Luuletaja Lauri Sommer mõtiskleb eesti rahvast mõjutanud teadvuse muutmise kultuuride üle, neist kumbagi ülistamata ega halvustamata, ent lootes, et suudame keemiliste meelemõjutate asemel jääda lummusesse loomulikest stiihiatest nagu meri, tuule kohin puudes, vaikne kuupaiste…

I

Neil nähtuste võrgustikel on oma heledam ja tumedam pool. On aristokraatlik ja lumpenlik serv, ning viljakas ja ettearvamatu yleminekuala, mis tarvitamisel enamasti kiirelt ära kaldub, aga mida mõned osalised on õppinud hoidma. Alustaks alkokultuurist. Kääritatud joogid mõdu ja koduõlu on Eestis käibel juba muinasajast. Oli ta siis pea kumisema panija või oli ta lohutus, kõrtsilaulude varasalv on rikkalik nii tundetoonidelt kui syžeedelt. Lauri Õunapuu võiks neid suitsusaunas, õllekapp kõrval, hea mitu tundi jutti laulda. Eestis oli 19. sajandiks laialdane ja toimiv kõrtside võrk ja kõrtsikultuur, mis põhines igasugu liikuval rahval ja kohalikel „kõrtsipingi peesitajatel“. Võeti tuisutopsi kylma vastu, tehti teistele välja ja laiati, kui mingi kauba või viguriga oli tekkinud liigset raha. Ja kuna neelud käisid, siis viina muidugi ka varastati, olgu vaatidest või viinavabriku kateldest, et lukk eest puruks. Seda jooki tehti isegi kloostrites. Mõisade viinavabrikutega ja yle mere piiritusevedamisega saadi rikkaks, sama teevad viinatöösturid tänagi, sest produkt on rahvalik. Viinatööstus, see kapitalismi yks alustala, on solidiseerunud ja korporativiseerunud. Alkoholi seisund eestlaste ajalooliste teadvusemuutjate seas on monopoolne. Vist on igayhe suguvõsas mõni kõrtsmik ja mõni sopajoodik, ning vanaisa ajas võsa veeres metsakohinat ja sai 50 reichsmarka trahvi. Sajanditega on need vedelikud kujundanud meie rahvast sellisel määral, et mõjusid ei oska enam selgelt eritleda. Kes teab, ehk on tänased ärapanevad netikommentaarid, suurvargused või kasvõi seesama pruun kringel, mille pätipoiss Paša meie kooli direktori lauale tegi, pisut ka selle tulemus, et kymned ja kymned põlvkonnad on oma geene viletsas alkoholis leotanud. Mis ei tähenda seda, et mõni alkašš poleks kuldne inimene ja mõni karsklane tigedusest ei säriseks. Lihtsalt, iga kultuur valib endale reeglid ja nende täitmine tekitab mõjude seeneniidistiku. Joobumise ja naudingu vajadus on inimeses alati olnud. Kylmematel põhjamaadel on see sisse võetav asi ka sooja andmise illusiooniga. Need kanged veed on sotsiaalsed lubrikandid, mis sõnakehvad ja endasse tõmbunud eestlased avalikumateks teevad. Vahel on see paraku kyll vaid madalaima yhise nimetaja leidmine, aga endasse kogunend asju on välja rääkida ja mis sellest nimetajast siis ikka. In vino veritas kehtib niipalju, et keelepaelad lähevad valla, kuid viina vaimu ilmutatud tõde ei ole ainus. Sellise reaalsuse tekitab etanool või keemilis-hingeline käärimisprotsess laiemalt.

Alkoholil on omad helged tipphetked, mida joojad mäletavad elu aeg. Need saabuvas siis, kui, nagu ytleb yks seto laul „jook mul varvastesse vajus“. Kui elutilk helisema hakkab, siis tekib inimese ja vedeliku kokkupuutel midagi isiklikku ja imelist. Armulauaveini maitse kuulub ausa luterlase „lauaga pyhapäeva“ juurde ka siis, kui ta muidu on karsklane. Romantikutele sobib esimese veinivine esprii või vaikne libistamine, mil Sa teisest klaasist vett manu servates naudid iga sõõmu. Minu viimased joogiavastused olid seotud korralikuma kalvadosega. Ja loomulikult sõltub paljugi sellest, kellega ja kus juua. Alkoholi lahustava ja absorbeeriva toime tõttu sai ta loomulikuks osaks rahvameditsiinist. Peale loetud sõnadega või -ussiviin, taruvaigu lahused piirituses… Leidub folkloorseid teateid, et mõni inime olevat armulauaveini suust kuhugi oma peekrisse lasknud ja sellega mingit kuntsi teinud. „Eesti mees tahab bentsu ja viina ja spermat välja lennutada“(1). Realistlik luule. Kagu pool ei ytle õige seto mees yhelgi peol ära pitsikesest hansast, mille peenemad maitsed astuvad kandadele viskiklubi markidele. Mulle meeldis väga see, kuidas Isa Sakarias oma Seto-perioodil pidudel hansapudeliga ringi käis ja välja valas, jagades taevase kõrval ka maist. Kui Võrumaal peierong peatus ja lahkunule puusse rist lõigati, võeti pits. Kadunu mälestuseks, rahu soovides või tervitades juuakse peielauas ja haual söömistel.(2) Need on ylendavad hetked, ning eks mõned oskavad ylendust hoida ja mõned mitte. Palju sõltub mõlema kultuuri healoomulisena hoidmises ka konkreetse isiku soodumusest, mida peaks teadma ja tähele panema.

Alko tumedam pool on yldtuttav ja avaliku joomise legaliseerimisega juba justkui elu sallitavaks osakski tehtud. Teatav alko-sundus on seltskondades liikudes tihti tajutav. Mõni peab napsist keeldumist solvamiseks, aurualune seltskond vaatab kainele kõõrdi. Kaine tohib peo keskpaigas olla vaid roolis olles, mingisse usuliikumisse kuuludes või lapseootel noorikuna. Aga mõni pits hiljem ei kehti ka need vabandused. Jeesus tegi ju vee veiniks, miks siis sina ei võta. Vana veinikultuuri rypest tulnud prantslane vaatab imestusega, kuidas siinse rahva enamik ei oska juua, olgugi, et aega õppimiseks on olnud ju sajandeid. Eesti mehel peab peo lõpul ikka käpp maas olema. Spetsiifiline lebra, koduvägivald ja kaklused, puruks pudelid, tänavaid ehtivad okselaigud, maksa häving, pärilik alkoholism, autoõnnetused, uppumised, laostumised, deliiriumid… Joomise juurde käib kindel kogupakett ja käitumismuster – vali muusika, jauramine, pealetykkivus, korduvad jutud ja soovid, agressiooni sage vallandumine, järgmise hommiku pohmakas, mille ajal yks on tige, teine raputab tuhka pähe kuid kolmas kirgastub omal moel, sest joomine on mõnele ilmikule ka lunastav „hinge puhastus“(3). Alkoholistide kultuurimudel on valdavalt seltskondlik ja klannilik. Yksi joojad upuvad kiiresti pudelisse. Kuna alkohol on peaaegu alati ego-boost, siis sisaldub selles kanalis laiamine, enese upitamine ja teiste pilkamine, ning edasi pohmeluslikult jaurav, ahastav, syydistav või nilbitsev toon. Tihti elavdub konkurentsi tunne, võetakse kategoorilised seisukohad ja tekivad teravad vaidlused, tralli ja lõbuga koos võib tõusta ka tigedus. Kokkuvõtvalt on alkokultuur ettearvatavam ning oma mustreid joobnu järjekindlusega kinnitav. „Aga m i n a olen mees (või elueit).“ Alkopõhjaga yhiskond tekitab ka oma loomingu. Meie kirjanduses see „Moskva-Petuški“ kõrguseni tõusnud pole, kuigi Lutsu lahedad ja mõistvad švipsis pajatused on absoluutne klassika. Tema nn mantlipärijat lugedes saadab mind tunne, et tal on koguaeg kolm õlut sees. See pole mitte konkreetne joove, vaid intelligentse tipsutaja elu juhtiv kergelt lobisev pohhui-dõmm meeleolu, millega tuhandetel on lihtne samastuda. Yliõpilaselu ja Kuku klubi suhtlust ja ideeloomet kandsid õllekorv ja šnabilivopski. Alkost mõjutatud kirjanike registrisse võiks kanda sellised mehed nagu Juhan Smuul, Enn Vetemaa, Andres Vanapa, Vaino Vahing, Aleksander Myller, Tarmo Teder, Peeter Sauter ja Jyrgen Rooste. Kirju kamp, eks ole! Kui valik yldse olemas on, siis peab inimene siin maa peal leidma yles selle, mis ta loomusega kokku sobib.

II

Pärimuslikes yhiskondades oli hallutsinogeensete ainete kasutamine selgelt reguleeritud ja rituaalselt mõtestatud. Need värgid polnud keelatud, lihtsalt iga mõistlik inimene teadis, kuna, kus, kui palju ja miks. Ja siis tulid kahvanäod teiste substantside ja reeglitega. Ka lapsena indiaanlasi mänginud poisid teadsid, et alkohol mõjus pärismaalastele hävitavalt. Mitmed lepingud kirjutati alla harjumatust joogist purjus peaga. Osad suguharud jõid end põhja, osad konformeerusid põlvkondade kestel alkoholikultuuriga, mis saatis paljusid sotsiaalseid kontakte, oli yks uues yhiskonnas ellujäämiseks vajalikke oskusi. Nyydseks on mitmed hõimud oma kommetelt juba yldmassist eristamatud. Sama võib öelda ka eestlaste kohta. Me oleme isegi lausa eesrindlik alkoyhiskond ning oleme unustanud selle, mis valitses siin enne piirituse destilleerimist ja massitootmisse viimist. Midagi muutus viinasajandite kestel ja midagi muutub praegu, kui alkoholikultuuri mudel põrkab kokku laieneva, mitmekesise ja kontrollimatu narkokultuuriga, mille mõju ei oska õieti keegi pikemalt ette prognoosida. See sõltub kindlasti ka riigi tulevasest poliitikast. Paljude maade praktika näitab, et osaliselt tolereeritud ja systeemiga lõimitud narkokasutus on ohutum ja hallatavam. Narkokultuurist yldistavalt rääkimise teeb õhukeseks see, et Eestis ei ole laiemalt jälgitav põlvkondadepikkune kogemus sel alal. Sellises olukorras on palju lihtsam udu ajada ja demoniseerida. Narkovastase kirjanduse peakangelane on kanepilt kuratliku järjekindlusega hukutava keemia poole liikuv noormees, kelle ilus välimus aegamööda Freddy Kruegerit meenutama hakkab, kes kõiki probleeme ignoreerib, töölt minema lyyakse ja kelle sõbrad maha jätavad. Allakäik peab olema yhele põhjusele taandatav ja täielik. Sellest aeg-ajalt kehtivast skeemist on puudu elamused, kahtlused, kaasa toimivad substantsid ja inimlikud põhjused. Elu sisaldab nii kiireid hävinguid, pikaldasi kuhtumisi, kui ka hoopis muid, lausa positiivse värvinguga stsenaariume. Meediku vaatepunkt:„sõltuvuse aspektist on ohtlikud introverdid. Tihti tarvitavad nad ainet üksi ja see tendents süveneb.“(4) Teisalt ei pruugi sidemete lõtvumine yhiskonnaga olla yheselt halb, vaid mõnede inimeste individuatsiooni jaoks loomulik tee. Narkotarbijate seas on ignorantide ja autsaiderite kõrval ka glamuurseid dändisid, neid, kes saavad hästi hakkama, rituaalidele panustajaid, võimustruktuuride liikmeid, väljapaistvaid inimesi ning innovatiivsete ideede autoreid. Mida nooremaks läheb vaadeldav ryhm, seda erinevamaid yhiskonnakihte need kogemused katavad. Kuna praktiline teadlikkus nende ainete omadustest on järsult tõusnud, mõjuvad narkoennetuse jutud noortele õõnsalt ja võhiklikult. Tuhanded netilingid tekitavad nähtusest hoopis teise pildi, mis on jällegi pisut tendentslik, aga ametlikust versioonist mitmekylgsem. Kymnenda põlve šamaanile pole mõtet rääkida, et tema väetaim on kahjulik, aga telekast ja naisteajakirjadest toituvale pensionärile võib pähe ajada mistahes kärbseid.

Siiski, me ei seisa päris tyhja koha peal. Eestil on olemas oma katkendlik narkoajalugu. Taimekasutus oli siin šamanistliku põhjaga nagu teistelgi põlisrahvastel. Selles sisaldus raviotstarve, rituaalne suitsutamine, kondamine ja tarkuse otsing. Taimega toimetamisega võis kaasneda loitsimine ja tuntud oli ka hallutsionatoorne element, mis toitis osade muinasjuttude teket. Uimastavate taimedena on rahvateadetes mainitud näiteks karukolda, koirohtu, mooni ja salveid. „Murdja õlle“ tegemisel kasutati toorest humalat ja sookailu keedust. Kevadel soos jalutajad teavad õitseva kailu aurudest tekkivat joovet. Äärmuslik ja siiani natuke segase minevikuga nähtus on punane kärbseseen. See boreaalse kultuurkonna nõiataim võis olla kasutusel ka meil. Ilmselt oli seenevõtt rituaalidega piiratud ning harv. Muidu oleks amanita muscaria ilmselt kogu kultuurimustri ymber kujutanud, plahvatades maarahva peades aatomiseenena, kagu Pelevini järgi tehtud filmis „Generatsioon P“. Ilmselt hääbus Valgetähnilise Tarkpea kasutamine siis, kui viin Eesti aladel troonile tõusis ja elustus pisteliselt kuuekymnendate etnograafilis-psyhhedeelsetes järellainetes tekkinud vaimses kliimas. Yhe suhtumusliku viite sain oma Vanaisalt, kadunud Rehe Höödorilt. Kui talle muiste ytlesin, et kavatsen punast kärbseseent võtta, kysis tema, et kas ma tahan kuradit näha. Mina eitasin ja tema arvas, et jah, kurat on vist tänapäeval minema läinud. Loomulikult ei söönud ma seda toorelt, aga yks mu sõber sõi ja sattus haiglasse. Peale nägemusi oli tal tekkinud tunne, et maailm on yks gramm raskem, kui ta taluda jõudis. Selle seene toimeaine muskariin on tõesti vägev, ei hävi kupatamisel ega kuivatamisel. Eks kõik need tugevad ained ole julguse ja ettevaatuse tundlikud kaalud. Võtja ja väetaime vaheline suhe on kas symbiootiline või allutav ning allutatuks osutub enamasti ikkagi inimene, see suurtes jutumärkides looduse kroon. Rahvasuu mainib sedagi, et nende taimede leidmiseks oli tarvis „salapäraseid jõudusid“, mille moodustasid kasvukohtade tundmine ja arhailine intuitsioon. Tuli teada, mida soovid ja tuli käia nii, et taim end Sulle näitaks ja sõbrustaks.

Stabiilne uimastikasutus vajab toimimiseks rohkelt vaba aega ja seda tekkis eestlastel alles peale pärisorjuse kaotamist. Eeter on Lõuna-Eestis käibel alates 19. sajandi lõpupoolest. See oli kõige laialdasem ja paremini jälgitav siin levinud healoomuline narkomaania. Paraku on eeter apteekidest ära korjatud, ning kuna loodus tyhja kohta ei salli, siis asendavad seda kõiksugu antidepressandid, vannisoolad, adderallid või jumalteabmis. Ode Alt on mullu kaitsnud bakalaureusetöö „Eetri tarvitamine Eestis“, kus intervjuude kaudu tuleb kenasti välja ka selle subkultuuri rikas psyhholoogia ja mõjude variatiivsus. Muud tugevamad ained (peale valuvaigistite) olid yldsuse jaoks ikkagi midagi väga isesugust ning ei kuulunud kuidagi igapäevamiljöösse. Seiklusi, muidugi, juhtus. Hiljemalt kahekymnenda sajandi alguses puutusid eesti meremehed kaugetes sadamates kokku hašišiga, mida võidi pahvida ka piibus, kattes huuliku suitsu puhastamiseks märja purjeriidega. Enne revolutsiooni oli Venemaal kokaiinimood, ning proovima sattus ka eestlasi, Piiteris viibinud boheemlasi, revolutsiooniliste ideede kandjaid ja siurulasi. 1920ndate noorteajakirjades (Ronk, Agu jt) tehti traditsioonilisest narkost (hašiš, oopium, meskaliin) põnevat juttu ja see mõjutas kasvavat põlvkonda, näiteks Uku Masingut ja Eha Lättemäed. See oli osa piiridele pyydmise innustusest, millele Huxley „Taju uste“ ilmumine uue tõuke andis. Teadvuse laienemise soov elas neis kõrvuti kaugete geograafiliste igatsustega. Eha mainis, et teadvuse muutunud seisundite otsimine „on mulle ammu kujunenud päämiseks taotluseks, aga väga väikeste tulemustega.“ (25.04.2008) Peale meditatsiooni, rändamise ja lugemise olid tähtsad ka teadvust muutvad ained. Peale Kesk-Aasias kanepi mõju avastamist (1972?) proovis ta kõike, mida oma tagasihoidliku suhtlemise kaudu leidis. Kuna „enda-avastamise vajadus oli nii suur“(5)(30.03.2008), siis oli ta hoiak ainete suhtes „et tehku minuga, mida tahab, valmisolek kasvõi horror tripiga riskimiseks“ (05.05.2005) Pikim järjestikune eksperiment, kus ta oma Pika Jala torniga kokku ehitatud ubrikus iga päev kanepit suitsetas, kestis umbes aasta. Yhel ööl ogaõuna võtnult tekkis ta tuppa täiesti materiaalne, kombatav teisik, tulpa. „Seegi oli päris meeldiv üllatus, kui sain tulpa kätt suruda, segaduseseisund oli mööda ja teadsin, et seesamune on võetud mu enda alateadvusest. Siis võib hakata mõtisklema, et mis see mateeria üldse on, aga see ei ole minu mure, seda parem, mida uuemat ja hullemat teadvus uurib ja avastab.“(09.02.2005) Kindlasti segati narkootilisi aineid (morfium, vaalium jt) kokku 20. sajandi Eesti apteekides /tervisi, Georg Trakl/. Seda oli juba keskajal. Laudanumi taolisi asju kirjutati välja ka kõrgklassi inimestele ja beebid saidki oopiumitinktuuri, et neil oleks hea uni(6) – põrgutee on tihti sillutatud heade kavatsustega.

Uku Masing oli mees, kelle teadvuse toimimises pole ikka veel selgust. Ta on ysna erinevatele inimestele olnud nii mõtteline kui tajuline inspireerija. Yks ta tunnetuse tahk on koondatud Toominga stuudios peetud loengutsyklisse „Taevapõdra rahvaste meelest“. Seal räägiti ka nägemuslike taimede kasutamisest Siberi šamanismis. Ta rõhutas kyll, et ei taha soodustada mistahes näoga narkomaaniat, kuid lahti lastud tonti enam pudelisse ei pyya. Käsikiri ringles trykituna ja inspireeris noori näiteks kärbseseent proovima. Peeter Laurits ja Kivisildnik on seda teemat hiljem oma loomingus kasutanud. Ja kuuekymnendate lõpul tulid hipid oma Kesk-Aasia kanepit täis tikutopside, moonileotise keetmise, ogaõuna, sopalsi, väärkoheldud psyhhiaatriliste tablettide ja muu kraamiga. Kuid need ja muud taolised olid pigem harvad, mõnd ajutist kommuuni või kriminaalset ringkonda hõlmanud eksperimendid, mitte midagi laiemat. Kaheksakymnendate aastate lõpuni oli Eestis ikkagi kyllalt vähe psyhhonaute või narkosõltlasi. Muutus toimus 90ndate yleminekuyhiskonnas. Praegu võib täheldada narkoloogia osakondade laienemist kõigis vastavais asutustes. Yhelt poolt kasutajate teadmatus ning mõjutatavus ja teiselt poolt muutuv narkomood, eri hinnaklassid ja tänavalt ostetava kraami teadmata kvaliteet. Ohjeldamatu tarbimise juurde kuulub paraku ka illusioonide kadu: “Alkohoolik ja narkomaan jäävad järjest enam ilma nn positiivsetest elementidest. Hea tuju asemel sageneb pahurus ja agressiivsus, sex tõusu asemel erektsiooninõrkus, hea isu asemel isutus, hea une asemel unetus.“(7)

Millest see tohutu narkojanu? Tundub nii, et yldine normcore, end igal tööpäeva hommikul esitlev asjalik reaalsus, lineaarne aeg, kohustuslikult täidetavate lahtritega elulugu, yhiskondlikud konventsioonid ja muu selline on osal inimestest lihtsalt põhjalikult ära visanud. Mingi vahendiga tahavad nad sellest välja, kui mitte uue avastamiseks, siis vähemalt puhkamiseks. Aga siis pole teada, kuhu satud. Kõiki neid ilmuvaid ja inimkogemuse poolt testimata aineid on liiga palju. Kyllus kehutab kellegi põnevust takka, kuigi on teada, et osa sellest põnevusest lõpeb traagiliselt. Kuna me tuleme alkoholikultuurist, siis yritab osa tarbijaid ka narkootilisi aineid kohelda selle reeglistiku vaimus. Kuid toimed on liiga erinevad. Siia kuulub ka alko ja narko segamine, mis on ysna laialdane nähtus. Mulle meenutab see pisut Kessu ja Tripi toidumasinat Supramag, mis tootis vahukoort lambarasvaga, kanavahtu ja muud sarnast. Ameerika noor säutsuja Mira Gonzalez muigab: „tundub, et kui ma võtaks piisavalt erisuguseid narkootikume, siis tyhistaksid nende mõjud vastastikku yksteist ja ma tunneksin end lõpuks kainena.“(8) Vaevalt kyll. Aga selle täiusliku kainuseni, nagu paljude muude elamusteni, saab ju jõuda ka yldse midagi võtmata. Heledas pooles on stimulantide mõõduka doosi lõõgastus, hallutsinogeenide arendav, loov ning uusi vaatenurki andev osa, mõne aine ravitoime. Ja muidugi on sel väljal väga suured erinevused ja hargnemised. Iga päev fentanyyli systival sõltlasel pole mingit yhisosa korra kuus kanepit suitsetava Riigikogu liikmega. Osade ainete „profiil“ võiks haakuda eestlaste loomupärase mõtlikkusega. Kergemad psyhhedeelikumid soodustavad vaatlemist, võivad tekitada looduslähedasi kogemusi ning olulisi sisemisi arutelusid. Paljudel neist ainetest ei ole pohmellifaasi. Kui alkohol on sotsiaalne siduja, siis uimastikogemus on enamasti pigem individualistlik ja kaaslastele kommunikeerimatu, kuigi telepaatiliste välgatuste võimalus on olemas. William Burroughs ytles, et narkarile pole vaja kedagi muud peale diileri, kuid paljude ainete puhul on täheldatud ka empaatia tõusu, oma ymbruse ja kaaslase senisest selgemat nägemist ja tema mõistmist ka siis, kui vaated on erinevad. Yhes ääres on vaikus, sisekaemus ja osadus. Ning teises bakhanaal, kaos, orgia, agitatsioon, tappev korduvus. Uimastitest lähtuva kultuuri märksõnadeks võiksid olla ettearvamatus, variatiivsus ja nyansseeritus. Bakhanaalselt poolelt muidugi fyysilised berserk-sööstud ning vaimsed ekslemised, milledest osa läheb bad trip´ide ja psyhhooside alla. Narkootikumide võtmine võib olla eriti energiamahukas enese nyristamise ja ära kurnamise viis. Kuid mõõduka ja mõtestatuna võib ta olla ka omamoodi haridus tajulises ja intellektuaalses plaanis. Inimese mina-tunne elab neis seisundeis läbi tugevaid deformatsioone ja segunemisi. On aineid, mis inimese isekust ja eelarvamusi halastamatult tuuseldavad, nii et tagasi tulles on raske oma endist tõsikindlat eluvaadet uuesti kokku korjata. Ja on ka neid, kes seal selle maailma pealt kokku korjatud ego surma otsivadki. Erilised ja elu muutvad kogemused ei kuhju aga innuka tarbimisega paralleelselt. Need käivad omapäi või jäävad sundimisel yldse tulemata. Taas ettearvamatus. Kui viina ja õlle libistaja võib ysna kindlalt prognoosida, mis tunne tal vinti jäädes on, siis uimastite puhul pole asi nii lineaarne. Suured variatsioonid esinevad juba sama aine piires. Juba see pragmaatiline ja tarbijalik suhtumine suleb mingid väravad. Kahtlane lugu on ka kogetu kirjeldamisega. Selliseid pilves jutupurskeid kutsuti kunagi „proseminariks“. Laialivalguv entusiastlik loba ei millestki, võib-olla tuleb see kuskilt mujaltki tuttav ette. Liiga tõsisel inimesel ongi muidugi kasulik vahel narriks käia. Kemikaalide ego-boost tekitab supermanlikke kunstivorme. Kaur Kenderi varasemad asjad on mulle tundunud amfetamiini ja kokaiini mõju ereda näitena. Nyydseks on tal veel laialdased narkoteadmised, autoriteet ja ka sotsiaalne vastutustunne. Nooremad on kasvanud juba taustal, kus igasugu imelike ainete kättesaadavus ja ka kasutamine on oluliselt laiem. Eks siin ole väga palju moodsate märksõnadega flirtimist. Kymned kanepit ylistavad räpilood väsitavad. Mu jaoks on loomingulise tulemuse inimlikkus ja nihutavus tähtsamad sellest, mida teda luues võeti või ei võetud. Võtmine ise ei taga õieti midagi. Igast meskaliini manustand jorsist ei saa nõiaväel Aldous Huxleyd, samuti nagu joomise fakt ei tee kirjutajast Hemingwayd. Mõne oma unenöod yles kirjutanud või meelehaiguse veerel ekselnud mehe looming on palju äratavam teistest, kes end iga päev nabast sabani narkot täis topivad. Annet juba ei asenda. Kuid peegeldusi leiab, muusikas ja visuaalkunstis ilmselt rohkem kui kirjanduses. Klassikalise psyhhedeelse mõjuga autorid on näiteks Fjodor Vanahunt, Aleksander Tassa, Uku Masing, Eha Lättemäe, Andres Allan, Ringo Ringvee, Peeter Laurits ja Tõnis Tootsen. Mulle tundub, et mõnedel praeguse ulmekirjanduse loojatel on samuti keskmisest kõrgemad teadmised enda võimalikesse reaalsustesse lennutamisest. Maagilised seened? Mikk Pärnitsal tundub olevat spetsiaalne kodune apteek, kus iga peatyki juurde midagi kokku segatakse. Ootan, et keegi neist asjadest ylevaate koostaks, sest uued leiud selgitaksid yldpilti.

Millegi levinu keelamisega käivitub yhiskonnas spetsiifiline põhjuslik ahel. Karskusseltsid panid rahvast otsima alternatiivseid vahendeid purju jäämiseks, kuivad seadused tekitasid piiritusevedamise, puskariajamise ja taksoviinanduse buumi. Kanepi kriminaliseerituna hoidmine toimib täpselt sama moodi. Ometi mõjutab see taim juba tykimat aega siinset kultuurilist tegelikkust, tal on oma laienev ning vanemas vanusegrupis ka keskmisest tolerantsema eluvaatega ning keemia manustajatest mõõtmatult vähetylikam tarbijaskond. Ma saan aru, et alkoholitootjad ei taha oma rahavoogusid kuidagi vähendada, kuid ka tavalistel inimestel hakkab juba kyll saama. Normaalsed noored näitlejad räägivad Rimi poeketi kõlaritest alkovastast juttu. Purjus inimestele juurde ei myyda. See on tilgake viinareklaamide ja õllesummerite meres, aga siiski midagi. Kusagil on neid, kes tahavad ärajoonud põlisrahva ajaloo pikkadest varjudest midagi õppida. Nende rida pole mitte õõnes karskus, vaid alkoholi destruktiivse poole ohjeldamine. Neil on raske, sest alko on nii loomulik. Kuid selle nahka läinud inimeste hulk on suurem sõja ja kyyditamise kaotustest. Samavõrd vajab riik adiktiivsete karmide narkootikumide ning testimata antidepressantide ringluse piiramist. Need kolm on kriitilised tulipunktid. Gymnaasiumi õpilastele võiks korraldada kenasid käike sõltlaste palatitesse – šokiteraapia mõjuks paremini kui ykskõik milline kampaania korras näpuga viibutamine, mida nad vanemate alalhoidlikuks pläraks peavad. Võim peaks oskama ära tunda ka healoomulisi tendentse.

Ma teeksin siin eristuse sõltlaste ja tarvitajate vahel. Sõltlaste tegevus on puhtalt enesekohane, ymbruse suhtes ykskõikne või hävitav. Tarvitaja suudab tugeva tahtejõu olemasolu korral anda oma yhiskondliku panuse. Tundub, et keeldudest hoolimata leidub Eestis kogukondi, kes on valitseva alkokultuuri mudeli hyljanud. Näiteks jooga ja taimetoitluse tegelased, Lilleoru kommuuni liikmed, need, kes loodavad „elada puhtalt“. Ilmselt on selliseid rahvakilde ka teadvust muutvate ainete tarvitajate hulgas. Võimalik, et nende alternatiivseid lootusi toetavad mingid salajased rituaalid, millede käigus on ilmnenud uusi omavahelisi suhtlusviise. Võimalik, et uimastid suunavad nende keelekasutust ja ideoloogiat. Võimalik, et nad tegutsevad peale kryptitud netivestluste, salakasvatuse ja yhistrippide vahel ka poolavalikult ja mänguliselt – mingil kujul yhiskonda saboteerides või selle yle nalja visates. See viimane kipub väljenduma näiteks tänavakunstis.

Ma ei ylista kumbagi kultuuri. Alko on tuntud, harjunud ja ei muutu enam. Narkos on yllatuse ja eksimise võimalusi, mille pikaajalisemad tulemused on kõigile ebaselged. On olukordi, kus käsi paratamatult millegi järele sirutub. Inimene ei saa alati läbi ilma mingite „karkudeta“, aga need võiksid analoogselt luude kokku kasvamisega olla ajutised edasiaitajad. Aruka tegutsemisena tundub loomulike stiihhiate kasutamine – näiteks on võimalik jääda lummusesse merest, tuule kohinast puudes, pilvede muutumisest, vaiksest kuupaistest, vee voolamisest, pildistamisest, pikast jalutamisest… Vaatluslikest rituaalidest, kus aktiveerub inimeses leiduv nägemuslik substants. Kus ta on samaaegselt tema ise ja eikeegi. Loomulik kogemus ja rahu tuleb keemialt, tehnoloogialt ja sotsiaalselt rutiinilt tagasi võita.

Esmakordselt ilmunud ajakirjas Vikerkar 9/2015.