Veebruaris oma esimese kauamängiva „Slow Sundown” ilmutanud Holy Motors räägib kantrimuusika võlust ning üksilduse nautimisest.

Teksti valmimise ajal viibib selle peategelane Holy Motors Austini päikese all ühel maailma suurimal muusikat, filmi, interaktiivset meediat jms hõlmaval konverentsil South by Southwest (SXSW) ning astub seal üles mitme kontserdiga.

Holy Motorsil, mille ridadesse kuuluvad laulja Eliann Tulve, kitarristid Hendrik Tammjärv, Lauri Raus ja Gert Gutmann ning trummar Kaspar Kiinvald, on olnud õnne olla õigel ajal õiges kohas. Kui nad 2011. aastal Sõpruses Jim Jarmuschi filmile „Salapärane rong” („Mystery Train”, 1989) anonüümse bändina kahe loo põhjal soundtrackʼi mängisid, jäid nad silma Aivar Tõnsole ja Tauno Maarpuule, kes kollektiivile toona kohe läbi mänedžer Greete Põrki kontserti pakkusid. Mõni aasta hiljem saadi Kilingi-Nõmme murufestivalil Schilling esinedes tuttavaks samal üritusel üles astunud USA rokkbändi Merchandise ninamehe Carson Coxiga, kes ei suutnud Holy Motorsit unustada. „Ta olevat neid laule mitu kuud üksinda kodus kuulanud ning tahtis meiega midagi teha,” räägib Lauri.

Edasine on juba ajalugu, kuhu kuuluvad plaadileping Wharf Cat Recordsiga, kaks seitsmetollist – „Heavenly Creatures / Running Water” ja „Sleeprydr” – ning Carson Coxi produtsendikäe all New Yorgis salvestatud ja selle aasta alguses ilmunud LP „Slow Sundown”, millele on pandud kokku lugusid bändi algusaastatest kuni praeguse ajani. Lisaks on esinemised viinud neid Saksamaale ja Poola, rääkimata teistest lähiriikidest, kus inimesi ei pea enam kontserdile ajama, vaid juba teatakse ja oodatakse.

(Lauri Raus, Nashville)

Jõudsime Nashvilleʼi. Õhtu oli veel noor ja peatusime ainult selleks, et midagi süüa. Sun Recordsi dinerʼi ees sadas külma vihma. Vihm oli märg ja peegeldas selle linna sära. Kusagilt sealt aimdus ka ajalugu. Dinerʼi leti ääres kohvi ja õlut tellides tekkis kõigest ümbritsevast kummituslik tunne, nagu kõik ümberringi oleks tegelikkusest nii kaugele liikunud, ja meie ka. Olime inertselt saabunud kantrimuusika atmosfääri. Mõne aja pärast hakkas kell edasi käima. Tuli veel jõuda Memphisesse, piirilinna Tennessee ja Arkansase vahel. Kohad, kus kunagi tšerokiid elasid, jäid nüüd itta. Varsti võisid alata alligaatorimaad. Mida rohkem sa lõunasse sõidad, seda enam saavad autodest kastikad. Seal on karjamaadel kauboide hobused ja heinas lõgismaod, kes neid hobuseid ehmatavad. Juba Texarkana juures hakkab soe. Me ei sõida läbi linna ja hea ongi, sest sellel lasuvad lahendamata müsteerium ja veritasud, milleks meil aega ei ole. Üleüldse ei olnud meid 70 aastat tagasi veel olemaski, kui samal ajal märtsi hakul tundmatu fantoom läbi linna sõitis, viis inimest tappis, kolme haavas ja vähemalt kahte vägistas. Üks tema ohvritest oli kohalik Katie Starks. Texarkana fantoom tulistas Katieʼt oma 22-kaliibrilisest revolvrist. Esimene kuul läbistas naise parema põse, väljus vasaku kõrva juurest ja kadus. Teine aga kaevus läbi hammaste tema keele alla. Katie Starks pääses ja elas veel vanaks naiseks, kuid tol õhtul jäi tema mees Virgil koduköögi põrandale. 1976. aastal valmib neil sündmustel põhinev mängufilm, mis saab pealkirjaks „Linn, mis kartis päikeseloojangut” („The Town that Dreaded Sundown”). Kui Katie 1994. aastal sureb, maetakse ta Hillcresti kalmistul oma Virgili kõrvale. Keegi ei tea fantoomi isikust siiani midagi. Tema arvatav viimane ohver Virginia Carpenter on 69 aastat kadunud olnud.

Rõõmus üksildus, mitte kliiniline depressioon

Selles, et Holy Motorsi karjäär neid USAsse on viinud, pole midagi imestada – sealne kultuur on nende muusikasse juba algusest peale sisse kirjutatud. Ma ei tea, milliseid visuaalseid pilte kutsuks kollektiivi looming esile mõne Kagu-Aasia põlisrahva teadvuses, kuid eeldan, et siinse kultuuriruumi esindajad leiavad end pigem mõne kõrbestunud maastikust ümbritsetud Ameerika maantee ääres tolmustes saabastes laialilaotuvasse tühjusesse vaatamas või, nagu Lauri eespool kirjeldab, dinerʼis aja auku vajumas kui keskturul tuvisid söötmas või vanalinnas mööda munakive kruiisimas. Nende muusika lihtsalt voolab laisas ja romantilises shoegaze’i ning Americana vaimus mööda lõunaosariikide kuuma asfalti.

Pole palju moodsa aja bände, kes viitaks oma taustaloos kantrile, kuid Holy Motorsi puhul on see vältimatu. Kui suuresti on antud stiil jõudnud bändini vesternide kaudu, siis Raus, kes koos Tammjärvega Holy Motorsile nurgakivi pani, lisab, et alguses oli kantrimuusika nende jaoks miski, mida nad kuulasid puhkamiseks, kuid mis pika aja peale aina kodusemaks muutus, oma manerismidega esteetiliselt üha rohkem köitis ning ka mängustiili oma jälgi jätma hakkas. Teisalt peitub antud žanri võlu Rausi arvates selle sõnades: „Kantrimuusika laulusõnad on nagu raamat. Need on igavikulised ja ilusad teemad. Võib-olla see seletab samuti meie vähest eksperimentaalsust. Suundume pigem sinna, mis on püsiv, mitte sinna, mis on piire murdev.” Raus lisab, et kantri puhul ongi tegemist väga kurbade inimeste muusikaga, ning kui parajasti ei räägita lõbusast autosõidust, on teemaks murtud südamed.

Pitchforkis „Slow Sundowni” arvustanud Steven Arroyo tõstatab ka oma kirjutises küsimuse, kas Holy Motors julgeks meile kunagi näidata, milline on maailm siis, kui päike välja tuleb. Tõepoolest, Holy Motorsi Americana unelmate kõladest pimestavat päikest välja ei pigista, aga kibemagus lootusenoot veereb nendega sellel road tripʼil kaasa iga looga. Gert võtab selle tundmuse kokku sõnadega „rõõmus üksildus” ning Eliann sekundeerib, et lugusid kirjutades oli tal mõttes just üksildus ning see, kuidas sa õpid sellega toime tulema ja seda nautima. „See ei ole kliiniline depressioon, mis plaadi peal kõlab, see on ikkagi enesega rahulolev üksildus,” lisab Lauri. „Igatsus ja melanhoolia on kaasasündinud emotsioonid, millest päeva lõpuks päikese kohalolu ei sõltu,” viitab Eliann Arroyo öeldule.

(Eliann, New York)

Jäin pärast suurt festivalimelu veel New Yorki nautima. Ma arvan, et see on sobiv vahepeatus teel koju, kuna ma olen juba loomu poolest väga tundlik ja elan muutusi kuidagi raskelt üle. Paljud teisedki bändid, kellega festivalil sõbrunesime, suundusid lõpuks siia, et tuurile korralik punkt panna. Nii ka meie. Pärast viit kontserti SXSWl tuli laupäeval tagasi sõitma hakates idee leida kontserdipaik, mis oleks huvitatud meid viimasel minutil esinejate nimekirja lisama. Esmaspäeval esinesimegi hubases maa-aluses baaris Berlin. Päikest on siin aina rohkem ning seetõttu pisut pelgan koju naasmist. Samas tunnen elevust ning ootan tööd uue albumi kallal.

Melanhooliateemat edasi arendades meenub mulle üks hiljutine artikkel Interview Magazine’ist, kus kollektiiv pani kokku playlist’i lugudest, mis võiksid kõlada nende matustel. Sealt leiab nii David Bowie’, Ennio Morricone, Elvis Presley, The Cranberriese kui ka Maarja Nuudi loomingut.

„Kafka ütles, et elu mõte on see, et see saab läbi, ja see saab otsa surmaga,” vastab Lauri küsimusele, kuidas surm neid kõnetab ning kas see kuidagimoodi ka nende muusikas avaldub, lisades, et on surma ka Holy Motorsi loomingusse pannud. „Sa saad laulusõnades ära surra, aga elu läheb edasi.” Siinkohal räägib Lauri loo Vana-Kreeka küünikust filosoof Diogenesest, kes olevat ühe versiooni järgi surnud seetõttu, et hoidis hinge kinni. „Enne surma oli ta juhendanud, et ta keha visataks linnamüüride taha, juhtugu, mis juhtub. Tema jüngrid olid hakanud muretsema, et mis siis, kui tulevad metsikud hundid ja kisuvad ta tükkideks. Diogenes vastas: „Siis andke mulle kepp ja ma peletan nad eemale.” Jüngrid pärisid imestunult vastu: „Kuidas sa saad nad eemale peletada, kui sa surnud oled?” Selle peale kostis Diogenes: „Aga kuidas ma siis valu tunnen ja miks see mind huvitama peaks?” See lahendab ühtlasi ka surma kõige suurema probleemi, miks inimesed seda kardavad. Nad ei pea seda kartma, sest nad ei tunne mitte midagi,” teeb Lauri väikse pausi ning lisab omalt poolt „võib-olla”, mille peale prahvatab terve bänd naerma.

Oluline on autentsus

Kuigi Holy Motorsit võib pidada üheks edukaimaks eesti alternatiivmuusika kollektiiviks, on Elianni sõnul praeguseid tendentse arvestades bändi teha üsna raske, sest domineerivaks jõuks on elektrooniline muusika. „Seda kuulsin ma isiklikult ka igas linnas, kuhu me läksime. Kurdeti selle üle, kuidas huvi kontsertide vastu on kõvasti väiksem,” viitab ta Saksamaal ja Poolas nähtule. Kuigi see on murekoht, arvab ta, et miski ei jää niimoodi, nagu see on: „Kaua sa viitsid tümmi järgi pead nõksutada?!” Lauri lisab: „Juba mitukümmend aastat tagasi lohutas George Harrison meid oma plaadiga „All Things Must Pass”, ja kui mööduvad head asjad, siis mööduvad ka halvad. Ma ei ütle, et elektrooniline muusika on halb ja kitarrimuusika hea, aga arvan, et kitarrimuusika tuleb kindlasti tagasi.”

Kui muusikas astutakse žanrite mõistes üha hägusemate ja hullumeelsemate vormide suunas, siis Holy Motors seda teed läinud ei ole. Lauri sõnul on paljud muusikakriitikud neile eksperimentaalsuse puudumist ette heitnud, kuid tema väitel nad sellele ei pretendeerigi: „Me soovime teha pigem midagi autentset ja tundelist. Me ei taha vormiga katsetada, sest see muusika on sisu, mitte vorm.”

Holy Motorsit saab kuulata 6. aprillil Tallinn Music Weeki Raadio 2 laval Von Krahli Teatris.