Kellega siis ikkagi tantsida sambat? Kuhu on kadunud vana hea vaikne tugev mees? Kas sambaproff võrdub suhteproff? Jim Ashilevi küsib ja vastab.

1
2. augustil 2016 ilmus Müürilehe veebis Sanna Kartau murelik ja tiba provokatiivne artikkel sellest, kuidas kõrgharitud meeste puudus „suhteturul” seab naised täbarasse olukorda. Pealkiri küsis „Kellega tantsida sambat?” ning artikkel lõppes paralleeliga, mis juhtus kirjutamise hetkel end ise autorile pakkuma – nimelt oli ta tunnistajaks läheduses toimuvale sambatunnile, kus mehed ja naised olid võrdselt hädas ja närvis, kuid sellele vaatamata õnnelikud. Tund ei toimiks, kirjutas Kartau, „kui üks pool igast paarist oskaks tantsida professionaalsel tasemel, aga teine ei ole kunagi tantsinud. Ühel oleks igav, teine tunneks end alaväärsena. Praegu oskab Eestis 20–39-aastaste hulgast tantsida aga peaaegu kaks korda rohkem naisi kui mehi.”

Süllekukkunud sambaparalleelis seisnebki autori ilmselgelt teadliku provokatsiooni võti. Selle pinnalt on kohe jube hea vaidlema hakata, sest mis mõttes see haridus siis nüüd suhtes mingit rolli mängib. Kas keegi on üldse kunagi kedagi kütkestavat esimest korda kohates palunud, et näita diplom ette ja siis räägime edasi? Loomulikult mitte. Aga seda ei ütle otseselt ka Kartau. Ta põhjendab haridustaseme vahest tulenevat suhteprobleemi sellega, et kõrgharitud naine ja „eluülikooli doktorikraadiga” mees lihtsalt ei leia eriti kergesti ühist keelt. „Otsime inimeste metsast seda, kes meid mõistaks, kellega oleks paljust rääkida ning kes jagaks meiega samu väärtuseid.” Kui tantsupõrand kihab naissoost sambaproffidest, aga mehed tammuvad karuoti kombel jalalt jalale, siis on kaks varianti: (naistel) tuleb olukorraga leppida või jätta tants üldse katki.

Tegelikult on variante muidugi veel, aga las ma ka siis provotseerin. Ei ole rohkem variante! Ainult nutune tants või sügav üksildus – mis kokkuvõttes teeb sama välja. Kartau väidab niisiis, et õpihimulised naised, mõned õnnelikud erandid välja arvata, peavad üldjoontes arvestama juba ette kaotusega. Lasku aga latt julgelt alla või jäägu elu lõpuni vallaliseks.

Ma tervitan Sanna Kartau torget herilasepessa. Diskussioon käivitus ju kohe hea hooga. Siinse kirjutise taotlus on olla pigem teemaarendus kui vastulause, pigem lähteartikli harutee kui selle ulatuslik üleskaevamine.

2
Ma läheneksin asjale mitte haridusliku, vaid suhtepsühholoogilise nurga alt. Eks sarnane või võrdväärne hariduslik taust ole inimeste vahel hea tõhus sideaine; suureneb ju tõenäosus, et kahel inimesel on, millest rääkida. Seejuures saab seda rääkimist teostada tasavägise oskuse ja vilumusega. Sõnavara on sama, terminoloogia ja taustsüsteemid ühilduvad justkui iseenesest. Ei pea aeglasemalt rääkima nagu lolliga.

See kõik on tore. Siiski on võrdne haridustase vaid killuke kirjust põhjuste spektrist, mis määravad suhte õnnestumise või ebaõnnestumise. Suure piitsutamise peale saab pea iga lontrus ülikoolikraadi kätte. Kui ikka väga vaja on, küll siis saab. Ka sambaprofiks saamine on üsna tehtav või, olgu, vähemasti mõeldav, kui ikka jalad vähegi kannavad. Suhteprofiks saamine pole minu subjektiivsel hinnangul isegi mõeldav mitte. Suhteproff kõlab umbes samamoodi nagu eluproff. Eluproff kõlab nagu suur nali.

3
Ma suudan Kartau provokatsioonile kaasa noogutada soo pinnalt. (Mitte segi ajada soise pinnaga, kuigi kogu see diskussioon meenutab öises soos sumpamist. Küll see inimene on ikka abitu loom. Sumpab ja sumpab, aga kohale ikka ei jõua. Seisma ei saa ka jääda, sest muidu upub kohe. Ikka edasi – alati edasi! –, sest tema on pähe võtnud, et teisel pool sood ootab armastus ja tõeline side.)

„Koplis ja Lasnamäe külje all üles kasvades nägin oma silmaga, kuidas vaesemate piirkondade macho-kultuur akadeemiliselt edukaid poisse sakutab ja nad jalka, hüpermaskuliinsuse ja õlle juurde tagasi toob,” kirjutab Kartau.

Siin ma kukungi noogutama.

4
Hüpermaskuliinsus. See meeldib mulle väga. Enamasti distantsilt vaadatuna loomulikult, läbi iroonia- või huumorifiltri, sest hüpermaskuliinsus on ju naeruväärne. See on soospetsiifiline vaste üliinimesele. Soovkujutelm, illusioon, unenägu, mis on nii märg, et tilgub läbi madratsi. Aga kes meist oleks nende kujutelmade vastu kaitstud? Ikka tahaks olla parem. Kõigutamatu ja kuulikindel. The strong, silent type.

Isegi üks kõige kõvemaid alfamehi teleajaloos, maffiaboss Tony Soprano, keda häbistas tema võimetus tulla iseseisvalt toime oma tunnete ja psüühikaga, ütles oma terapeudile ärritunult: „Let me tell ya something. Nowadays, everybody’s gotta go to shrinks, and counselors […] and talk about their problems. What happened to Gary Cooper? The strong, silent type. […] He wasn’t in touch with his feelings. He just did what he had to do. See, what they didn’t know was once they got Gary Cooper in touch with his feelings that they wouldn’t be able to shut him up! And then it’s dysfunction this, and dysfunction that…”

Tony Soprano ei suutnud kuidagi leppida selle abituse ja komplekssusega, mis inimeseksolemisega paratamatult kaasas käib. Hea küll, naised veel võivad kogu selle tunde-huinamuinaga tegeleda, aga millal mehel selleks aega on? Kuhu on kadunud vana hea vaikne tugev mees, kelle kohta võiks tundevärinaist vibreeriv naiskoor käsikäes õõtsudes ja silmad veekalkvel laulda „Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul”? Meie mees ei murdu.

Mu lemmik hüpermaskuliinne mees on Marv Frank Milleri graafilisest romaanist „Sin City”. Marv on erakordselt turske ja vastupidav. Tema „liin” algab sellega, et ta magab prostituudiga, kes leitakse hiljem ta voodist surnuna, mistõttu Marv saab kaela mõrvasüüdistuse. Selleks et tapetud südamedaami Goldie eest kätte maksta, kõnnib Marv läbi kuulirahe, valge maika muskulaarsete mehetisside ümber pingul ja mantlihõlmad tuules lehvimas, ning tapab kõik, kes ta teele ette satuvad. Ilma irooniata, mulle tõesti meeldib Marv. Ta on mu lemmik üksik hunt. Mees, kel pole midagi kaotada. Tema hääl kõlab Mickey Rourke’i esituses nagu kruusa krudin. Ma tahaks olla sama tugev, ennastsalgav ja vankumatu. Selline mees võiks ka mind kaitsta.

5
Kelle eest? Loomulikult teiste meeste eest. Pahade eest. Ma pole naisi idealiseerides nii pimestatud, et arvaksin, nagu neis puuduks täielikult soodumus vägivallale, aga kõik ju teavad, et kui tühjal öisel kõrvaltänaval jalutab vastu jopega mees, teeb see kordades ärevamaks kui tema asemel vastu kõndiv naine, olgu ta jopega või jopeta. Tagantjärele mõeldes oleks jopeta mees külma ilmaga isegi kõhedam kui jopega mees. Vägivald on meeste kaubamärk. Rahvasuu teab viinase peaga nentida, et eks need naised ole ikka ka parajad ussid, pole nad nii süütukesed midagi, meestel võib ju jõud üle käia, aga naised suskavad kavalusega nii, et lõpuks on ikka munad peos ja üks-null.

Aga no kuulge.

Mulle meenub üks lapsepõlve lõpus või teismeea alguses kuuldud poistevaheline jutuajamine vägistamise teemal, kus üks ütles naljaviluks, et ta laseks end hea meelega mõnel naisel vägistada, andku minna, milles probleem.

6
Selleni see hirm taandubki – jõud ja toores mass. See on see reptiiliaju refleks, mis sunnib väiksemat inimest suurema inimesega vastakuti seistes kas või korraks nentima, et tehniliselt ta võiks mu praegu lömastada ja ära süüa. Väiksem ja nõrgem võib ju olla kaval uss, aga kui tema vastas seisab kalju, siis piisab ainult sellest, et hiiglane aevastab, ja lööklaine rebib ussikese tükkis kogu kavalusega ribadeks. Füüsika on psühholoogiast alati üle.

7
Siitkaudu pääsebki Kartau artikli provokatiivsest pealispinnast läbi, et jõuda asja tuumani. Haridus on üks vähestest tõhusatest vahenditest, millega taltsutada metslast inimeses. Kuna sügavalt sisse töötatud soorollid teevad mehed altimaks vägivallapuhangutele ja kuna kehaehituslikud iseärasused võimaldavad pigem meestel kui naistel massi ja toore jõuga vaenlasele peale lennata, on harimata meessoost metslane kordades ohtlikum ründaja kui harimatu naissoost metslane. Kokkuvõttes pole see šovinism, vaid puhas füüsika. Haritud metslasega annab vähemalt rääkida, enne kui ta su Hannibal Lecteri kombel ära sööb.

8
Asjad ei pruugi muidugi tsiviliseeritud ühiskonnas nii kaugele minna. Olukorras, kus kõrgharitud naisi on Eestis peaaegu poole rohkem kui kõrgharitud mehi, tuleks pigem siiski loota, et kraadivabad mehed taltsutavad oma sisemisi metslasi kuidagi teisiti. Võib-olla õpikute asemel hantlitega, võib-olla reisides. Lõppude lõpuks võib-olla tõesti eluülikoolis, jah. Me ju kõik käime seal.

Noh… Nii-öelda.

Käime aastaid ja aastakümneid loengust loengusse, kuni lõpuaktusel virutab rektor meile hauakiviga vastu pead. Ja ongi eluproff valmis. Täiesti surnud ja läbi.

9
Kellega siis tantsida sambat? Või ei, las ma sõnastan selle küsimuse ümber: kellega tantsida surmatantsu?

Ainus anekdoot, mis mul alati meeles püsib, pärineb ühest lapsepõlves nähtud multikast. See kõlab nii: „Why didn’t the skeleton go to the party? Because he had no body to go with.”

10
Teise inimese keha soojus loojub meisse nagu päike. Enne hinge pimedat ööd meie nahk lausa karjub selle kuma järele, mis on korraga võõras ja oma. Ärge saage valesti aru, ma ei taandanud kõike lõpuks lihalikkusele. Taandasin selle luulikkusele. Kahvatud luud ei mäleta lõpuks ühtki puudutust, rääkimata veel puudutusest, mis ära jäi. Liha, mis teda kattis, oli lõpuni amatöör.

11
Armastuse tarkust koolis ei õpetata.