USA-s Eesti alkoholidiskursusest väitekirja kirjutanud Riina Raudne on kõigi reklaamigurude halb unenägu. Ta saab hetkega aru, kui järjekordne siidrikampaania üritab talle naiselikkust pähe määrida. Alkoholitootjad ei saa Terve Eesti SA asutaja pärast rahulikult magada – Riina tegevus ohustab nende kasumimarginaale. Isegi turuliberaale on Riina argumendid ebamugavasse olukorda asetanud. Riina on veendumusel, et riik on rahva joomisvõime liiga odavalt rahvusvahelisele alkoholitööstusele välja rentinud. Nõnda on alkohol muutunud viimase 25 aastaga märkamatult eestluse kõikehõlmavaks pärisosaks. Alkoholitootjate kootud võrgu silmused hakkavad alles nüüd tasapisi järele andma.

Sa oled liikumise „Joome poole vähem!” algataja. Miks tuleks just poole vähem juua?

See, kuidas me praegu joome, teeb palju kahju nii mulle, sulle kui ka ühiskonnale. Samas väheneksid mitmed probleemid märgatavalt isegi pisut vähem juues. Ükskõik kas sa jood praegu ühel õhtul kaheksateist või kolm klaasi, kui sa vähendad seda poole võrra, siis igal juhul on see su tervisele kasulik.

Ehk üksikisiku tasandil pole vahet, kas ma joon nelja päeva asemel kaks korda nädalas või kaheksateistkümne klaasi asemel üheksa?

Me ei taha, et kuskil oleks mingi amet, kes ütleb täpselt, kui palju ja kuidas on normaalne. Liikumise „Joome poole vähem!” loogika võimaldab täiskasvanud inimesel ise endale sobivaid reegleid luua. See on üleskutse mõtlema ja arvutama. Kui me suudame inimesi veenda, et poole vähem joomine on neile ja nende perele hea, siis igaüks saab seda isemoodi tõlgendada. Mõne jaoks võib see tähendada, et ta teeb aastas mitu alkoholivaba kuud. Mõnele teisele aga, et ta ei joo pooltel õhtutel või joob iga kord poole väiksema koguse alkoholi. Väga tihti öeldakse meile hiljem, et „Joome poole vähem!” pani mind mõtlema, kui palju ma üldse joon. Samuti saadakse teadlikuks sellest, kui vähe on võimalusi mingites kindlates situatsioonides mitte juua.

Kas siinse alkoholikultuuri konservatiivsemaks kujundamine on pigem ülalt alla või alt üles protsess? Kas põhirõhk on huvikaitsel või teavituskampaanial ja kumb on olnud seni tulemuslikum?

Mõlemad. Tahaks saavutada selle, et kui inimesed tulevad kokku, siis nende esimene mõte ei oleks alkohol – et nad ei saa koos aega veeta, kui alkoholi ei tarbi. Samas on see, mis taolistel koosolemistel toimub, mõjutatud teataval määral kujutluspiltidest, mida loovad alkoholireklaamid. Reklaam pakub ühelt poolt alt üles haridust selle kohta, kuidas me peaksime jooma. See ütleb sulle, et alkohol annab tiivad, maskuliinsuse, võime koos olla ja naistele läheneda. Kui me isegi üritame oma kampaaniatega inimesi harida, siis alkoholitööstus paratamatult võidab. Nende kõne on 18 miljoni kõne, mida nad on teinud väga tõhusalt 25 aastat, meie kõne on poole miljoni kõne. Seega mõjutab reklaamipiirang ehk ülalt alla regulatsioon alkoholitööstuse võimele oma tooteid reklaamida omakorda seda, kuidas me kokku tuleme ja mida joomisest arvame.

Sa oled selles valdkonnas paar aastat huvikaitset teinud. Mida sa oskad selle kohta kokkuvõtvalt öelda? Kui altid on poliitikud neid küsimusi arutama ja kui altid muudatusi ellu viima?

Väga paljud poliitikud saavad suurepäraselt aru, mis toimub. Alkoholipoliitika rohelise raamatu kirjutamine, mis toimus aastatel 2011–2012 ja kaasas väga paljusid inimesi, sh poliitikuid, on meid alkoholitööstuse ja alkoholikultuuri seostes märgatavalt harinud. Meil on esimest korda olemas terviklik ülevaade alkoholipoliitika erinevatest aspektidest. Selle protsessi käigus tulid välja ka kohad, kus alkoholitööstus on väga vastu muudatustele. Kuigi poliitikud on pannud oma valimisplatvormidesse järjest julgemat retoorikat, on nad reguleerinud alkoholiturgu seni jätkuvalt viisil, mis ei kahjusta alkoholitootjate huvisid praktiliselt üldse. Antud küsimuses riik oma ülesannet leida tasakaal tööstuse huvide ja tervisekaitse vahel pigem ei täida. Riik on üht tööstusharu ebamõistlikult poputanud, kehtestanud erakordselt leebed tingimused, mis on võimaldanud sellel turul palju suuremaks kasvada, kui me jõuame rahvana kanda. Riik on tekitanud olukorra, kus üksikisikud ja pered peavad kandma kogu kahju, mida alkoholitööstuse kasumlikkus tekitab.

Tõsi, koalitsioonilepingus on aktsiisitõus kirjas, kuid Terve Eesti SA ametlik seisukoht on, et sellest ei piisa. Me peame lihtsalt jätkama aktsiisitõusuteemalist vestlust ja näitama, et tegelikult Eesti riik rendib meie rahva joomisvõimet rahvusvahelisele alkoholitööstusele liiga odavalt välja, võimaldades alkoholitootjatel seeläbi suuri kasumeid teenida. Oleks õiglane, kui me jootmisõiguse eest tootjatelt kahjude katteks rohkem makse koguks. Peaksime leidma mõistliku tasakaalu, et tootjate ärikliima meid kahjustava tegevuse jaoks liiga soodne poleks, mille tulemusena väheneks ka nende äritegevuse maht. Ma saan aru, et selle eesmärgi väljaütlemine läheb väga paljude populaarsete ideoloogiliste positsioonidega vastuollu. Eesti tahab ju olla üldiselt rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele atraktiivne investeerimiskeskkond, aga alkohol ongi erand, alkohol ei ole tavaline kaup. Pidev kasv ei ole meile hea. Samas on tore, et alkoholist tingitud kahjusid puudutav vestlus liigub rahulikult, aga jõuliselt selles suunas, et poliitikud näevad järjest rohkem, kuidas alkoholiga seotud probleeme saab Eestis poliitiliste otsustega lahendada ja et see on õige asi, mida teha.

Milline võiks olla see konkreetne alkoholiaktsiisi määr?

Me ei peaks rääkima konkreetsest aktsiisimäärast, vaid erinevate meetmete koosmõjust etanooli kogutarbimisele. WHO on öelnud, et eesmärk võiks olla kuus liitrit puhast etanooli elaniku kohta aastas, Eestis on see number praegu kümme. Me peame tegema eesmärgi saavutamiseks aeglaselt ja jõuliselt umbes nelja asja korraga: vähendama reklaami, tõstma hinda, vähendama kättesaadavust ja pakkuma alkohoolikutele ravi. Kui me teeme neid asju korraga, siis on tõenäoline, et liigume kuue liitri suunas.

Kas sulle ei tundu, et kui me kehtestame palju käske ja keelde, et alkoholireklaam on keelatud ja müük piiratud, siis loome nanny state’i, piirates sellega teatud vabadusi?

Siin on kerge ajada omavahel segi korporatsioonide ja isikute vabadusi. Enamik piiranguid keskendub tootjate turundustegevusele, mitte üksikisiku valikule juua. Korporatsioonide vabadusi on minu maailmapildis täiesti normaalne piirata, eriti juhul, kui äritegevus toob kaasa sadu indiviidide surmi aastas. Kui küsida inimestelt, siis suur osa neist ei pea ahistavaks, et Eestis ei ole enam tubakareklaami. Päris paljud on sellega rahul. Kui sa tahad suitsetada, siis sul on võimalik seda täiskasvanuna teha. Tavalist inimest ei ahista see, et tubakareklaamid ei äärista enam spordiväljakuid ega ehi kultuuriüritusi. Tuleb ühtlasi vaadata, kes neid argumente keelu- ja käsuühiskonna suhtes väljendavad. Sageli on nendeks alkoholitööstusega seotud suhtekorraldajad. Nemad esitavad meedias argumente selle kohta, kuidas „kõik tahetakse ära keelata”, ja liiga tihti hakkavad inimesed neid lihtsustatud väiteid kasutama, esitamata seejuures kriitilisi küsimusi.

Räägi veel nendest argumentidest, millega alkoholitootjate suhtekorralduse allüksused meid pommitavad. Sellest, mida me ei adu, aga mis pidevalt kuskil kõrval töötab ja meid suunab.

Mitmed siinsed suurtootjad on rahvusvaheliste alkoholifirmade allüksused, kel on väga pikaajaline kogemus uutele turgudele sisenemisel. Kui mõelda, kuidas üks õllebränd uuele turule tuleb ja mis seal toimub, siis kõigepealt hakkavad nad vaatama, kuidas muuta alkohol selle kultuuri tavapäraseks osaks. Esmalt uuritakse kultuuri ja püütakse välja selgitada, mis elanikkonna jaoks juba tähtis on. Mingid asjad on universaalselt olulised, nagu seksuaalsus, mehelikkus ja naiselikkus, igasugune koosolemine, aga reklaamid võivad ekspluateerida ka näiteks ajaloolisi brände või viiteid. Eestlastele näiteks on müüdud taasiseseisvumise järel väga palju patriotismi – seda eelkõige spordi ja laulupeo sponsoreerimise kaudu. Või kui võtame jalgpalli. Mõte, et jalgpall ja õlu käivad käsikäes, pole sugugi universaalne – see pole maailmas alati nii olnud. Seda on institutsionaliseeritud reklaami kaudu sellise määrani, et kui inimesed tulevad kokku jalgpalli vaatama, tundub paljudele väga imelik mitte õlut juua. Niimoodi punub tööstus võrku, sidudes reklaami ja suhtekorralduse abiga oma toote igapäevaga. Alkohol on järjest rohkem igal pool ja meile tundub, et ilma ei saa. Poleks sporti, pulmi, matuseid ega laulupidu, kui poleks alkoholi või selle sponsorlust.

Samas oli alkoholitootjatel Eesti turgu üsna kerge hõivata, sest nõukogude perioodil tarbitud alkoholikogused olid niigi suured.

Nõukogude ajal kasvas alkoholitarbimine hüppeliselt: me läksime kolmelt-neljalt liitrilt inimese kohta enne teist maailmasõda üle üheteistkümnele kaheksakümnendate alguses. Gorbatšovi alkoholivastane kampaania viis Eesti näitaja korraks tagasi umbes kuuele liitrile, kuid taasiseseisvudes oleme tõusnud uuesti kümne liitri peale. Nõukogude taagale vaatamata leidus Eestis turusegmente, mis olid täielikult katmata, näiteks väga paljud naised ja lapsed ei joonud. Nüüd joovad alaealised suures koguses ja alustavad üha varem, joovad sagedamini, neile tehakse palju tugiratastega brände, mille puhul on raske aru saada, kas tegemist on alkohoolse joogiga või mitte. Tooks näitena eelmisel aastal välja tulnud A. Le Coqi More Hito karastusjoogi, mille nime hääldatakse nagu Mojito kokteilil. Tegu on laimi- ja piparmündimaitselise joogiga, mille tutvustav tekst on suurepärane näide piire segavast ambivalentsusest. See on kõige cool’imate ja tšillimate õhtute jaoks kõige cool’imatele ja tšillimatele sõpradele. All on väike post scriptum: lammastele keelatud. Ehk see on väga hea näide, kuidas alkoholitööstus kultiveerib nn keelatud vilja efekti ja rõhutab tegelikult varateismelistele seda, et kui lased kellelgi endale öelda, et sa ei tohi mingit jooki juua, siis sa oled natuke lammas. Olles muidugi teadlik, et ealiselt on teismeline varsti valmis autoriteedi vastu sõdima. Ja siin ei saa mitte midagi teha, sest tegemist pole alkohoolse joogiga, aga kultuuriliselt on see täiesti alkohoolne – nii oma nime, maitse kui ka turunduse mõttes.

Kuidas selliste abirataste vastu võidelda või kas siin tuleb loota sellele, et tootja on ise piisavalt eetiline?

Tootja ei ole piisavalt eetiline. See on üks teine müüt, mida on mugav uskuda. Kui sa ei taha midagi ette võtta, siis ütle, et usaldagem tootjate eneseregulatsiooni. Asi, mida me saame praegu ise teha, on seda lihtsalt näidata. Leida paralleele alkoholitööstuse taktikate ja hübriidsõja kommunikatsioonitaktikate vahel. Nagu on rikkumine ja samas ei ole ka, argumendid on olemas mõlemal poolel, rõhutakse üldiselt aktsepteeritud väärtusi. Kuhu tõmmata piir? Meil pole kindlasti piisavalt vahendeid, et iga brändi ja iga uue sildi vastu välja astuda. Inimesed, kes on meie loengutel käinud, hakkavad aduma suuremat pilti ja näevad sellistest võtetest läbi, leides, et see on maitsetu ning ebaeetiline. Ja noh, siis saab hääletada rahakotiga.

Kuidas üldse alkoholismist kui probleemist rääkida? Nii laiemalt ühiskonnas kui ka pere ja sõprade ringis. See tundub pooleldi tabuteema.

Alkoholism on üks võimalik karm tagajärg, kuid me võime alustada vestlusi alkoholi rollist meie elus palju varem. Me ei pea ootama, kuni olukord on jõudnud alkoholismini. Mina arutleks võimalikult paljude sõprade ja tuttavatega pigem selle üle, kui vähe või palju on meil tegelikult harjumuste, pakkumise ja sotsiaalse surve tõttu vabadust mitte juua. Kui sa hakkad mõtlema kõikidele seltskondlikele olukordadele, kus tundub, et mittejoomist ei saa endale lubada, siis juba see on päris transformeeriv. Näiteks kui mõni üheksas klass, kes planeerib parasjagu oma lõpupidu, mõtleks, et tegelikult on see üsna nõme, et peole ei saa nii minna, et ei joo. Ma olen rääkinud sellest paljude üheksandikega, kelle jaoks see on tõsine teema, mille vastu nad ei julge midagi teha. See on hea koht, millest alustada. Kui me sellest piisavalt ei räägi, siis me ei jõua ka uute lahendusteni.

Paljud leiavad, et tegelikult me ei peaks rääkima mitte alkoholist või alkoholismist, sest need on kõigest tagajärjed ja tegelikud probleemid asuvad kusagil mujal, vaid me peaks arendama selle asemel hoopis inimeste sotsiaalseid oskusi või oskust oma emotsioone paremini kontrollida. Kas selline mõtteviis on õigustatud?

Absoluutselt. Sotsiaalsed oskused on suur teema. Me oleme jõudnud sellisele tasemele, et näeme sellist abstraktset asja nagu sotsiaalsed oskused. See on iseenesest väga sophisticated vaade juba. Me ei räägi ainult konkreetsetest asjadest, nagu autoteed ja alkohol, vaid millestki abstraktsemast. Me oleme jõudnud sinna, kus saame kultuurina oma sotsiaalseid oskusi vaadelda ja avastada, et need ei ole alati optimaalsed ning paljud meist vajavad seltskondlike olukordadega toimetulekuks näiteks alkoholi abi. Vähearenenud sotsiaalsed oskused mõjutavad seda, kuidas meie lapsed kasvavad, millist tagasisidet vanemad oma lastele annavad – kas nad julgustavad neis positiivseid toimetulekustrateegiaid või näägutavad ja kritiseerivad pidevalt. See kõik on esmane sotsialisatsioon, mille taustal inimene üles kasvab. Kui lapse kallal on palju näägutatud ja ei ole eriti toetatud-julgustatud, võib see tema enesehinnangule väga halvasti mõjuda. Kui ta jõuab teismeikka ja teda ootab ees alkoholireklaam, mis lubab aidata tal populaarsuse saavutada ja ennast aktsepteerituna tunda ning olla universaalseks lahenduseks väga kehvadele sotsiaalsetele oskustele, tundub see ahvatlev. Kui alkohol muutub suhtlemisprobleemide lahenduseks, siis see mõjutab seda, kuidas sõprade-tuttavate ja oma lastega suheldakse, mis loob teatud tüüpi kultuuri, kuidas me üksteisega oleme. Me oleme purjus, kui meil on vaja üksteisega rääkida.

Nädalaid tagasi toimus mitme hukkunuga raske autoõnnetus, mille põhjustas joobes juht. Kuivõrd säärased õnnetused meie tarbimisharjumusi mõjutavad?

See peaks olema võimalus juhtida tähelepanu sellele, et meil on praegu süsteem, mis toodab rohkelt inimesi, kellel on probleeme joobes juhtimisega, võib-olla isegi sõltuvus ja võimetus enda käitumist kontrollida. Siin tekib kiusatus arutada konkreetse isiku omadusi ja tema süüd ning jõuda järeldusele, et tegemist on tüübiga, kes on juba mitu korda vahele jäänud, ta on pahatahtlik ja tegi seda teadlikult, ta teadis küll, et ei tohi rooli istuda. Avalikkusele võib tunduda nendes olukordades, et mõned inimesed ongi nõrganärvilised ja ei kontrolli end ning neil on geneetiliselt midagi viga. See võimaldab neil süü üksikutele inimestele suunata. Kui aga 6000 inimest aastas vajab rehabilitatsiooni korduvalt purjus peaga sõitmise tõttu, siis seda on liiga palju. Sellisel juhul peaksime endalt küsima, kas midagi on meie süsteemis valesti, et see järjest uusi sõltlasi toodab. Kui alkoholi kogutarbimine oleks madalam, kui noored alustaksid joomist hiljem, oleks tõenäoline, et inimesi, kes rikuvad seadust ja vajavad rehabilitatsiooni, oleks tuhandete võrra vähem ja riskid seetõttu väiksemad.

Sa mainisid ennist, et käite päris palju ka koolides. Millist tagasisidet olete sealt saanud?

Me teeme sama, mida teeb alkoholitööstus – püüame oma kuulajat tundma õppida, üritame aru saada, mis tema jaoks praegu oluline on. Me räägime noortele vabadusest, sellest, kuidas oma elu ehitada ja juhtida, räägime, kuidas terve aju aitab seda kõike teha. Mõtlesime alguses, et see jutt on noorte jaoks keeruline, prefrontaalne korteks ja kõik see. Tegelikult saame noortelt palju tänulikku tagasisidet, et vau, niimoodi pole keegi meile sellest rääkinud. See loeng on umbes selline, et kui sul on mingid unistused ja soovid neid saavutada, siis sa ei jõua nendeni, kui istud päev läbi Facebookis või oled kogu aeg täis ja pilves. Praegu on aeg ehitada harjumusi ja närviühenduste jadasid, mis neid harjumusi ajus toetavad. Viieteistkümneaastaste noorte jaoks on järgmised kümme aastat nende elust periood, mil luuakse endale pikaajalisi harjumusi ja aju õpib iga päev. See on inimeste jaoks väga hea perspektiiv.

Kas eesti kultuurile on parem pigem kõrge või madal alkoholiaktsiis?

Need kaks asja ei pea olema omavahel seotud. Alkoholiaktsiis laekub riigieelarvesse, mis finantseerib kultuurkapitali, ja see, et keegi on nende kahe vahele seose loonud, on pigem alkoholi legitimeeriv strateegiline valik. Kui riik avab oma turu esimest korda rahvusvahelisele alkoholitööstusele, siis võib valitsusel puududa piisav ekspertiis selle kohta, millised oleksid riigi jaoks head reeglid alkoholi jootmise kohta. Alkoholitootjad leiavad siis väga hea turundaja, kes räägib usaldusväärse häälega, et alkohol annab ka ühiskonnale tagasi, nii et mingi väike protsent laekunud aktsiisist võikski minna kultuuri toetamiseks või ennetuseks või midagi sellist. Poliitikud löövad käsi kokku – väga hea, alkohol tekitab küll kahjusid, aga kui sellest rahast saab kultuuri toetada, siis see on väga hea. Selle mõtte edasiarendus on muidugi see, et kui juuakse vähem, siis oleks kultuuri vähem.

Alkoholiaktsiisi võiks siduda seega palju parema kuluartikliga?

Ma ei ole sellega üldse nõus. Riigil on palju kulusid ja seetõttu peaks ta olema oma tulude jaotamisel võimalikult paindlik. Igasugune sidumine on tegelikult alkoholi, hasartmängude ja muude „patumaksude” legitimeerimine. Kui siduda alkoholiaktsiis näiteks lastekodude ülalpidamisega, siis ütleb alkoholitööstus, et kui te joote vähem, siis ei saa me enam lastekodusid ülal pidada. Millalgi hakkas hasartmängumaksu nõukogu andma palju raha sotsiaalprojektidele, jättes mulje, et need projektid pole hasartmänge mängimata võimalikud, kuid see ei vasta tõele.

Kas kultuuriüritustel peaks alkoholitarbimise keelustama?

Ma ütleks, et meie diskursus ei luba praegu sellist küsimust küsida. Kohe kui mainime sõna keelustamine, toome mängu terminid, mida sa eelnevalt mainisid: nanny state, keeldude-käskude ühiskond. Kuna me tuleme suhteliselt autoritaarsest ühiskonnakorraldusest, on meil naturaalne tõrge nende vastu. Kui sa kasutad sellist sõna, tunnevad kõik täiskasvanud inimesed, et nende autonoomsust rünnatakse. Parem küsimus oleks, kuidas kujundada kultuuriüritusi nii, et seal ei oleks liiga palju alkoholist tekitatud kahju, ja kuidas teha nii, et alkoholifirmade rahastus poleks ainuke võimalus kultuuriürituste pidamiseks. Festivalikorraldajad pole tavaliselt neid küsimusi läbi mõelnud, selgitades hilisemaid kahjusid üksikute inimeste halva lastetoa või moraalse nõrkusega. Tegelikult polnud peol mitte vastutustundetud isikud, vaid keskkond oli valesti kujundatud.

Kuidas sa kirjeldaksid kultuurset alkoholitarbimist?

Kui me soovime teistsugust alkoholikultuuri, siis peame aru saama, mis on alkoholikultuuri koostisosad. Ehk küsimus, kes ja kuidas peaks purjusoleku tagajärgi kontrollima. Meil kontrollivad joomise tagajärgi politsei ja inimene ise, seltskond pigem survestab jooma. Kui survel on mingisugused tagajärjed, hakatakse rääkima sellest, mis juhtus Randyga või miks politsei ei tulnud piisavalt kiiresti või kui karmiks me karistused nüüd ajame. Vahemere riikides näiteks on palju rohkem sotsiaalset kontrolli väikestes gruppides ja on normaalne sekkuda naljatledes teiste inimeste joomisesse, kui näib, et hakkab käest ära minema. Itaalias ja Hispaanias on nii, et kui keegi hakkab liiga täis jääma, üritab seltskond võtta vastutuse, et vältida olukorda, kus jooja kaotaks oma väärikuse. Nad sekkuvad palju varem. Mitte hetkel, kui purjus sõber on vette minemas, vaid juba siis, kui ta on purju jäämas. Kultuurne joomine tähendaks minu jaoks midagi sellist. Ja ühtlasi aitaks see tagada olukorra, kus inimesed hakkaksid kujundama oma joomisharjumusi mõne aastakese võrra hiljem kui praegu.

Sa mainisid, et meie alkoholikultuuri mõjutavad erinevad koostisosad. Kuidas see, et meil on tekkinud järjest väikepruulikodasid ja teistsuguse suunitluse või filosoofiaga baare ja pubisid, seda kultuuri ümber kujundab?

Avalike suhete tekst kõlab nii, et kõik on rohkem maitse pärast ja inimesed ei joo ennast nii täis. Ma arvan, et peame vaatama statistikat, ja meie jälgime rahvatervise perspektiivist ühte näitajat: etanooli kogutarbimine inimese kohta. Kui näiteks muu alkoholitarbimine väheneb käsitööõlle arvelt, kuid me jääme kogutarbimises samale tasemele, pole see tegelikult meie jaoks positiivne. Kahjud tulevad kogutarbimisest ja kindlasti ei ole nii, et käsitööõlu oleks tervisele oluliselt kasulikum. Kui aga käsitööõlle ökosüsteem tõesti muudab kuidagi seda, kuidas inimesed üksteise joomist kontrollivad, ja tootjad loovad täiesti teistsuguseid keskkondi, võib sellel olla mingi väike positiivne panus, aga üldiselt mul ei ole usku, et pruulikodade tulek asju radikaalselt paremaks teeks. Ma ei näe, kuidas see lahendaks meie alkoholiprobleemi.

Mida sa arvad kampaaniast „Septembris ei joo”? Kui suur potentsiaal on sellistel aktsioonidel meie tarbimisharjumusi muuta?

Mina olen väga suur fänn, sest joomine on meie jaoks nii tavaline – see on nagu tapeet või vesi, milles me kaladena elame. Kui sa kuu aega ei joo, siis hakkad märkama seda, kui palju sa tavaliselt jood ja kuidas su vestlused mõne sõbraga võivad olla täiesti teistsugused. Võib tulla välja, et sul on sõpru, kellega sa ainult joodki. Kui ma esimese alkoholivaba perioodi tegin – ja ma olen pidanud ennast väga konservatiivseks joojaks –, sain aru, et alkohol võtab kumulatiivselt päris palju energiat ära. Ma ei mõistnud seda enne, kui pikema pausi tegin. Kui ma üldse ei joonud, siis paari nädala pärast paranes uni ja mul oli rohkem energiat.

Kuidas sa ise poole vähem jood?

Viimastel aastatel olen ma igal aastal päris mitu alkoholivaba kuud teinud. Üritasin isegi olla sada päeva ilma alkoholita: tegin seitsekümmend ära ja märkasin siis, et minu jaoks on see koos seltskonnaga kergem ja toredam kui üksi. Pika aja jooksul kogunenud teadmiste tulemus on see, et ma olen palju teadlikum ja näen alkoholi poliitökonoomia nähtamatut karvast kätt, mis üritab mulle veinipokaali kaudu staatust või naiselikkust müüa.

Kas sellise teadlikkusega ei kao mingi osa alkoholi võlust ära?

Väga suur osa kaob, ja ma olen selle üle õnnelik. Leian, et joomist vähendades olen ma väga palju võitnud. Ma olen saanud rääkida huvitavate eesti inimestega sellest, kuidas me omavahel suhtleme, miks me ei suhtle ilma alkoholita, miks me tunneme vajadust üksteise või iseenda eest ära põgeneda, enne kui saame autentsed olla. Purjusoleku võlu on minu jaoks selline võlts asi – see on liiga lihtne.

Algatust „Joome Poole Vähem” rahastavad Sotsiaalministeerium ja Norra toetused.