Globaalne siseeksiil toob esile kaks vastandlikku reaktsiooni. Ühelt poolt kuulumisvajaduse, enese allutamise ühisele printsiibile, teisalt isepäisuse, fuck-y’all-individualismi. Üks pool näeb, et kehtestatud sunnimeetmed on need, mis päästavad inimkonna, teised on kindlad, et just need hävitavad meid inimestena.

Katkukarantiini kahe tuhande viiesajas päev. Veeretan ennast voodist välja, proovin kehale inimese vormi anda. Mis kell on? Ahh, sellel pole mingit tähtsust.

Teen interneti lahti. Sõprade jututoas käib endiselt võitlus selle üle, kas suhtlusvabaduse piiramine on vastutustundlik käitumine või inimõiguste jalge alla tallamine. „Sihikul on meie vabadus ja õigused ja me ei pruugi neid enam päris tagasi saadagi,” ütleb üks. Teine nimetab esimest vastutustundetuks, esimene teist aga „truualamlikuks lömitajaks”. Ma ei hakka igaks juhuks midagi arvama, sest kellegi vägisi veenmine muudab adressaadi ainult trotslikumaks.

Eksistentsiaalne mäss

Olen ise endas kogu elu isepäisust kandnud. Kui mind lapsena suviti maale vanaema juurde viidi, läks asi õige kiiresti käest. Hoolimata rangest keelust ujusin esimese asjana üle jõe, misjärel turnisin maja katust pidi korstna otsa, vahtides võidukalt, kuidas tädi ja vanaema all paanikas ringi kargavad nagu kaks timbulimbut. Range kasvatuse saanud onupoja meelitasin pööningule ja nõudsin, et me kakaks vakka, milles olid varjul siidlindiga kokku seotud vanad armastuskirjad ja rahvariidekangad. Tegin seda seepärast, et ma sain seda teha.

15-aastasena lugesin Albert Camus’ „Sisyphose müüti”. Tegemist on eksistentsialismi tüvitekstiga, mille idee seisneb selles, et elu on kokkuvõttes eesmärgitu ja vastuhakk absurdile on määratud nurjuma. Ometigi annab just absurditaju sisyphoslikele võitlustele traagilise teadlikkuse. 1985. aasta sügisel proovisin seda camus’likku eksistentsiaalset mässu Sangaste kolhoosis, kuhu meie kunstikooli kursus oli aetud kartuleid võtma, koduste vahenditega järele katsetada. Pärast intsidenti tossupommiga, mis oli suunatud tüdrukute tuppa pugenud joonestusõpetaja Kivilo vastu, ning sellele järgnenud füüsilisi repressioone eskaleerus olukord kiiresti. Agiteerisime rahvast relvastuma enesekaitseks sööklast hiivatud nugade ja kahvlitega ning täitsime kogu Sangaste lossi plakatitega, mis kujutasid õpetaja Kivilot maniakaalse monstrumina. Üksteist üles küttes otsustati streigikoosolekul põllutööd boikoteerida. Minu kui mässujuhi missioon näis kõigutamatu – seal ma siis seisin, just selles ajas ja selles kohas, sest teisiti ei saanud.

Selle ebaküpse protestiaktsiooni püsivaim jälg on emotsionaalne. Nüride nugade öö Sangaste lossis on jäänud minu isiklikuks väikseks Praha kevadeks, mille meenutamisest ammutada eneseusku. Kehamällu on salvestunud intensiivne eufooriatunne, mis muutis mind korraks elust suuremaks subjektiks.

Isepäisus, peenemalt öeldes isiksuse suveräänsus, on romantiline ideaal, millega seista vastu allutamis- või ühetaolistamissurvele. Umbusk ideoloogiate ja võimu suhtes on enamasti eluterve sümptom. Vastandumine süsteemile aitab meil oma identiteeti koos hoida, pääseda objektistamisest. On öeldud, et ainult suured isiksused kujundavad ajalugu. Kes ei mahu valemitesse, ei jookse kaasa, ei mängi reeglite järgi ega käitu, nagu lauakombed nõuavad. Need, kes loovad ise oma radasid: mässajad ja novaatorid, mängurid ja visionäärid. „Miski on võimatu seni, kuni see saab teoks,” on öelnud suur isepäi astuja Nelson Mandela.

Isepäisus on ütlemata hea ego kohendamise strateegia ka igapäevaelus. Selleks et mitte vajuda konformsesse nõidusunne, tasub teravdada meeli väikeste vastandumiste, salvava iroonia ja pisukese pohhuismiga. Selleks et sind meenutataks hauakõnes kui „tõrgest ja uhket indiviidi, kes ei peljanud ujuda vastuvoolu, irvitada poliitiliste kampaaniate peale ning hammustada kriitiliselt läbi kõik pealesurutud dogmad”. Milan Kundera on kirjeldanud, et pärast seda, kui Vene väed Praha kevade lämmatasid, taandus võitlusväli elu- ja magamistubadesse. Inimeste eraelu oli ainus sfäär, milleni süsteemi pikad hambad ei ulatunud. Üksteisel külaskäigud, hommikuni kestvad olengud katustel, sõprus, seks – kogu privaatsfäär omandas vastupanuvõitluse varjundi.

Isegi liberaalses heaoluriigis, kus justkui pole millegi vastu võidelda, säilib ikka illusioon, et isikupäraselt riietudes või väljakutsuvalt käitudes, vilistades headele kommetele ja ühiselu reeglitele, oled sa süsteemist sõltumatum, seeläbi ka rohkem Isiksus. Vahet pole, kas oled anarhist või sinine ärataja, hibedihoppar või gootirokkar, motohunt või rohevegan – sulle tundub ikka, et sinu võitlus on kuidagi elusam ja identiteet autentsem kui kõigil teistel.

Muidugi on isepäisusel piirid. Elu jooksul kasvab eneserefleksioon, mis kaitseb naeruväärseks jäämise eest. Keskealise pässakana oleks küllaltki totter silmaaukudega suusamüts pähe tõmmata ning meeleavaldusi pidi lõuata. Pigem rahuldada oma sisemist mässajat soojas toas, teki all.

„Tugitoolianarhism”, nagu selle on sõnastanud professor Rein Raud. Minu viimaste aastate suurim nonkonformismi kuulutus oli pidulikul reklaamigalal, kus töllerdasin kesk kiiskavaid kleite ja kalleid ülikondi viledas fliisis, käes kilekott. Auhinnakõnes hoiatasin glämmirahvast: „Te kõik surete varsti ära.” Mitte just ülemäära suur samm inimkonnale, aga päris korralik hüpe ühe vananeva reklaamijunni jaoks.

Kapitalistlikul globaalsel turul on kalduvus isepäisuse kirevad avaldumisvormid alla neelata ning standardiseeritud subkultuuridena seedekulglast väljutada. Protestides oma eripärase välimusega ühetaolisuse vastu, tõmbad sa tegelikult selga univormi, mis on äravahetamiseni sarnane teiste samasugust identiteeti kandvate isendite välimusega. Nahkvestides motomehed, kes rõhutavad igal sammul oma lindprii eetost, on tegelikult kollektiivsed kehad nii suhtumiselt kui ka välimuselt. Hipid, pungid, skinhead’id on iga oma rõivaeseme täpselt ära defineerinud, ka antifa-rahvas eelistab presenteerida end homogeense löögirusika, mitte segasummaseltskonnana.

Isepäisus, peenemalt öeldes isiksuse suveräänsus, on romantiline ideaal, millega seista vastu allutamis- või ühetaolistamissurvele. Umbusk ideoloogiate ja võimu suhtes on enamasti eluterve sümptom.

Trotslik enesehävitustung

Isepäisusel on tumedam pool, mis istub sügaval kõhuõõnes nagu allaneelatud nõelapadi, et kriisiolukordades üles tulla. See on sihilik vastutöötamine, teadlik destruktsioon, teisisõnu trots.

Trotsi ei tohiks ajada segi soomepärase „sisuga”, mis tähistab vintskust ja jäärapäisust oma tee lõpuni käimisel, isegi kui kõik asjaolud on vastu. Trots, millest mina räägin, on kogu maailma vastu suunatud neimahimu, mis paneb meid langetama ebaratsionaalseid valikuid, teades täpselt, kuhu need välja viivad. Trots on äärmiselt järjekindel käitumisvorm ja see on väga resistentne vaktsiinidele. Kuigi sellega tahetakse koht kätte näidata teistele, kas siis reaalsetele või väljamõeldud vastastele, kahjustatakse trotsiga eelkõige ennast, nii füüsiliselt kui ka sümboolselt, lõhutakse oma keha, meelt, imagot, respekti, usaldusväärsust.

Trots pole üksnes jonn ega väljakutsuv „paha” mängimine, destruktiivne impulss ega nihilistlik protest „kõige” vastu, hulljulguse proovilepanek ega nurkaaetu meeleheitlik agressioon. Trots on peegelpildis appihüüd, et tähelepanu saada. Trots on ego manifestatsioon, mis on maskeerunud enesehävitustungiks. Trotsi pealmised juured on solvumises, ebaõiglustundes, sotsiaalses vihas ja nurjumiskibeduses, aga alumised ulatuvad sügavale lapsepõlve välja.

Iga lapsevanem teab seda kasvuetappi, mida nimetatakse „kohutavaks kaheaastaseks”, aega, mil laps teeb just nimelt seda, mida tal keelatakse. Või teismelist, kes teeb omal nahal läbi kõik metsikused ja jookseb siis pillides koju tagasi, kuigi teda on sada korda hoiatatud, millega see kõik lõpeb.

Teismelise trots on demonstratiivne emantsipatsiooniakt, mis vajab publikut, kas või iseenda kujul. See paneb meid just nimme ütlema asju, mida ei tohiks, just nimme käituma nii, nagu ei tohiks, just nimme pruukima aineid, mida ei tohiks, just nimme kihutama sinnapoole, kust algab kuristik.

Lapseea trots on ilmselgelt seotud turvatunde puudumise ja armastusvajadusega. Laps, kes on oodanud aknal pisarsilmil pikalt ema saabumist, võtab ta vastu kriiskamise ja kannide loopimisega. „Ma tean, sa ei armasta mind. Ja ma ei tahagi, et sa mind armastaks.” „Ma olen väga paha. Mind on vaja peksta. Paha-paha poiss.” „Ma ei oska klaverit mängida, ma peksan selle puruks.” „Ma ei oska kingapaelu siduda, ma seongi nad nüüd valesti kokku ja siis kukun pikali ja murran oma kondid. Siis sa alles kahetsed!” „Kui sa mulle PlayStationit ei osta, siis hüppan aknast välja ja tapan ennast ära. Sest seda sa ju tahad, eks ole!”

Issand, kuidas need trotsi täis põngerjad võivad olla melodramaatilised maniakid, kes su närvikava lolli järjekindlusega perse keeravad. Aga lõpuks sa võtad nad sülle ja rahustad nad maha ning veenad neid, et nad on tõesti maailma kõige olulisemad olevused ning et me ei rõõmustaks eales selle üle, kui nad aknast välja hüppaksid ja kaela murraksid.

Aga kui last ei võeta sülle ega rahustata maha ega öelda, et ta on maailma kõige olulisem olevus? Kui lapsepõlve nartsissism ei saa õigel ajal maandatud? Täiskasvanul pole rahustavat vanemat, kui teda vaja oleks. Ebakindlus oma erakordsuse suhtes vajab kütet aina juurde, aga elul pole pakkuda muud kui pettumusi. Sa ei ole kellegi jaoks väärtuslik, tehakse sulle aja jooksul selgeks. Hinges vinduv trots kasvab kiht kihi haaval ja hakkab teadlikult või alateadlikult käitumismustrit kujundama, nagu päikese gravitatsioon suunab Maa käitumist. Leiad üles teised sarnase meelelaadi ja hüljatud hingega kaaskannatajad, leevendust pakuvad meelemürgid, relvad ja muud hävitusvahendid. Kui trots hakkab esile kutsuma seadusvastaseid ilminguid, siis sekkub seadusesilm (distsiplineeriv vanem), kes surub väevõimuga trotsi alla, aga ei lahenda selle sügavaid põhjuseid.

Vähesed möönavad, et käituvad puhtalt trotsi ajel, sest ratsionaliseeriva ettekäände leiab alati. Nagu ka süüdlase oma hädadele.

Trots pole üksnes jonn ega väljakutsuv „paha” mängimine, destruktiivne impulss ega nihilistlik protest „kõige” vastu, hulljulguse proovilepanek ega nurkaaetu meeleheitlik agressioon. Trots on peegelpildis appihüüd, et tähelepanu saada.

Soodne pinnas vandenõuteooriatele

Antisotsiaalne käitumine pole aga ainus ja peamine trotsi suunamise võimalus. Tõrksus ja isepäisus on omadused, mis signaliseerivad tugevat isiklikku konstitutsiooni. „Tõelised isiksused” panevad inimesi end imetlema ja järgima. Kui aga lisada isiksuse karismale trots ja sellega tihedalt seotud kustumatu tunnustusnälg, siis sellest sünnib kaunis tuleohtlik kokteil. Võimujanusel karismapommil tekib kiusatus oma mõjujõudu ära kasutada. Kui liidri retoorikas ja käitumises varitseb visionääri maski kattevarjus vimmakas trots, siis talle ei piisa austusest. Ta programmeerib järgijaid kriitikavabalt kuuletuma ning kütab neid üles trotslike paranoiadega. Nii võib juhtuda, et isehakanud rahvajuhid või religioossed gurud suunavad oma järgijaid ajupesutehnikatega ennastkahjustavalt käituma. See ei pea olema tingimata kollektiivne suitsiid, nagu mõned fanaatilisemad sektid on korda saatnud. Kergemas vormis võib see avalduda selles, et seatakse kahtluse alla teaduslikud faktid ja ühiselu korraldavad seadused.

Vaktsiinivastased riskivad oma laste tervisega. Koroonakriis on ujutanud pinnale kõikvõimalikud teadjamehed, kes eitavad raevukalt üldse sellise haiguse olemasolu, nimetavad haiglates toimuvat lavastuseks ning kutsuvad üles sihilikult isolatsioonireegleid eirama. Keegi tarkpea teab, et kõige taga on 5G ja õige pea pistetakse tuli otsa mobiilimastidele. Populaarsust kogub üleskutse „Kill Bill”: Microsofti asutaja Bill Gates on saavutanud oma pandeemiavastase aktivismi ja vaktsineerimist toetavate programmidega just vastupidise efekti, nimelt on ringkondi, kus teda peetakse COVID-19 taga seisvaks kurjaks geeniuseks, kes tahab hakata rahvale pähe määrima vaktsiini, millega masse kontrollima asuda. Ameerikas on kasvanud plahvatuslikult püsside müük, sest võidelda pole vaja mitte viiruse, vaid võimuesindajatega, kelle kehtestatud piirangud ei tähenda muud kui kodanike konstitutsiooniliste vabaduste piiramist ja türannia kehtestamise katset.

Individualistlik, püssiga vehkiv ja enesele vastu rinda kõmistav macho’tamine, mis väljendub pahatihti kõrgemalt tulevate korralduste trotsimises, on ameerikalikku DNAsse sisse kodeeritud. Paljude jaoks on see lausa patriotismi sünonüüm. Rahvustunne, mis on rajatud vastuhakule ja kestvale valmisolekule võitluseks, võtab vahel veidraid vorme. Pärast 11. septembri terrorilööke kutsus president Bush ameeriklasi üles mitte alistuma terroristide plaanile purustada ameerikalik elulaad. Selle peale tormas rahvas ostukeskustesse oma patriootilist kohust täitma. Sest mis saaks olla veel suurem ameerikalikkuse essents kui ületarbimine.

Koroonaviiruse ajal pildistab rahvuslikult meelestatud senaator Ted Cruz end rahvast täis rannas, näitamaks, et tema ei karda nähtamatut vaenlast, ja trotsimaks „patriootiliselt” isikuvabadusi ahistavaid sotsiaalse distantseerumise reegleid. Way to go, baby! Päevitamine rannas – milline julguse tuleproov!

Ebakindlus oma erakordsuse suhtes vajab kütet aina juurde, aga elul pole pakkuda muud kui pettumusi. Sa ei ole kellegi jaoks väärtuslik, tehakse sulle aja jooksul selgeks.

Kuulekus või mässumeelsus

Miks aga mõjub kuuletumine seadustele, normidele ja ühiselu reeglitele mingitele inimestele kui punane rätt härjale? Iseenesest on siin tegemist väga selge ja ökonoomse kommunikatsiooniaktiga, mis tagab ühiskonna tõhusa toimimise. Kui iga ettekirjutus, reegel või korraldus seataks kahtluse alla või määrataks demokraatliku diskussiooni objektiks, kukuksid süsteemid õige kiiresti kokku. Ka kõige suuremad ühiskonnale keskmise näpu vibutajad ei ole isoleeritud olendid ja tarbivad ühiskonna pakutavaid teenuseid.

Evolutsioonilises plaanis poleks inimese eellane suutnud ellu jääda, kui ta poleks allunud karja hierarhiale ja ühiselu korraldusele. Loomulikult ootavad igas karjas oma hetke ka isepäised isased, kelle eesmärk on juhi autoriteet proovile panna ja kari üle võtta. Aga sellegipoolest on lojaalsus põhiprintsiip, mis hoiab koos ükskõik millist kogukonda.

Küsin oma tütrelt, miks ta kardab üksi pimedale pööningule kolama minna. Kas kummituste pärast? Ta ütleb, et ega tema kummitusi usu. Pööningul on lihtsalt liiga pime, vaikne ja tühi. Kas siis julgeks minna, kui ma hoiaks käest kinni, näitaks tuld ja räägiks, mida teha? Siis muidugi.

Sotsioloog Brené Brown ütleb, et üks inimese põhivajadus on vajadus kuhugi kuuluda. Et keegi võtaks omaks, hoiaks käest kinni, näitaks tuld ja ütleks, mida teha. Et ei peaks ennast üksindusse ja teadmatusse ära kaotama. Et oleks vanem, kes räägiks lapsele, kuidas asjad elus käivad, et oleks perepea, kes näitaks kätte, mis on igaühe ülesanded, et oleks riigimees, kes sooritaks raskel hetkel raskeid valikuid, et oleks kirikuõpetaja, kes annaks sõna, millele toetuda.

„Pole midagi üllamat ja austusväärsemat kui lojaalsus,” ütleb Rooma kõnemees Marcus Tullius Cicero. „Õpetlane ei pea kulda ega kalliskive kallimaks varanduseks. Vaid lojaalsust ja heausksust,” lisab hiina filosoof Konfutsius. Konfutsianistlik teooria ja praktika on olnud aastatuhande jagu Hiina ja mitmete Hiina mõjupiirkonda jäävate kultuuride alusõpetuseks. Lojaalsus on selle kese – lojaalsus perele, kutsumusele, valitsejale, rahvusele, seadusele. Rahvused, mille väärtussüsteemis on kollektiivne hüve olulisem kui iga üksikindiviidi individuaalsed vabadused, on lihtsamalt mobiliseeritavad ja kuulekamad ühisest eesmärgist lähtuvatele korraldustele. Võib-olla just selle mentaliteedi tõttu on selliste idapoolsete riikide nagu Hiina, Taiwan ja Lõuna-Korea vastus viiruse levikule olnud tõhusam kui Euroopas ja USAs.

Aga isepäise jaoks on võimu autoriteet seotud tihti selle kuritarvitamisega, nagu kuuletumine on seotud pimeda kaasajooksmisega. Piir kõikide liikmete huve arvestavate ühiselu reeglite ning iseseisvust mahasuruvate ukaaside vahel on rohkem kui hägune. Tõrges kardab, et äraantud vabadusi ei pruugi enam tagasi saada ning et igal võimul on kalduvus ennast usurpeerida. Mittekuuletumine on ainuke kaitse sõgeda kaasajooksiklikkuse vastu. 1994. aastal toimus väikeses Aafrika riigis Rwandas genotsiid, kus lihtsad hutu külamehed haarasid praktiliselt in corpore matšeeted ja raiusid lühikese aja jooksul sadade tuhandete kaupa surnuks oma naabritest tutsisid. Üks oluline tõuge massimõrvale oli selles kultuuris valitsev mentaliteet, et kõrgemale autoriteedile vastu ei vaielda.

Sellest vaatepunktist on skeptiline suhtumine vabadusi piiravatesse ettekirjutustesse igati põhjendatud. Praeguses eriolukorras on õhus tõsine dilemma. Ühest küljest on kõigile selge, et kehtestatud piirangud lämmatavad nii füüsiliselt, vaimselt kui ka majanduslikult. Ning vaba inimese allumatus ahistavatele piirangutele on täiesti normaalne reaktsioon ja kokkuvõttes igaühe isiklik õigus.

Aga mis siis, kui tõrksus alluda kõrgemalt tulnud korraldustele kahjustab teiste ja seeläbi terve kogukonna turvalisust? Kui fuck-you-all-suhtumine ei pane tule alla ainult ennast, vaid ka kõik ümbritsevad? Nähtamatul vaenlasel on ju ükskõik, mis ideoloogiat peremeesorganism kannab, teda huvitab ainult maksimaalne paljunemine. Eesliinil töötavad arstid ei saa lähtuda sellest, milline on olnud kellegi kuulekus või mässumeelsus, ravi peavad saama ühtviisi nii riigitruud kodanikud kui ka revolutsionäärid, nii paniköörid kui ka uljaspead, nii 5G konspiraatorid kui ka sisalikinimesed.

Andres Maimik armastas lapsepõlves üksinda filme läbi mängida, kehastades ise kõiki rolle: detektiiv ja mõrvar, päästja ja päästetu, armastaja ja armastatu. Ka 40 aastat hiljem on tal ikka veel samad kalduvused, unustades ära, et see, mis tema jaoks on rollimäng, mõjub eemalt vaadates kui lollimäng.