„Mida sa soovid siis Amsterdamis kogeda?” küsin kohvi rüübates oma järjekordselt külaliselt. Oodates tavalisest erinevat lähenemist, saan siiski klassikalise vastuse: „Tahan näha tulpe, tuulikuid ja punaste laternate tänavat ning käia coffee shop’is.” Vangutan pead, sest arvamus, nagu oleks Amsterdam täis tulpe, tuulikuid, puukingi ja juustupoode, on eksklik. Kuigi eks leidub ka neid piisavas koguses.

Põhiline atraktsioon, mis tundub teiste meelelahutusvormide kõrval tihtilugu varju jäävat, on elektrooniline tantsumuusika oma variatsioonides. Ma pole veel kohanud eestlast, kes ütleks, et kavatseb linna muusika pärast külastada. Amsterdam võib aga pakkuda elektroonikagurmaanidele kõike, alates suurtes saalides esinevatest tuntud artistidest kuni metsades peetavatele illegaalsete reivideni.

Lava kõigile

Erinevate muusikastiilide tabamine ühe külastuse jooksul võib Amsterdamis siiski võimatuks osutuda. Eriti kui ei teata, kuhu minna. Või isegi kui teatakse, on see raske, sest tänavad näivad selles linnas liiga sarnased. Külalised Eestist on tihti äratundmisrõõmuga öelnud „ma olen siin olnud”, mis ei ole pea ühelgi korral tõeks osutunud. Jah, majad on enamjaolt tellistest ja paiknevad kanalite ääres või nende lähedal.

Kuidas siis kogeda siin elektroonilist muusikat selle kõige laiemas ulatuses? Üks võimalus on saada osa rikkalikust artistide selektsioonist ja leida uusi paiku muusikasse sulandumiseks, kui sattuda Amsterdami külastama ajal, mil leiab aset Amsterdam Dance Event (ADE). Tegemist on maailma suurima elektroonilisele tantsumuusikale pühendatud konverents-festivaliga ning eks ADE-l ole ka õigus endale sellist tiitlit omistada. Viie festivalipäeva sisse mahub üle 2000 esineja, 450 ürituse ja 115 kontserdipaiga, alates pisematest ööklubidest kuni massiivsete tehasehooneteni.

Muusikahuvilistel on võimalik näha oma lemmikartiste mitte ainult DJ-puldi tagant, vaid osaleda ka vestlusõhtutel, workshop’idel ja presentatsioonidel. Ise sattusin juhuslikult komistama Skrillexi otsa. Või õigemini tema turvamees komistas vist minu otsa, sest ma seisin ukseava ees mõistmata, mis üritusele järgmisena minna. Jah, ta on pisike. Skrillex. Mitte turvamees.

Konverentsid ja narkootikumid

ADE kava suutis mind mitmel korral segadusse viia. Positiivses mõttes, sest programm on sündmustest kirju päeval ja õhtul. Päevasel ajal leiavad enamasti aset konverentsid, millest osa võtmiseks tuleb soetada pilet. Kuigi hind võib alguses krõbe tunduda, näiteks maksab ADE Greeni ühepäevane pääse 25 eurot, on see raha enamjaolt välja käimist väärt. Kohale on sõitnud oma ala professionaalid maailma erinevatest paikadest, kelle kõrval jagavad enda kogemusi ka võhikud. Külastasin üht debatti ning workshop’i, mis keskendus narkootikumide kasutamisele pidudel.

Kui arvad, et Amsterdamis suitsetavad kõik kohalikud kogu aeg kanepit, siis tegelikult on see rohkem turistide komme. Ent liikvel on muid mõnuaineid, millest räägiti ka ADE Green debatil „Hebben We Een (Drugs)Probleem?” („Kas meil on probleem narkootikumidega?”). Jutuks tuli narkootikumide tarvitamine Hollandi pidudel ja küsiti, kas reegleid tuleks karmistada, näiteks narkootikumid täielikult ära keelata. Üldine arvamus oli siiski eitaval seisukohal. Sellele keskenduti workshop’i ajal „Dealing with Drugs” („Narkootikumidega toime tulemine”). Diskussiooni eestvedaja, Hollandi ürituste turvalisuse juhendi autor Willem Westermann leidis, et teemast tuleb rääkida, sest olukord on reaalne. Seda võib järeldada kas või ADE mobiilirakenduse põhjal, mis saadab telefoni omanikule enne igat õhtut organisatsioonilt teate „Celebrate Safe”, rõhutades turvalist pidutsemist.

Mis on siis turvaline pidutsemine Hollandi ja ADE mõistes? Vestlusringis teatas Sjoerd Wynia pidude korraldamise organisatsioonist ID&T, et inimesi kontrollitakse turvaväravas alati, sest narkootikumidele kehtib neil nulltolerants. Kuigi ka teised sündmustekorraldajad nõustusid, tuli kõikidel siiski nentida, et narkootikumid satuvad festivalialale nii või teisiti. Seetõttu on Hollandis esmaabi pidudel alati olemas. „Abi vajajaid ei mõisteta hukka, vaid aidatakse,” selgitas liikumise Celebrate Safe üks algatajatest Laura-Eva Jacobson. ADE ajal võis nii klubides kui baarides kohata postreid sloganiga „Celebrate Safe”, mis andsid nõu, kuidas teatud narkootikumide ületarbimise korral toimida või missugused näevad välja ohtlikud tabletid, millest on lihtne saada üledoosi. Kui see kõik kõlab nüüd ebatervislikult, siis tegelikult tuleb taas korrata kaht põhitõde. Esiteks, tahavad organiseerijad seda või mitte, tarbitakse pidudel alati teatud substantse. Teiseks, et suurendada pidutsejate turvatunnet, on alati hea olukorra parandamiseks mõelda järgmise sammu peale: mis siis, kui juhtub… Kuid hetkel ei ole selline suhtumine veel kõikjale jõudnud. Näiteks teatas ürituste organiseerija Keeniast, et kui klubis seoses külastajate ja narkootikumidega midagi juhtub, peab sul peo korraldajana olema korralikult raha, et politsei ära osta ja mitte vangi sattuda. Naerdi, kuigi teati, et tegemist on tõega.

Sündmuste otsa komistamine

Kuid ADE Green oli vaid osake tervest ADE konverentsist, mis jagunes veel kaheksaks kategooriaks, kus keskenduti muusikatööstuse eri aspektidele. Programmis leidus kõike, nii muusikaäris tegutsevatele professionaalidele kui ka karjääri alustavate produtsentidele ning visuaale ja lavakunsti loovatele asjaosalistele. ADE-d külastades ja pileteid soetades tuleks põhjalikult tutvuda kavaga ja teada, mis kedagi huvitab. Konverentsidel leidub palju ka tasuta sissepääsuga üritusi.

Nädal enne ADE-d külastasin Pariisi. Üks tüdruk väitis, et ta nägi, kuidas betoonsein järsku nihkus ning inimene, kes oli selle kõrval seisnud, liibus pisikesest avast sisse. „Ššš,” oli salapärane tundmatu veel sositanud. Kuigi Amsterdamis ei olnud ühtegi müüri, mis ootamatult ukseavaks deformeerus, võis end siiski leida päevaselt peolt plaadipoest või õhtuselt vestlusringilt kirikust. Ei, teemaks ei olnud usk. Kirikus räägiti sämplite kasutamisest ning DJ-d Machinedrum (USA) ja Midland (UK) demonstreerisid hiljuti loodud lugude najal, kuidas nad need kokku panid. Isegi asjateadlikumad tundusid positiivselt üllatunud ja plaksutasid tunnustavalt.

Samuti sattusin kuulama workshop’i, kus selgitati muusika loomist samm-sammult erinevate programmide abil. Ehk kuidas näeb välja miksimine, masterdamine ja loo hilisem turundamine. Seal mõistsin ka ADE olulisust algajate DJ-de jaoks. „So, you are a DJ from Estonia?” küsis minu käest Rosedale Recordsi omanik ja DJ/produtsent Estroe. Muigasin ning vastasin ei. Küsimusele, kui paljud saalis olijatest on DJ-d või produtsendid, võin kindlusega öelda, et kuulusin vähemuse hulka. Tõusis kätemeri ja järgnes küsimustelaviin. Eelkõige oldi murelikud just enda turundamise osas. Kuidas saada oma muusika n-ö magamistoast välja ja vinüülile. „Olen näinud nii palju DJ-sid, kes on head, kuid ei saavuta edu enda tagasihoidlikkuse tõttu. Ja vastupidi. DJ ei pruugi nii hea olla, kuid tema oskus end nähtavaks teha on uskumatu,” tõdes Iason Chronis (artistinimega Mason), mille peale tulid paar kohale tulnud magamistoa-DJ-d kapist välja ja tutvustasid ennast. Mõni minu kõrval küll turtsatas selle peale, kuid kindlasti mõistsid ka naerjad, kuidas paraku asjad käivad. Kas sul on õnne või sa pead selle ise looma.

Maagia tehasehoones

Iga üritusega käib kaasas teatud vibe ning seetõttu olid ka üritustepaigad varieeruvad. Suurimaks üllatajaks oli pidu nimega URSL, kus Berliinist kohale tulnud DJ-d tegid maagiat imedemaaks muundatud tehaseruumis. Helkivad planeedid seintel, värvilised laserid ja idamaiste rütmidega vürtsitatud house-muusika. Inimesed tsirkusekostüümides, kuldsete värvidega üle trööbatud näod ja kehad valgus-show saatel helkimas. Kuid ega ka teised üritused alla jäänud. Four Tet tegi võimsa set’i üritusel Dekmantel, millest kõik rääkisid veel pärast artisti lavalt lahkumistki.

Ma ei hakka muidugi salgama – kuna ADE sündmused ei toimunud taraga piiratud festivalialal, vaid üle Amsterdami, võis matk mõnda peokohta aega võtta. Kuid kui end Amsterdami muutlikuks ja vihmaseks ilmaks piisavalt ette valmistada, ei tohiks ükski nähtus muusikaelamuste otsingutel takistuseks saada.

Alles is goed

ADE-l saab maitse suhu ka hollandlaste peokultuurist, mis on minu hinnangul küllaltki vabameelne ja avatud. Olenevalt küll peost, kuid üldjuhul on inimesed abivalmid ja pole harv juhus, et peo lõpus tantsivad kõik üksteisega. Tihtilugu võib naaber sind müksates öelda „Dat is lekker!?” („See on hea!?”), mille peale võib lihtsalt noogutada, nõustudes muusika meeliülendavusega. Peale selle tuleb ka tihti vastata küsimusele „Alles goed?” („Kõik hästi?”), mis tähendab, et muretsetakse sinu heaolu pärast või tahetakse vastutasuks naeratust veendumaks, et kõrvaltantsija pidu naudib.

Amsterdam on muusikasõbralik linn ning pärast ADE kogemist samuti koht, kuhu paljud tagasi soovivad pöörduda. Hetkel tundub Amsterdami elektroonilise muusika konverents-festival olevat eestlaste jaoks veel avastamata pärl. Kuid kui see juba üles leida, siis usun, et tekib soov iga aasta oma kogemustetoosi uus soetada.