Õhk on utoopiast tihke, nagu teavitab lugejaid kogumikusarja „Etüüde nüüdiskultuurist” neljas number „Katsed nimetada saart”, mis koondab artikleid fantastilisest, ulmelisest ja utoopilisest mõtlemis- ning kujutamislaadist kirjanduses, kunstis ja mujal inimlikes väljendusvormides.

„Etüüde nüüdiskultuurist 4. Katsed nimetada saart: artikleid fantastikast”
Koostanud Jaak Tomberg, Sven Vabar
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013

Tahaks öelda, et utoopilisus on üle pika aja uuesti aktuaalne, kuid tegelikult süveneb minus aina rohkem tunne, et utoopia pole kunagi kuhugi kadunudki. Utoopiline mõtlemine ja utoopialaadsete süsteemide aktualiseerimispüüded on läbinud hulganisti variatsioone, visioone ja ilmselgeid tagasilööke; utoopia mõiste oma tavatähenduses on tõesti „määrdunud”, nagu tõdeb Jaak Tomberg (lk 96), kuid siiski leiavad tänapäeval aset mitmesugused rehabilitatsioonikatsed. Modernses keerukas/ebakindlas ühiskondlikus olukorras toimuvad uued transformatsioonid, üritatakse avastada värskemaid utoopilisi potentsiaale, nende esinemist seninägematutel viisidel. Arvatavasti võiks sellist käitumisstrateegiat pidada paratamatuks, kuna fantastiline on reaalse igipõline kõrvalsfäär, n-ö sama mündi teine külg, mida pole võimalik unustada.

Sissejuhatusena tõden, et tegemist on väga väärtusliku ja informatiivse kogumikuga, mis aitab mõista fantastika, ulme ja utoopia olukorda ning rolli Eesti kultuurimaastikul. Alapealkiri „Artikleid fantastikast” annab kätte üldise suuna, mille jagaksin aga põhimõtteliselt kaheks: ühele poole jäävad tekstid konkreetselt fantastikast/ulmest, teisele poole aga utoopiatest ja utoopilise mõtlemise väljendusvormidest. Teine osa on selges ülekaalus. Utoopia erinevad žanriilmingud on, eriti tänapäeval, ulmekirjandusega mitmekülgselt läbi põimunud, kuid utoopiline kipub siiski omandama teatud mõttelist ja suhtumuslikku nihet, pürgides fiktsionaalsusest väljapoole ja hägustades piire reaalse ja fantastilise kokkupuutealal – taoline nihestatud omapära loob mulje, et ollakse muu ulmelisega võrreldes normatiivsem ja ettekirjutavam, ning fiktsiooni on seega võimalik pärisellu üle kanda, konkreetsemalt rakendada. Kuid utoopiatest hiljem. Koguteosest saab mõistlikult sissejuhataval määral aimu, kuidas alustasid fantastika ja ulme, milliseid arenguid on toimunud mõisteliselt, ajalooliselt, žanri- ja vormieksperimentides, mõjutatuna erinevatest vooludest ja nähtustest. Selleks on näiteks asjakohane Andrus Oru artikkel „Pilk eesti ulmekriitika tulemisse ja olemisse” (lk 14‒30), mis annab paraja ülevaate ulmežanri taustast ja arengust – soovitatav kõigile, kes tahavad mõista ulmet ning selle olukorda Eestis. Lisaks pakutakse ohtralt viiteid vajalike lisamaterjalide juurde.

Seeläbi demonstreeritakse ka ehk paljudelegi tuntud tõika, et ulme ja fantastika esinemine ning osakaal pole eesti kultuuris juhuslikud või harvad, varjusurma vajunud nähtused, vaid tegemist on pikemat aega kestnud mõtte- ja representatsiooniviisiga. Samas aga ilmneb intrigeeriv identiteedikriis – kahetisus, kestev üritus end leida ja paika panna. Eesti kultuuriruumis kasvanud kirjandushuvilist mõjutab mõistagi Nõukogude Liidule omase ideoloogiaga ulmetaust, mis kohtub Lääne ideoloogiatele vastavaga. Kas lõpptulemuseks on uute, värskete perspektiividega hübriid või mingisugune ebamäärane ollus, mis pole suutnud oma kohta ja identiteeti leida? Kuigi tugevaid kodumaiseid ulmeteoseid leidub praeguseks üsna palju, kaldub üldpilt minugi arvates pigem teise variandi poole – omanäolisusest jääb enamasti vajaka.

Valdav osa kogumikust keskendub aga „utoopia” küsimusele, alustades mõiste arengust – esimestest kasutustest, etümoloogiast ja tähendusest (Meelis Friedenthali artikkel, lk 32‒38) kuni kõikvõimalike tänapäevaste ilminguteni – kirjanduses, kunstis, helides, filmides, arhitektuuris, koondades seega utoopilist nii tahkes kui mõttelises, kuni kõige tavalisema igapäevani välja. Selline utoopia totaalsus võib paista esiotsa kummastavana, jättes mulje, et muud peale fantastilise polegi olemas. Avaldub siin mõni soovmõtlemine, unistuslik või lohutav tõlgendamispraktika, mille järgi igapäevane ehk „normaalne” on tegelikult fantastiline? Aidatakse sedakaudu genereerida muljet, et tegelikult elame erilist ja tähenduslikku elu, mis eksisteerib kusagil tavalisuse pealispinna all varjatuna, kuid mida on võimalik piisavalt süvenenud diskursiivse kaevamistöö kaudu avastada ja avada?

Vastava käitumisstrateegia tagamaa ei pruugi olla väga mõistetamatu, on ju ulme ikkagi olme teine külg – „teistsugust” üritatakse näha või otsida kõiges, kas või puhtalt reaalsustunnetuse transformeerimise eesmärgil. Vahel juhtub, et inimest ümbritsev variatsioonideta igapäev ehk rutiiniolukord muutub vastumeelseks, kui sellised mõisted nagu lineaarne, normaalne, stabiilne domineerivad mõtte- ja kogemustasandil. Reaktsioonina esindab utoopilisus teatud laadi igatsusteksti, katset konstrueerida endale fantastilist, kuna selle kohalolek on vajalik normaalseks kognitiivseks tööks, näiteks puhkuse või ka loomingulisuse eesmärgil. Utoopiline läbitungivus kummastab nagu Šklovski või Rancière’i stiilis esteetiline nihketegur, mõjuallikas, mis ümbritsevat dominanti moondab, transformeerib, kummastab – tavaolukorra rikkumine sunnib inimest seepeale perspektiivinihkele ning teistsugusele mõtlemisele.

Nagu selgitab Friedenthal, oli ka More’i algne „Utoopia” n-ö harjutus, mõtteeksperiment; eesmärgiks mitte niivõrd konkreetse ideaalühiskonna kirjeldus, kuivõrd selle koha otsimine või koha poole liikumine. „Ehk siis More’i kirjeldus kohast, kuhu tema arvates võiks või peaks inimkond teel olema ja mis võiks olla inimkonna koht – teostatuna liikumises. Nagu eespool antud liikumise definitsioon ütles, on see olemise tegelikustumine võimaluste piires.” (lk 37) Kuna tegelikud utoopilised projektid on olnud grandioossed läbikukkumised ning indiviidi ja ühiskonna suhe on muutunud keerukamaks, kandub utoopiline potentsiaal aga mitmel moel abstraktsemalt ühiskondlikult sfäärilt sisemiste või isiklike väljundite ja ilminguteni.

Üks küsimus seisneb selles, kas tegelik tehnokraatlik kultuurisituatsioon mõjub tõesti oma ülikiires ja dünaamilises muutumises ning käitumises sellisena, nagu on kirjeldanud Jaak Tomberg (vt artiklit ajakirjas Science Fiction Studies, vol. 40 ja selle kõrvale artikleid käesolevas kogumikus, nt lk 160). Ehk siis olukord, kus erakordselt paljususlik ja intensiivistunud hiliskapitalistlik elukeskkond, mis käitub nagu poleks tal lõppu, äärt või piirjoont, vaid nagu ta oleks saavutanud täiuse, ongi nii võõristav (õõvastav) ja ulmeline, et muid tajukategooriaid üle ei jää. Et elamegi konstantses nihestatud ulme-/utoopiaseisundis, mille liigkiire arenemise keskel on praktiliselt võimatu hoida käigus tõlgendus- ja tähistusprotsesse, mis aitaksid hõlmamatuks kujunenud maailmategelikkust korrastada. Ambivalentne utoopilisus lõhestab niisiis iga tasandit, mis seletab fantastiliste seikade ilmnemist kõikvõimalikes valdkondades – alaliselt kohal, hämara ja ebamäärase udu, st „võimalikkusena”, kuid ealeski täitumata, kuna utoopilisus tühistub hetkel, kui võimalikkus muutub tegelikuks. „Koha” poole liikumine ei saa tegelikult kunagi lõppeda, saart pole võimalik (või ei tohigi) lõpuks nimetada, sest nimetamine luhtab kogu ettevõtmise. Utoopia ei saa aktualiseeruda: mõtteeksperimendist väljaspool muutub utoopia totalitaarseks, domineerivaks, rõhuvaks, õõvastavaks, lausa vägivaldseks süsteemiks – düstoopiaks. Mõistagi, kuna oma mõjuteguri tõttu on utoopilisus ennekõike moondaja, nihestaja, isegi lõhkuja; võimalikkust minetades peab ta aga asuma stabiilseks ja konkreetseks, kaotades omaenda põhilisema tööprintsiibi ja tähenduse.

Kasutades Friedenthali kokkuvõtvat kommentaari (lk 38) utoopiate kohta: „Tegemist on niisiis teatava võimaliku (potentsiaalse) maailmaga, mille eesmärk ei olegi ilmselt mitte kunagi olnud midagi muud kui tundma õppida (aktuaalset) ühiskonda.” Selle põhjal võiks kirjeldada kõiki kogumikus leitavaid kirjutisi sisevaatlusena – need on mõtteeksperimendid, mis seisnevad tänapäevases kultuurisituatsioonis isiklike, igapäevaste, kuid ka ühiskondlike algtingimuste muutmises-moondamises ning tagajärgede vaatlemises.