Muusik ja produtsent Andres Lõo tuiskab ambient’i-rännakutelt otse klubipimedusse, sünteesides kokku autoripopi ja tumeda funktsionaalse biidi.

★★★★☆

Üllataval kombel ei näe kuigi palju selliseid autoripopiplaate, mis põimiksid häbitult klubienergiat ja nakkavaid popmeloodiaid. Õnneks on meil Eestis kohe võtta üks sarnane näide Mart Avi kujul – „The Feeling” astubki Aviga üpris sarnast sammu. Siin on samasugust läbilõikavat androgüünset vokaali, kuid taustad ei loo tema puhul mitte niivõrd terviklikku maailma, vaid kontekst ja meeleolu tekivad hullumeelsest rähklemisest. Lugu „Last Night” võiks olla kosmose-grime, kui Wiley tulistaks sinna peale vihast riimi, aga Lõo huilgab hoopis kaootilisi fraase. Tervik on veider, aga erakordselt köitev.

Kui tema biidid – vähemalt mõneks hetkeks – rahuneda suudavad, siis võib näha sarnasusi ka Moodymanni, Galcher Lustwerki või Channel Tresiga. Andres Lõo ei ole kuskilt otsast räppar, kuid tema vokaalis on samasugust laiska ükskõiksust. Ta küll huilgab ja veiderdab, kuid jääb mulje, nagu ta teeks seda lihtsalt hetkeemotsiooni ajel. Suudan isegi ette kujutada, kuidas ta ise nende biitide järgi tõmbles (või kui tahate peenemalt, siis tantsis) ning läks ka vokaalselt lihtsalt vooluga kaasa. Oskus usutavalt laiskust teeselda on alati tugeva popmuusika tunnusjoon.

Uuel plaadil võib näha grammikest Luarvik Luarviku retroelektroonikast, Opium Flirti defineerimatutest konstruktsioonidest ja Faun Racketi hoogsusest, kuid samas ei ürita Andres Lõo ühtki oma varasemat projekti kopeerida. Ta on pidevas muutumises ja praegune helipilt on võib-olla isegi tema senise karjääri kõige huvitavam.