Ambient on pretensioonikas žanr, mis võib ühes äärmuses olla lihtsalt ilus ruumitäide või emotsionaalselt laetud taustafoon, teises servas aga kõige kunstilisem abstraktsionism, mis nõuab kuulajalt täit tähelepanu ja avatud meelt.

Andres Lõo värske kauamängiv „Unemana”, mis on mõeldud saatma tema ja Peeter Lauritsa näitust „Coming Soon – utoopiline eelmäng”, proovib neid kahte poolt kokku segada.

Teekond segunemiseks algab orgaaniliselt. „Unemana” esimesed hetked on nagu õrnalt sillerdav suvehommikune päikesevalgus, kuhu hakkavad lisanduma tärkava päeva helid. Sellesse päikesemerre uppununa võib avastada end mingil hetkel täiesti uuest kohast, sest Lõo on pööranud maailma pahupidi, jättes järele industriaalse ning tehnilise kosmose. Helikeel läheb pehmetelt, helisevatelt süntesaatoritelt sujuvalt üle mulksudeks, kolinateks, tilinateks ja vilinateks, mis näitab ka ambient’i uimastavat jõudu. Kuulaja juhitakse ilusate motiividega rajalt kõrvale ning meelitatakse ühtlaselt üle veidrasse unenäomaailma.

Vaatamata sellele, et „Unemana” koosneb ainult kahest loost, on eksperimenteerimist ja variatsioone plaadil mitmekümne loo jagu. Ilusate taustamotiivide peale katsetab Lõo pidevalt erinevaid meloodiakatkeid, mis jätab mulje, nagu kogu album oleks sündinud improvisatsiooni tulemusel. Enamikust motiividest tüdib ta kiiresti ja viskab need välja, mõned jäävad aga korduma ning tuksuma, kuniks võtavad loo täielikult üle. Selline muusikaline eluring hoiab plaati hästi koos ja loob kuulaja jaoks mustri, millest kinni haarata.