Ma pidin ära sõitma, et kirjutada sellest – kuumusest maha langenud lehtede sahinast, selle sahinaga nad meelitasid ligi sügise, milleni oli veel tükk maad minna. Ja ma läksin – mööda kalmistuteed, raske kotiga. Tahtsin kirjutada sellest raskusest, seal ta tervenisti ongi – mu ema. Sellest segadusest – kalmistul ei ole lihtne sotti saada, sa kõnnid, üleni oma murelikes mõtetes, aga kuhu minna – ei saa aru. Kaart, mis oli mul üles pildistatud, osutus kõlbmatuks. Otsisime pikalt P1 tulpa. Ei leidnud. Kõmpisin pimedas meeleheites läbi metsa, kus ei olnud enam haudu ega riste ega piirdeid. No ja kuhu ma välja jõudsin? Kus ma olin? Siis saingi aru, kui keeruline see ikka on. Hiljem aga tuli see segadus metsast välja, jooksis tänavaid mööda laiali, levis majadesse ja asutuste koridoridesse, sundides meid muudkui käima ja käima, kellegagi rääkima – niisuguste organisatsioonide esindajatega, mille olemasolu me olime kahtlustanud, kuid polnud kunagi nendega kokku puutunud, selliste organisatsioonide esindajatega, kes ükskord meiegi eest hoolt kannavad.

Ja ma käisin, tõin, kirjutasin alla, siis aga võtsin kätte ja põgenesin Gotlandile, koos raske kohvriga – olen terve aasta mingisuguseid raskusi kaasas tassinud, ja aasta ei saa kuidagi otsa: lehtrid suitsevad, laevad undavad, võrkudes antakse tuld, oi-oi, mis kõik veel tuleb! Siin aga on vaikus, kellahelin, mõnus merelõhn, magus ja soolakas, vahune murdlainetus, puud mühavad ülevalt nagu lustlik laudkond. Vana kindluse tornidel väänlevad peenikesed kahevärvilised vimplid – sinikollased, Ukraina värvides.

Praam, rong, praam, nagu punkt-kriips-punkt – niisugune oli mu visa teekond siia. Lohistasin kohvrit mööda kõnniteid, tassisin seda väga pikast trepist üles, andes südamele hingamispausi – olin ekstaatilises joovastuses. Ma mõtlesin: sain lõpuks tulema, nüüd jalutan saare peal väikese tiiru ja istun romaani kirjutama… Ja jäin peaaegu kohe haigeks, suisa sirakile, nüüd laman siin, sikerdan vihikusse.

Istun igaks juhuks eneseisolatsioonis, ootan kolme päeva möödumist, et teha test, karbike on siinsamas, ma uurin seda, kõik on nii pisikeses kirjas – ei näe isegi luubiga lugeda. Mu kallis järelevaataja toob mulle süüa, jätab ukse taha, jookseb koridori lõppu ja hüüab miskipärast saksa keeles: „Gesundheit!”

„Aitäh, aitäh, kulla mees! Mul on juba natuke parem…”

Siin aga on praamimõte, alustatud Eesti vetes ja lõpetatud Rootsi omades:

Kui kujutleda kaasaegset vene kirjandust laevana, kus vene luuletajad ja kirjanikud, nii head kui ka viletsad, seilavad üheskoos kindlameelselt sinna, kuhu klassikud igaveseks asumisele saadetakse, siis mina astuksin sellelt laevalt maha, ma eelistaksin olla Robinson – üksipäini nimetul saarel, mis võiks veel parem olla?

Ja möödus veel üks päev: palavikujamps vedas salakaubana sisse täiesti kõrvalisi mõtteid, mille eest ma mähkusin pleedi sisse; keegi doktor Metzinger tõestas minule – projektori ja filmilindi abiga –, et mul pole oma mina; self does not exist, rääkis ta, there are no selves – on protsess! Doktor Metzinger – must ülikond, valge manisk, valged mansetid, valge rätik taskus, otsaees sirbike musti kleepuvaid juukseid, tõeline mustkunstnik (puudus vaid torukübar) – vedas episoodide kadreeringut: siin sõidan ma praamiga Eestist Rootsi, siin rongiga Nynäshamni, olen jälle praamil – kuid see olen ju teine mina! Siis nihkus miski paigast, ma väljun botaanikaaiast, kõnnin kaldapealsele ning päris kalda ääres ujuvad lainetes, liikudes ja kerkides, kohvrid, kohvrid ja kotid, riided, mingite inimeste asjad… ja pole mitte hingelistki, ainult pime õhtu ja lahjad laternad, kaldapealne ja ähvardavad puud vaatavad, kummargil mu kohal… kohvrid õõtsuvad lainetel, ma astun lähemale ja näen kõige jubedamat: roosat seljakotti ja selle külge haagitud madrus-jänest.

Ärkasin, tõusin üles ning sellal, kui jõin leiget vett, langesin jälle sonimusse: mu keha seinad on nii õhukesed, öö on nii vaikne ja pime, me oleme lähedal, päris lähedal, ema!

Ja nüüd, kauem venitamata, mu loo tuuma juurde!

12. augustil käisin ma hooldushaiglas ema juures, ta oli päris otsa jäänud. Tema peika (ei tihka teda kuidagi teisiti nimetada, sest nad käisid nagu teismelised, ema ei suutnud temaga koos elada, ei lasknud teda endale ligi, küll ma kunagi veel kirjutan nende kohtingutest) paistis kuidagi nõutu – seisis akna juures, hoidis end mingis tobedas tegevuses, korrastas aknalauda, kuid tegi seda moepärast, ta oli väga tujust ära, ehkki püüdis seda mitte välja näidata. Uhiuus ventilaator huugas rõõmsalt. Ema viipas meid lähemale, ajas end voodis pisut püstakile, hakkas kavalalt muiates nimetissõrmi keerutama ja mulle näis: jätab hüvasti!

„Mul on teile midagi tähtsat öelda…”

Mul langes süda saapasäärde (ema ei olnud tähtsaid kõnesid kunagi sallinud, ta vältis suuri sõnu, pööras kõik naljaks). Ta naeratas õndsalt:

„Nikolai tuleb varsti, ma rääkisin temaga, küsis aadressi, tuleb arstidega rääkima, uurib välja, mida saaks teha, võib-olla uus ravim…”

Kõike seda lausus ta väga nõrga häälega, katkendlikult. Ta armastas venda, üle kõige maailmas, vend oli tema iidol, inglike. Ma ei uskunud, mõtlesin, et parimal juhul emale viirastus see nende vestlus. Onu ei tule enam kunagi siia, juhtugu mis tahes, ei meelita teda siia ükski vägi. Ma ei saanud lahti tundest, et see kõnelus oli ettekääne, ema jättis meiega hüvasti, ja ka oma vennaga, keda siin polnud; ema liigutustes, tema pilgus, naeratuses, selles, kuidas ta sõrmi keerutas, oli midagi salapärast, temale ainuomast – umbes et mina olen rääkinud ja teie mõistke seda, nagu tahate!

„Aga kas ta kuupäeva ütles…?” küsisin mina. „Millal ta tuleb?”

Ema silmist vaatas vastu sügav nõutus – kõnelust pole olnud, otsustasin ma ning tundsin piinlikkust, et pinnin niiviisi, ajan teda kimbatusse, milleks ometi.

„Lihtsalt kahekümne esimesel sõidan ma Gotlandile,” seletasin enda õigustuseks.

„Sa sõidad ära?” Veel rohkem nõutust ja nukrust. „Sõidad varsti ära… Ma unustasin… Ma küsin…”

„Ole nüüd.”

Miks ma ütlesin talle, et sõidan ära?

Hiljem helistasime üksteisele: mina Paškale, mu naine vanematele, ema peika meile; kõik esitasid neidsamu küsimusi: „Kas Nikolai tuleb tõesti siia?” – „Tuleb või?” – „Aga kus ta enne oli, kõik see aeg?”

Ma ei uskunud… ja alles pärast ema surma (15. augustil kell 5.00, ehkki täpne kellaaeg ei ärata usaldust – kas siis saab niimoodi surra, punkt kell viis või punkt kell kümme? See on mingi jamps – surma hetkel aeg lõhustub, lõheneb nagu juuksekarv, laiali hargnedes, harunedes, ega saa kuidagi täpne olla!), kui me olime ära leppinud ja kirjavahetusse astunud, tunnistas onu:

„Jah, ta vastas kõnele, hääl oli jube nõrk, mitte midagi polnud aru saada, ma muudkui küsisin, aga tema ütles ainult aadressi ja kõik… Jah, viimastel päevadel ta enam vastu ei võtnud…”

(„Palju morfiini,” rääkis tema peika, „väga palju morfiini.”)

„Ma ei jõudnud,” kirjutas onu.

„Ja hea ongi, et sa teda ei näinud…”

„Jah,” ütles ta, „parem olgu mul meeles sellisena, nagu mäletan…”

Ma tegin ema vanast, 1968. aasta fotost koopia ja saatsin talle, ema on seal päris nooruke, 17-aastane, ja vaatab taevasse… Tollesama karvamütsi ja karusnahkse kraega – ma mäletan, kuidas liibusin karva vastu, ma suudan koguni meenutada selle lõhna, õrna jaheduse tunnet, mäletan, kui mõnus oli tema karusnahalt lumehelbeid maha puhuda… ja armastasin tema kohevat mütsi, ta oli minu kass, mütsil oli koguni mingi nimi… parem ei meenuta nii üksikasjalikult, ma olen ikkagi nõrk olend.

„Kui hea ta oli!” – küllap seda kirjutas onu pisarsilmil, ta oskab minna härdaks, kui on vaja, kui on mugav, kui keegi ei sega kurvastamast, miks siis mitte härduda, kurvastada, oma väikses mugavas korteris Kopenhaageni äärelinnas, avada pudelike, juua, poetada pisar.

***

Augusti keskpaik juhtus olema lämbe. Kõik pärnad läksid liimist lahti, kogu allee ja kõik teed meie maja ümber olid kaetud magushapu pärnamahlaga, ma kleepusin koguni aiapiirde külge, kui eksemplarisse pühendust kirjutasin. Päevil, mil sünnib samaaegselt midagi kohutavat ja kaunist (mul ilmus raamat), tundub eriti selgesti, et läheneb maailma lõpp, viimane piir jõuab kätte ja me kukume kohe-kohe üle ääre, koos kõigi oma kirstude, lillede, urnide, raamatute ja muu kribu-krabuga. Me olime sellest lämbusest laiali pudisemas. Lenakesel hakkas halb, ta ütles, et tema jalad keelduvad kõndimast (ta oli nii palju enda peale võtnud).

„Ärme kurvasta enam,” ütles ta mulle. „Ma ei suuda enam kurvastada. Ma suren ära, kui jälle peaks midagi juhtuma…”

„Olgu,” olin päri, „ärme kurvasta.”

(Just nagu see oleks meie meelevallas, kuid ma pidin niimoodi ütlema.)

„Ema pärast ma enam ei kurvasta,” ütlesin peaaegu siiralt, peaaegu valetamata. „Ta oli niisugune killumeister, et ma meenutan kogu aeg ainult neid tema kilde… ja kohe pean naerma…”

Ja me naljatlesime, meenutasime tema tempusid, Põnn otsis välja oma vana telefoni ja vaatas, kuidas nad kunagi rüütleid mängisid, vaatas fotosid – ja vajus tujust ära, kuid tegi näo, et kõik on hästi.

Üks asi ajas teist taga… Lenake sõitis Koplisse, pandimajja, eksles seal – teda heidutasid ümbruskond, Randla tänav, räämas majad. Sealsed inimesed, kõik nii tusased ja mornid. Seda tunned kohe, niipea kui istud number neljakümne või kolme peale. Reisijad on kammitsetud, põrnitsevad otsekui karpidest; neis bussides võib vabalt ka Mamlejevi hulkureid kohata. Ema ütles nende kohta „see meie kontingent”: „Jaa, meie kontingent nõuab harjumist.” Nõndasamuti kerkib silme ette ema korter, kui sõidad trolliga mööda Sõlet, mõttes batüskaafi sulgudes – kui hea, et me sellest korterist lahti saime. Arvasin, et sinna sõitmist rohkem ei tule, raiusin selle linnaosa ära, tõmbasin piiri, mida ma ei taha ületada.

Lena eksis pisut ja sisenes pandimaja sildiga hoonesse valest uksest (maailmas on ju kõik segi paisatud) – sees töötasid pesumasinad, seitse või kaheksa tükki, seisid üles tehtud kušetid, kuivasid madratsid, keegi oli riideid virnadesse ladunud, nööridel kuivasid hilbud… Mis see oli? Põgenikelaager? Lenake ehmus: kus siin pandimaja on? Hädavaevu leidis üles, talle tuli vastu meist õige pisut vanem naine, robustne ja prosta olekuga, toosama, kellega ema tülitses, Lena tundis ta käheda hääle järgi ära. Naist huvitas väga, mis sai tollest veidrast mutikesest, kes hulga aastaid oma kulda üha uuesti pantis.

„Ta oli nii vana kunde,” ütles liiakasuvõtja laulvalt. „Juu-uube vana, oh…!” Rehmas käega. „Jaa-aa…,” ja vangutas pead. „No tal oli ju alati kiire, alati palju tööd, hilines, kuid me saime kaubale, kõik tema asjad on alles, ärge muretsege…”

Naine tahtis ema lugu kuulda, Lena rääkis paari sõnaga – ja lisas lõpetuseks:

„Kuid pea oli tal lõpuni selge, täiesti klaar…!”

„Ma mäletan teda hästi,” ütles naine ohates, kuid kuivalt. „Nojah, me vestlesime temaga omajagu, ta tuli ja jutustas siin ühte koma teist, astroloogiast ja taro kaartidest… Teate, ärge muidugi solvuge, kuid oli ta juba ammu peast soe… Ei, väga selge see pea tal küll ei olnud…”

Siis aga saabus korraga sügis, pärnad läksid raagu ja tänavad täitusid kuivade lehtede rahutu sahinaga (meil on alati tuul – kui mitte selles sopis, siis teises), aga lehtede kannul kiirustasid inimesed – saalisid kõikjal, puurisid, kopsisid – ning ma mõtlesin, et ei jõua ma iial mingile Gotlandile, jäängi kalmisturadu tallama ja tõotatud tulbakest otsima, ma olin nii väsinud, kott oli järsku nii raske, ma kõndisin ja mõtlesin: kõik see (kui urn välja arvata) ongi ema, ning mul hakkas paha, kuid ma ei näidanud välja, et mitte Lenat kurvastada. Ei, see ei ole ema, ütlesin ma endale. Ma mäletan teda, minu jaoks on ta veel elus, ja selles kotis on midagi muud… Mulle meenus, kuidas ta istus haiglas oma ratastoolis ja vajutas klaveriklahve, tundsin torget: haiglasse pole enam vaja minna.

Helisevad Püha Maria katedraali kellad, akna taga seisavad turistid, pildistavad kirikut. Ilus vaade, kena ilm, kivikatustele on heldelt päikest määritud. Ma joon kummeliteed, lõikan sidrunit. Mu kirjanikukong meenutab haiglapalatit. Theraflu pakid said otsa, on veel Paramaxi. Lõpuks jõuab kätte testi tegemise aeg, ma olen kõiki tegevusi eelnevalt uurinud, et teha kindla peale, istun, ootan, 15 minutit saavad läbi: kaks triipu, järelikult koroona. Mis siis ikka, jälle koroona. Naine on paanikas, kribib Messengeris juhiseid: D-vitamiin, Islandi samblik… My wife is my guardian angel. Kui palju kordi on ta mind päästnud! Kui meenutada kasvõi Peredelkinot, ma oleksin seal ära kärvanud, kui teda poleks olnud. Seekord on eriti nõme. Sõita siia, sellesse võrratusse paika, et nii andetult nakatuda ja kümme päeva toas vedeleda. Kes teab, äkki tulevad tüsistused. No kas see pole jama? Elanuks ma näiteks Kiievis, oleksin juba ammu looja karjas. Metroos või keldris ööbimine on minu jaoks kindel surm! Kuidas nad küll elus püsivad? Arvatavasti teeb jonnakus vastupidavaks: jääme ellu kiilaka roti kiuste! Oo, bon courage!

14. august: ema asus maailmade vahel, tema paokil silmad ajasid mulle hirmu nahka. Juulikuuga kuhtus ta kiiresti, algul lõpetas jalaharjutuste tegemise, siis loobus märkmete kirjutamisest, keeldus ka ratastoolist, talle öeldi: te võiks parem lamada – ja ta lamas. Ma seisin tema ees, kuid ta ei näinud mind. Ma lehvitasin käega, tema silmisse ilmus hirm – võib-olla mõtles ta: mis see seal väljaspool on? Jah, arvata võib. Ta vaevu hingitses, puudus vaid pisku, et ta siitilmast lahkuks.

Päev oli metsikult lämbe, tema toanaaber lamas oimetult, nähes kedagi liikumas, küünitus naabrinna minu poole:

„Proua…” kutsus ta nõrga häälega, pöördudes minu poole (ei näe halligi), „proua, ai-da… ke…”

Tema padjal ja haiglasärgil olid märjad veeplekid, ta oli juua tahtnud, tema pudel kukkus maha, naine vedas jõuetult käega mööda voodit, püüdes pudelit leida. Ma teadsin, et ei tohi teisi patsiente puudutada, kuid mõtlesin: kas pole ükskõik? Ja ulatasin talle pudelikese. Kuid see oli tühi…

„Kutsu keegi,” ütles ema vaevu-vaevu, ma käisin põetaja järel, noor toimekas neiu andis naabrinnale juua ja võttis seejärel ema ette, sättis ninatorukesi, suurendas hapnikuvoolu, kohendas tekki ja lahkus.

„Sul on palav,” ütlesin mina.

„Jaa… ja siit valutab,” koputas oma rinnale.

Ma seisin veel umbes viis minutit, ta oli nii nõrk, et ei öelnud peaaegu midagi, vaid tähtsusetut: „Ma ütlen kõigile… helistage, enne kui tulete…” Ma ütlesin, et ta ei võta ju toru, ning lahkusin, lubades homme tulla.

„Helista!”

Mõtlesin päev läbi tema peale – ta kannatab seal. Ma ei pea isegi viitteist külastuseks ette nähtud minutit vastu, aga tema kannatab seal iga sekund. Ma meenutasin teda. Ninna ilmus ebameeldiv hooldushaigla lõhn, helid, köha. Sarjasin ennast armutult selle eest, et ei lasknud tal oma korteris surra. Loomulikult ei saanud ma talle seda lubada. Surra seal – selles hirmsas majas, tema hirmsas korteris. See olnuks julm, ebainimlik. Ehkki tema ainult seda taotleski. Kukkus välja sedasi, et me pikendasime tema piinu veel pea aasta jagu. Ja ma needsin ennast: miks ma korraldasin talle need piinad, selle põrgu? Ainult selleks, et paista endale korraliku inimesena. Ei maganud öö otsa, vastu hommikut vajusin ära ja ärkasin kohe, pisarais, ma kutsusin teda. Arvatavasti sel ajal ta suri.

On palav meil
ja Taanis palavus
Egiptuses suur õnnetus
ja sõda lõppeda ei taha
Berliinis suri Vrubel ära
ja Järvel lahkus ema
veel eile nägin teda
kuid juba maa ja ilma vahel
mul helistada palus
ütlesin, et tulen täna
Helista!
on nüüd ta läinud 
mina edasi aga elagu
Palavus, palavus
ja ei lõppe see neetud sõda

Tavanditöötaja pidas hea kõne – ainult et mitte emast ja oli arusaamatu, kelle jaoks (mina, Lena, äi, ema sõber – meie tundsime teda väga hästi); siis aga võttis kergemeelselt nõuks viiuldada „Lillede valssi”, kukkus välja kohutavalt – kuid ega me kontserdile tulnud. Kui raske kott! See raskus on tema jalad, needsamad isheemiliste haavanditega jalad, tema käed, suure armiga parema käe keskmisel sõrmel, tema pea, tema keha, ta on üleni põrmuks saanud. Ei tule rohkem tema pilke, etteheiteid, telefonikõnesid ega tobedusi, ei tule meie ellu astroloogiat ega muud jama, sest teda ennast ei tule enam kunagi (kuskil peaksid veel tema juuksed olema).

Eile oli uskumatu päikeseloojang – ma vaatasin seda aknast. Siin saarel on võimatult kaunid loojangud. Kõik oli roosa. Mul käisid värinad peal, keegi kõndis hämarikus, pingil istus vari. Ja see vari meenutas mulle teda. Nagu lapsepõlves, kui ma pika ootamise peale kippusin igas naises teda nägema.

Nüüd hakkan ma sind sageli nägema. Sest nüüd oled sa kõikjal, nüüd oled sa kõiges, ka selles roosas loojangus ja selles muusikas ja sammudes ukse taga, ja kui keegi pillab võtmed maha, siis see oled sina.

Andrei Ivanov (snd 1971 Tallinnas) on kirjanik. Lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene filoloogia erialal. Avaldanud 2006. aastast romaane, jutustusi, novelle, esseid. Tema tekste on tõlgitud eesti, prantsuse, saksa, inglise, soome ja makedoonia keelde.

Veronika Einberg nokitseb äripäevadel teles subtiitrite kallal ja pühapäeviti tõlgib, viimati ilmus tema eestinduses P. I. Filimonovi romaan „Pealtpanekud ja altminekud”.