Emotsioonid, millega puutub kokku inimene, kelle lähedane on kõrges eas haavatavasse seisundisse sattunud, varieeruvad kaastundest ja vihast enda tulevikku vaatamiseni.

10. september

Heliseb telefon, võtan vastu.

„Haloo.”

Pikk vaikus, kostub ainult hingamist.

„Haloo?”

Endiselt vaikus.

„Halloo!”

Tasane värelev naishääl teises otsas küsib: „Andres, kas sina?”

„Mina jah.”

„Andres, ma tahtsin sulle ainult ühte asja öelda…”

Vaikus.

„Jah, mida?”

„Andres, ma armastan sind!” prahvatab naine välja, võideldes nutuga. „Olen alati armastanud.”

Süda tõmbub nii kokku, kui tõmbuda saab.

„Seda on nii hea kuulda…”

Võiks eeldada, et hääl kuulub mõnele mu kallimale minevikust, kellega asjad jäid õhku. Või salaaustajale. Või eksile, kellel tuli hellusetuhin peale. Aga helistajaks on hoopis mu tädi V, kelle praeguseks elupaigaks on hooldekodu Eesti teises otsas.

20. august

Kolm nädalat tagasi. Külastan hooldekodu, kus V resideerib. Õhus on elektrit, personal pinevil. Hooldekodu töötajad on konfiskeerinud V telefoni.

„Miks te nii tegite?”

„Sest ta helistas kogu aeg endale kiirabi välja, mõnel öösel isegi mitu korda.”

„Mis siis sai?”

„Midagi, kiirabi tuli kohale, vaatas V üle ega leidnud ühtegi põhjust, miks ta peaks haiglasse viima.”

„Selge pilt, järsku annate talle siiski telefoni tagasi, muidu ta tunneb ennast nii isoleerituna.”

„Aga kui ta jätkab samamoodi, oleme sunnitud uuesti telefoni ära võtma!”

„Arusaadav, muidugi.”

Kohe seejärel helistab politsei.

„Teie sugulane on esitanud päästeteenistuse numbril väga tõsiseid kaebusi hooldekodu aadressil, meil tuleb neid menetleda.”

„Oh jumal, see kah veel. Ma uurin välja, mis toimub. Isiklikult mul kellegi vastu pretensioone pole, pange see kirja.”

Sisenen V tuppa. Seal ta lamab, röötsakil ja punetavate silmaalustega, telekas käib laste lauluvõistlus. Täheldan, et rõduukse link on puudu.

„Nad hoiavad mind täielikus vangistuses,” kaebleb V.

Uurin personalilt, mis värk rõduuksega on.

„Ta üritas siitkaudu põgeneda, leidsime ta pikali kraavist.”

„V, miks sa üritasid põgeneda?”

„Sest nad hoiavad mind siin vangis. Ja ma pidin välja pääsema, muidu ma suren. Sa ei kujuta ette, Andres, millised inimesed siin töötavad! Nad kõik tahavad mind tappa, sest ma olen neile tüliks…”

„Jaa-jaa, selge, selge,” ei lase ma tal seda soolot lõpetada.

Küsin hooldajailt, kas V-le ei saaks natuke rahusteid anda. Kahjuks mitte, sest rohtude andmine käib ainult raviplaani alusel ja igasugune isetegevus medikamentidega tooks ainult jama kaela.

Muidugi peab selle keemiaga ettevaatlik olema. Kunagi kirjutas arst talle välja rahusteid, aga V läks aplaks kätte – neelas pool pudelitäit Valocordini korraga ja haukas peale peotäie Bromazepami. Tagajärg oli see, et jalg ei tõusnud kontserdi ajal klaveri pedaalilt, seejärel ei hoidnud lihased keha püsti. Ning reaalsus läks korralikult lappama. V sattus sellise konksu otsa, et kulus mitu kuud, et ta sõltuvusest välja tuua. Aga ikkagi, milleks veeta oma elu lõpuaastad karskelt, ent kannatades?

Kavatsen helistada ühele oma tuttavale, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes küpsetab „kosmoseküpsiseid”, mis sisaldavad lisaks jahule, munale, suhkrule ja muudele tavapärastele koostisainetele ka märkimisväärset hulka kanepit. Siis viin need V-le, et proovida kuidagigi tuure maha võtta. Selles vanuses inimesele sobib kõik, mis vähegi töötab. Filmis „Väike preili Päikesepaiste” seletab vanaisa lapselapsele lahti oma halba harjumust õhtuti süstlatäis heroiini konsumeerida: „Kui sa seda nooruses teed, siis oled täielik põmmpea, aga kui sa vanaduses seda ei tee, siis absoluutne idioot.”

Loobun siiski plaanist, sest kui V vahele jääb – ja seda ta ka kindlasti teeb –, tõstetakse ta hooldekodust välja ja mind võetakse narkodiilerina vahi alla.

22. august

„Tuleta mulle meelde, kes oli see näitleja, kes laulis presidendile. Selline blond ja rinnakas.”

„Marilyn Monroe järsku?”

„Jaa, just, aitähh. Kirjutan üles.”

„Kuidas sul läheb muidu?”

„Täna proovisin veidi võimelda. Käisin rulaatoriga mitu tiiru. Üks käsi on tuim, aga muidu sain hakkama. Anatoli soovitab palju vett juua, aga ma ei julge, paneb pissile.”

„Väga hea. Lebama ei tohi jääda, kes liigub, see elab. Kas sa suhtled kah?”

„Ikka suhtlen. Mul on siin mitu sõpra, kes minusse hästi suhtuvad.”

„Super! Suhtlemine aitab ja lugemine aitab. Keskendumine aitab halbu mõtteid eemal hoida.”

„Eks ma proovingi. Tervita kõiki. Oma naisi ja teisi kah. Ütle kurrnäu.”

„Kindlasti! Kurrnäu sulle kah, tädi V.”

Nii hea oli teda kuulda sellises olekus.

23. august

Kell on 1.45 öösel. Olen ennast just suvekodu saunas sisse seadnud. Lämmi aur ja kaseviht uhamas nahalt seesinase maailma solke, kui heliseb nõudlikult telefon. Siis veel ja siis veel.

Helistajaks on muidugi tädi V, kes teatab tumedal häälel, et asjalood on nüüd nii, et käes on viimane kord, kus me omavahel räägime.

„Mispärast?”

„Sest nad kavatsevad mind mürgitada.”

Palun lähemalt selgitada, sest tegemist on ikkagi tõsise süüdistusega. V väidab, et hooldajad annavad talle üht suurt musta tabletti, mis paneb ta lämbuma.

„Mis mõttes lämbuma?”

„Lihtsalt õhk ei käi enam läbi.”

„Mis tablett see on, mis sul hingata ei lase?”

„Selline suur ja tume. Nad annavad seda selleks, et minust lahti saada.”

„Keegi ei taha sinust lahti saada. Nad annavad sulle ainult neid tablette, mille arst on välja kirjutanud. Midagi muud nad ei tohi sulle sisse sööta. Mis selle tableti nimi on?”

„Ma ei mäleta. Mingi kvent… või midagi…”

„Kventiax? Selle tableti kirjutas välja sinu enda psühhiaater. Aitab meeleolu parandada. Minu arust oled sa seda kogu aeg võtnud.”

„Aga nüüd nad tahavad mind sellega mürgitada.”

Ütlen, et kui ta tunneb ennast valesti selle rohuga, siis ärgu ta seda praegu võtku, kuni pole psühhiaatriga saanud rääkida, ja luban ka juhatajat informeerida. See rahustab vestluspartnerit piisavalt ja saan leiliruumi tagasi siirduda.

25. august

Järgmiseks nädalaks on mürgitamiskatse siiski päevakorrast maha võetud. Küll aga lõpeb iga telefonikõne fataalse jumalagajätuga. Täidan palve hauaplatsi asi korda ajada ja luban, käsi südamel, korraldada kirstumatuse.

Küll on aga raske aru saada, mis võiks olla surma põhjuseks. V diagnoosib endal südamepuudulikkuse, neerupuudulikkuse, maksatsirroosi, sapipõiehaiguse. Glaukoom silmas teeb pimedaks ja polüüp ninas lämmatab. Artriidist saab polüartriit, sellest gangreen.

„Mul varbad kasvavad kokku ja mul on vaja pääseda kirurgile,” teatab ta resoluutselt.

„Mida siis kirurg teeks?”

„Lõikab varbad uuesti lahti.”

Kõnesid tulvab sisse kellaajast sõltumata – nii kiirel töö- kui ka sügaval uneajal. Märkan enese reaktsioonide muutumist. Algne mõistev-kaastundlik toon asendub tõredaga, see omakorda iroonilisega, irooniline muutub tülpinud-lakooniliseks „jaa-jaa-jaaks”.

Nõutusest saab jõuetustunne, jõuetusest viha. „Mida, kurat, mina saan veel teha?” „Tahaks vahepeal natuke oma elu kah elada. Kas seda on palju palutud?” „Mul on vaja laps üles kasvatada, mitte vanainimesega tulutult arste mööda traavida.” „Kui sa ise ei aita ennast, siis mis abi sa teistelt ootad?” saab minust parempoolne sotsiaaldarvinist.

Lõpuks hakkan V kõnesid ignoreerima. Mitte et mul ilmtingimata kiire oleks, vaid seepärast, et vältida negatiivseid emotsionaalseid registreid, mis selle kommunikatsiooniaktiga paratamatult kaasnevad. Mul on elus muudki teha, kui konstantselt oma süümega diilida.

„Raisk, ta teeb seda meelega, et ma ennast halvasti tunneks!”

Iga kord pärast telefonikõnet tundun endale kuidagi väiksem – inimesele, kes otsib lähedust ja soojust, on mul pakkuda ainult kalki eidelikku tänitamist.

26. august

Jälle kümneid kõnesid. Lõpuks ma kähvan, et ei jõua enam ta kurtmisi kuulata. V süüdistab mind selles, et olen samasugune südametu inimene nagu ta parim sõbranna, kes ta otseselt persse saatis. Et nüüd ei ole tal tõesti enam kedagi jäänud. Uurin ettevaatlikult, et ega ta juhtumisi enda juures ei märka midagi, mispärast inimesed ta hülgavad.

„Ei. Inimesed ongi loomult halvad ja hoolimatud.”

Konsulteerin kognitiivse psühholoogiga, millist strateegiat kasutada V-ga suhtlemisel, et ennast psüühiliselt säästa.

„Inimese käitumist mõjutavad kolm põhilist päästikut: iha preemia järele, hirm karistuse ees ning iseenda käitumise peegeldus ja analüüs. Kui kaks esimest on kaasa sündinud ja saatjaks surmani, siis enese käitumise analüüs tekib isiksuse arengu käigus ja paraku taandareneb vanaduses.”

Ehk siis V-ga suheldes pean arvestama, et teda saab mõjutada ainult karistushirmu või premeerimislootusega nagu väikest last. Kui hirm täieliku isoleerituse ees kasvab suuremaks kui igast kontaktivõtust saadav preemia, siis ehk ta taltub. Ühesõnaga, ma ei saa panustada sellele, et ta saab aru täiskasvanulikust veenmisest ja seletustest.

28. august

„Andres, sa pead nüüd kohale tulema, muidu on mul minek. Ma ei saa enam üldse hingata.”

„Isegi suu kaudu mitte?”

„Ei, üldse mitte.”

Kohale jõudes on V tuhkhall.

„Vaata ometi mu nina sisse.”

Vaatan ninasse.

„Ja saad sa aru, mul jalad üleni ketendavad ja see on läinud kuni mu naisteasjani välja. See on kohutav.”

„Mhmh.”

„Andres, palun vaata seda!”

„Misasja? Su naisteasja?”

„Just, jah!”

„Tänan, ei!”

29. august

Olen saanud aja nina-, kurgu- ja kõrvaarstile, et kontrollida, mis toimub V hingamisteedes. Arst vaatab V üle ja kutsub siis mind oma kabinetti.

„Ma ei leidnud siit midagi.”

„Mis mõttes? Kas tal on ninaga siis kõik korras?”

„Täiesti. Te võiksite igaks juhuks veel EMOst läbi käia, et järsku on kuskil mujal midagi.”

Viin V kabinetist välja ja hakkan teda autoni talutama.

„Andres, me peame EMOsse minema. Ninaarst katsus pulssi ja ütles, et ei tunne midagi.”

„Me käisime kaks nädalat tagasi EMOs. Mäletad, nad kontrollisid vererõhku, tegid kardiogrammi ja võtsid analüüse. Su süda on täiesti korras.”

„Aga need arstid ei tea midagi. Siin on normaalsed arstid.”

„V, me ei lähe EMOsse, see on meditsiinisüsteemi kuritarvitamine. Keegi, kes vajab päriselt abi, peab sellepärast ootama, et sa oled endale jälle mingi haiguse välja mõelnud.”

Korraga rebib V ennast lahti, tormab vanainimese kohta tohutu energiapuhanguga nina-, kurgu- ja kõrvaarsti kabinetti tagasi ja tõmbab ukse kinni. Järgnen talle. Avan ukse ja näen, kuidas metsistunud proua V klammerdub arsti käsivarre külge ja kisendab: „Ninaarst, päästke! Andres ei vii mind EMOsse. Ninaarst, päästke! Andres ei vii mind EMOsse.”

Vaatan seda pilti ja mõtlen, et kuidas see rauk seal, kes mind, silmad paanikast punnis, jõllitab, oli mõnikümmend aastat tagasi elegantne proua, kes mängis Chopini, igatses Pariisi ja lasi kiimasel Vaino Vahingul ennast ümber laua taga ajada.

„V! Kui sa kohe seda tsirkust ei lõpeta, sõidan ma tagasi ja sa võid üksinda sinna EMOsse minna!”
Tagasiteel valitseb autos jäine vaikus. V hakkab vaikselt nutma. Nutt paisub. Mina aga ei vaata endiselt tema poole.

„Andres, ma palun sult ainult üht.”

Vaikus.

„Ma palun ainult seda, et sa mataksid mu Kurri minu kõrvale.”

„V, su kass on ju aastaid surnud.”

„Jah. Ma tahaksingi, et sa võtaksid urni Kurri tuhaga ja mataksid minu kõrvale.”

„No vaatame seda asja…”

4. september

„Andres, ma ei jaksa enam. Ma tahan, et elu juba lõppeks. Mida ma pean tegema?”

„V, ma ei saa sind selles asjas aidata. Kui sa tõesti seda tahad, siis pead ise selleks tee leidma.”

Seda on kerge öelda, aga reaalselt, mida peab tegema inimene, kelle tulevik ongi pikaldane hääbumine? Kellel pole õigust ühelegi pikemale plaanile ja ka unistamine tundub kuidagi kohatu? Rippuma oleviku küljes ja hõljuma mälestustes? Aga kui selline olelemine on vale isegi olelejale endale?

„Ma olen elanud liiga pikalt. Pikemalt kui mu ema. Pikemalt, kui oleks üldse vaja,” sõnab V.

Süda tõmbub kokku, aga aidata ei saa.

Prantsuse eksistentsiaalne filosoof Simone de Beauvoir ütleb: „Surm iseenesest ei hirmuta mind, vaid hüpe on see, mida ma kardan.”

Nojah, ka V on täis surmaiha ja surmahirmu korraga. Kahtlustan, et kui ma ise oleks samas olukorras, oleks ma samasuguses kahvlis. Olen lugenud meditatsioonikursustest, mis õpetavad rahuliku meelega lahkuma, aga sellisteks oskusteks on V puhul vist juba liiga hilja.

Meie eelkäijad, kurask, on meie tuleviku projektsioonid. Nad on meeldetuletus sellest, millisteks me ise silmapilgu pärast muutume. Pai jumal, kui sa olemas oled, tee nii, et ma ei peaks midagi sellist üle elama. Et elaks täisväärtuslikult allakäigu alguseni ja siis viskaks oma vedru suvalises kohas suvalisel ajahetkel ilma pikema tseremooniata välja. Võin vaid kadestada Jüri Aarmat, kellel jäi ainult kaks sekundit reaktsiooniaega, enne kui rong ta olematusse paiskas.

Teatan eksabikaasale, et kui tunnen, et mu aeg on käes, lähen Õrsava järve neitsilikult õhukesele jääle ja lasen loodusel ülejäänu eest hoolitseda. Keegi ei pea pärast mu laibaga jahmerdama. „Mida sa siin oma aruga välja oled haudunud? Mida su lapsed peavad mõtlema, kui nad tulevikus seal järve ääres viibivad?” Well, yeah…

5. september

„Andres, kas sa saaksid mulle raha tuua? Ma pean Vollilt Maajõudu juurde ostma.”

Eliksiir Maajõud on siis Eesti ühe tuntuima imeravitseja Volli bränd liigeste tervendamiseks.

„Aga ma tõin sulle ju eelmisel kuul 100 euro eest Maajõudu.”

„See on otsas.”

„Ega sa seda ometi ei joo? Maajõud on pealemäärimiseks!”

Vaikus.

„Jood sa seda tõesti?”

Mõni hetk hiljem.

„Mul on vaja Vollilt ka Hommikutõusu.”

„Mis see veel on? Kas Maajõud siis ei mõju?”

„Asi on selles, et Maajõud aitab liigestehaigust ära hoida, aga kui haigus on käes, siis aitab ainult Hommikutõus.”

„Okei, ma tõin sulle eelmine kord 150 eurot. Telli siis Volli käest ise seda rohtu, mida sul vaja on.”

„Jah, aga mul ei ole seda raha enam.”

„Mida sa sellega tegid siis?”

„Rebisin puruks.”

„Misasja?”

„Jah, ma rebisin raha puruks, sest ma vihastasin nende peale.”

„Miks sa vihastasid?”

„Sest sa ei kujuta ette, milline pettus ja varastamine siin käib. Ja mina ei lase enda järelt varastada.”

„Oota, sa rebisid raha puruks, et mitte lasta see ära varastada?”

„Jah, ma ei saanud muudmoodi.”

6. september

Vaatasin just üle ühe oma lemmiku, Zoë Helleri raamatu järgi vändatud filmi „Ühe skandaali märkmed”. Judi Denchi kehastatud vanatüdrukust õpetajanna istub vannis ja hõõrub ennast svammiga, taustal kõlab sisemonoloog: „Inimesed nagu Sheba arvavad, et nad teavad, mis on olla üksik. Aga tilk tilga haaval kuhjuvast lõppematust üksildusest ei tea nad mitte kui midagi. Mis tunne on ehitada kogu oma nädalavahetus ümber pesumaja külastuse. Või olla kroonilises puudutusenäljas, nii et bussikonduktori juhuslik käepuude saadab igatsusraputuse otse su kubemesse. Oh, Shebal ja temasugustel pole sellest õrna aimugi.”

Kas V hüpohondria ei võiks olla märk traagilisest tähelepanuvajadusest? Järsku on see, mida mina tajun egoistliku manipulatsioonina, hoopis appikarje inimliku läheduse järele, säärasest üksilduse põhjast, millest mul pole õrna aimugi? Kas kognitiivsete võimete allakäik viib lõpuks sinnamaani, et enam ei oska muul viisil kontakti saada kui läbi lõputu jõuetuse türannia?

7. september

„V, räägi endast. Mis on olnud su elu kõige olulisem suhe?”

„Tead, Andres. Mul oleks võinud kõik teisiti olla. Aga ma ei tahtnud olla perekonna lõhkuja. See Tõrva mees oli abielumees ja tal olid lapsed. Ma mäletan, kuidas me istusime emaga kiigel ja vaatasime teda ära minemas. Aga ma ei läinud talle järele ega võtnud kontakti. Mitte kunagi.”

„V, aga see on nii ilus lugu. Kas sa ei tahaks seda kirja panna? Kas sa ei tahaks kirjutada mälestusi?”

„Ei tea, Andres. Mul käsi nii koledasti väriseb, keegi ei saa mu käekirjast aru.”

„Ära selle pärast muretse, küll me välja loeme.”

V-l on pisarad silmas. Teen rõduukse lahti.

„Tule vaata! Ilus sügisõhtu. Pihlakad on punased. Tule nüüd, hauas on aega pikutada.”

V hakkabki ennast ägisedes püsti ajama. Appi tõttab hooldaja Anatoli, kes tunnustab: „Molodets. Dviigatsa naado. Tolko dviigatsa.”

Saame kahepeale V õue viidud.

Eemal kilgendab sügispäikeses õigeusukiriku torni kuppel.

„Kuule, V. Lähme õige kirikusse. Sa oled ju ristitud? Paneks õige mõne küünla ja mõtleks igavikumõtteid?”

„Olgu, lähme.”

Kõnnime V-ga liikumisrulaatori abiga mööda külateed, meeter meetri haaval, ägisedes, puhkides ja salamahti vandudes.

„Väga hea, väga hea, veel natuke, super!”

Sadakond meetrit enne kirikut jääb aga V seisma: „Lähme tagasi, ma olen väsinud.”

„Kuule, ära jama. See on ju siinsamas peaaegu.”

„Andres, ma enam ei jaksa. Lähme tagasi.”

Süda tõmbub sees kokku.

Andres Maimik on filmi- ja reklaamilavastaja, stsenarist ja produtsent Kuukulgur Filmis. Noorena lootis ta söösta läbi elu nagu transkontinentaalne ekspress, kuid võta näpust, eksituse tagajärjel on ta istunud hoopis vanasse logisevasse suslasse, mis peatub igas jumala teivasjaamas. Aga pole probleemi – nii õpibki paremini elu tundma.