Kolmapäeva õhtul sai Kinos Sõprus avapaugu 22. novembrini vältav animafilmifestival Animated Dreams. Piduliku sündmuse puhul projitseeriti ekraanile viis uut omapärase käekirjaga Eesti animatsiooni ning anti sõna filmide režissööridele, kellele ulatati hea õnne tarbeks kaasa tänavuse festivali tunnusloomale viitav hobuseraud.

Õhtu avas Kaspar Jancise „Piano” – konkreetse peategelasteta film, milles rullub lahti jabur lugu klaverit koju vedavast Martast, kolmkümmend aastat Paulale armastust avaldada tahtnud Albertist, politsenikust, kes unistab langevarjuhüppest, tsirkusekarjääri poole püüdlevast Mirjamist ning suletud aknast välja pääseda üritavast mesilasest, kelle kõigi teed ristuvad lõpuks ühes vanas heas paneelikas.

Teise filmina tuli näitamisele Chintis Lundgreni „Elu Herman H. Rott’iga”, mille kohta ütles režissöör ise, et lugu peaks tuttav ette tulema kõigile neile, kes kunagi suhetega kokku puutunud. Nii rääkiski lühifilm teineteist leidnud kassist ja rotist, kes teevad läbi ühe suhte erinevad etapid. Loo juhatab sisse üksinda baaris õllejoomine ja kraanikaussi jäetud pesemata nõud. Seejärel astub mängu valgustusena saabunud valge kass, kes kuulab klassikalist muusikat ja koristab laulalt viimsegi humalapritsme. Lõppeb see kõik vastu seina lendavate taldrikute ning enda järel ukse sulgemisega, kuid kogu nähtud sündmustejada koos karakterite ehedate näoilmete, naljakate detailide ning tüüpsituatsioonidega teevad filmist ühe korralikult humoorika linateose.

Hardi Volmer, Urmas Jõemees ning helilooja Ülo Krigul tõid vaatajate ette hyperlapse-tehnikas valminud „Urbanimatio”, mis kujutab endast viieteistkümnes maailma eri linnas pildistatud objekte ning muudab eelpool mainitud tehnika abil „aja igikestva lammutustöö reaalajas jälgitavaks.” Volmer ise kasutas teose kohta viidet maagilisele realismile, mille mõõtmed üksteise järel vahelduvad aknad, linnapildist tuttavad kivist tuvid, sammaldunud kanalisatsioonikaevud ning muud igapäevased asjad kaadritena läbi vuhisedes lõpuks omandasidki.

Viimasena näidati Liis Viira – muusikasõpradele tuntud ka Liz Wirestringi nime all – linateost „Magusam kui mesi”, mis manas ekraanile „õie- ja taimeosade biolaviini” ning Ülo Pikkovi „Sebra ja kõik minu elu kardinad”. Viira mängis muideks mõlemile filmile live’is peale ka harfi. Pikkovi otse filmilindile joonistatud teos jõudis lõpuks välja mõtteni: „Ma näen tihti unes sebra. Hiiglaslikku sebra, kes jookseb akna taga. Kui mööda läheb must triip, on öö. Kui valge, ­päev… Ja kõik mu kardinad langevad.” Praegusel kardinate ajal võibki õhtud veelgi pimedamas kinos veeta ning Animated Dreams pakub seda võimalust veel kolme päeva jagu.

Animated Dreamsi kaval hoia silma peal siin.

Fotod: Evert Palmets

Galerii