Võimalik, et kõik ei tea seda veel või on selle vahepeal ära unustanud: eesti popmuusikas ei pea tegema seda, mida teised ees teevad.

★★★☆☆

Täpselt nagu 2007./2008. aastal HU? – Hannaliisa Uusma, DJ Critikal ja Leslie Da Bass –, kui välja tulid singel „Absoluutselt” ja sellele järgnenud täispikk stuudioalbum „Film”, mis lõi mõnes mõttes paleti puhtaks, tuues jõulisema trummi ja bassi kokku pehme popvokaaliga. An-Marleni (lühi)album „Iseendale”, mis tundub mõnes mõttes ka noogutus teisele olulisele tegijale Inesele, sümboliseerib teatava ringi täissaamist ja tsükli (uuesti) algamist eesti popmuusikas, kus produtsent („Iseendale” puhul „produtsendid”) on esitaja kõrval võrdväärselt nähtav osaline.

Esimesel kuulamisel tundus, et An-Marleni peaaegu sosistav vokaal, millest on kuidagi kaduma läinud tema karjääri algusaja teatav seksikas kohmakus, ja tumedamas instrumentaalosas toimuv elektrooniline rahmeldamine tegutsevad teineteisesse puutumatult ega suhestu piisavalt. Ent aeg muutis nähtavaks, et An-Marleni justkui enesekaitseks emotsiooni varjava hääle kõrval mõjub seda ümbritsev bassimuusika kui kaitsev mull, joonides alla seisundi, millesse albumile inspiratsiooni andnud südamevalu inimese viib – võitle-või-põgene-olukord. Kui tegin An-Marleniga taskuhäälingusarja „Nukumaja” raames möödunud oktoobris intervjuu, oli tal valmis 13-looline album. Sellest jäi lõpuks järele pea poole vähem ja tundubki, et teekond, mille jutustamiseks talle just albumiformaat oluline tundus, on jäänud harvendamise järel ka veidi poolikuks. Alles plaadi viimastel minutitel tundub, et lugu on oma õige hoo sisse saanud. Aga kes olen mina ütlema – see on lugu, mis on lõppeks ikkagi An-Marleni rääkida.