Iga kord, kui sõber saab edukaks, ma suren veidike. – Gore Vidal

Loomulikult me tahaksime olla Homo sapiens’i liigi üllaimad isendid, kelle otsused on ratsionaalselt läbi tunnetatud, mõttekäigud toetuvad raudsele loogikale ja elukogemus on tsementeeritud empiirilise tarkusega. Ühesõnaga, mõtlemisvõimeline, raudse närvikava ja avatud meelega küps inimene, kes kontrollib oma tundeid ja oskab ka teisi positiivselt mõjutada. Seda kõike nii lähisuhetes, professionaalses arengus, sotsiaalsetes rollides kui ka poliitilistes veendumustes.

Aga nagu ikka, elu on see, mis juhtub siis, kui sul on teised plaanid. Mõtleva Inimese kõrval, sees ja ümber toimetab meis ka Emotsioneeriv Inimene. Evolutsioonilises mõistes on emotsioonid adaptiivsed reaktsioonid keskkonnale, mis suurendavad nii indiviidi kui ka liigi võimalusi ellu jääda ja toime tulla. Armastus ja ustavus on loonud tugevaid liite, jagatud rõõm ja valu lõimivad pikki sõprusi, empaatia, väärikus ja kaastunne annavad meile moraalse kindluse. Samas pole isiklikul ega sotsiaalsel tasandil tugevamat tõuke- ja tõmbejõudu kui viha. Perekonnad rebenevad ülekeevate kirgede tõttu, sõjad puhkevad valitsejate solvumisest või rahvaste alandusest, firmad kukuvad kokku, sest omanikud ei suuda enam ühes ruumis viibida.

Kõlvatud emotsioonid

Kõik kirjeldatud tunded on aga rohkemal või vähemal määral põhjendatud, arusaadavad ja isegi õilsad. Nende hulgas ka viha ja alandus, mida me saame põhjendada ratsionaalselt nii kogetud ebaõigluse, ebaviisakuse, reetlikkuse kui ka aukoodeksist ületrampimisega. Aga meis miilab ka kimbuke ebamugavaid tundeid ja loomuomadusi, mida me ei taha eriti tihti päevavalgele tuua, aga mille mõjujõudu meie käitumisele ei maksaks alahinnata. Komplekssete emotsioonide hulka kuuluvad ambitsioonikus, tänulikkus, süü, häbi, armukadedus, üleoleku- ja alaväärsustunne, armukadedus ja kadedus. Meie kõige komplekssemad emotsioonid sõltuvad tugevalt sotsiaalsest läbikäimisest, kontekstist, enesehinnangu määratlemisest ja sellest, kuidas teised meid tajuvad. Erinevalt baasemotsioonidest, nagu viha või hirm, mis pesitsevad võitle-põgene-reaktsioone genereerivas limbilises ajupiirkonnas, nõuavad komplekssed emotsioonid ka analüütiliste protsesside eest vastutava ajuosa ehk otsmikusagara kaasamist.

Negatiivsete komplekssete emotsioonide puhul kipub subjekt neid käitumise suunajatena eitama või vähendama. „Misasja, kamoon. Ma pole elu sees kellegi vastu kade olnud,” ütles üks sõber täiesti siiralt. Meie psüühe kipub häbiväärseid tundmusi ratsionaliseerima või asjaoludega õigustama. Küll aga diagnoosime neid entusiastlikult teiste puhul: „kahju kohe, nii armukade mees ei lase sul vabalt ei istuda ega astuda”, „ma ütlen, ta keeras selle kokku puhtast kadedusest”, „inimesel on nii häbi, et ei julge toast välja tulla”, „tüübil on selge alaväärsuskompleks, ta saab aru, et selliste alfade kõrval pole tal mingit šanssi”. Mmm, magus klatš…

Võtaks lähema vaatluse alla ühe neist kõlvatutest emotsioonidest – kadeduse. Selle rohesilmse koletise küsimusega on tegelenud nii skolastikud kui ka moraalifilosoofid, nii poliitilise mõtte edendajad kui ka psühhoterapeudid kõikidest võimalikest koolkondadest. Kadedus on katoliku traditsioonis üks seitsmest surmapatust, mida on irratsionaalne, õel ja vale tunda. Aquino Thomase „Summa Theologiae” järgi on surmapatt „südame puhtusetus”, mille „siht on vastuolus jumala armastusega, milles hing saavutab igavese elu”. Immanuel Kant kirjutab „Moraali metafüüsikas”: „Kadedus on kalduvus teiste heaolu näha enese ahistusega, […] sest standard, mida kasutame hindamaks, kui hästi me toime tuleme, ei ole meie enese heaolu sisemine väärtus, vaid see, millisena see avaldub võrdluses teiste omaga. Kadedus sihib, vähemalt soovide tasandil, hävitada teiste head õnne.”

Friedrich Nietzsche hinnangul on paljud võrdõiguslikkuse ideaalid tõusnud kadedusest, mida ta nimetab „orjade mässuks moraalis”. Ta seob selle kristluse tõusuga, kus ristiusu populariseeritud kasinusnõue, mis toonitab, et vaeste ja vaevatute päralt on taevane kuningriik, sai reaktsiooniks Antiik-Rooma vägevate ülemvõimule.

Ameerika moraalifilosoof John Rawls näeb, et „põhiline psühholoogiline juur meie kalduvusele kadestada on enesekindluse puudujääk omaenese väärtuse hindamisel kombineeritud impotentsustajuga”.

Hinge uuristav seisund

Kadedusel on mitu palet: alustades sellest, et tahan omastada endale kellegi teise ressursse või saada ligipääsu samadele ressurssidele, lõpetades imetlusega kellegi vastu, kellel on kaasasündinud talent või töövõime, et tõusta sinust paremale positsioonile. Sara Protasi eristab muu hulgas healoomulist kadedust, mida ta nimetab „jäljendavaks kadeduseks”, mille puhul fookus pole niivõrd konkureerival rivaalil kuivõrd hüvel, mis on kas kättesaadav või mitte.

Kadedus nagu armukadeduski on hinge üks salastatuimaid ja intiimseimaid piirkondi, mistõttu on tegemist ka väga üksildase hingeseisundiga.

Kadedus nagu armukadeduski on hinge üks salastatuimaid ja intiimseimaid piirkondi, mistõttu on tegemist ka väga üksildase hingeseisundiga. Sa tead, et ka teised su ümber kannatavad tõenäoliselt kadeduspuhangute käes, aga sa ka tead, et keegi ei taha seda tunnistada. Sest tegemist on häbenemisväärse emotsiooniga. Juba lapseeast peale on sul mälus tempel, et kadedus on äärmiselt taunitav. Sa mäletad vanemate hukkamõistvat reaktsiooni, kui võtsid ära teise lapse kanni või keeldusid oma kommikotti teistele avamast. Aga psüühika sedavõrd suure komponendi hukkamõistmine ei tee seda veel olematuks, vaid pühib selle lihtsalt vaiba alla.

Hinge uuristavast kadedusest kirjutab Nietzsche: „Ma tunnen viha ja kadedust su südames. Sa ei ole selleks piisavalt suur, et mitte tunda viha ja kadedust. Aga ole siis piisavalt suur, et mitte häbeneda neid.”

Sigmund Freud on oletanud, et nii nagu paljud meie uskumused ja väärtused, on ka õiglase kohtlemise põhimõte pärit lapsepõlvekadedusest teiste laste vastu: „Kui sina ei saa olla soosik, siis ei saa olla seda mitte ükski.”

Mäletan, kui mu kuueaastane poeg võitles oma sõbraga, hambad ristis, kes saab rattaga esimesena sõita. Üks poistest hoidis ratta lenksust, teine tagumisest rattast ja nii tirisid nad ratast vaikides ühele ning teisele poole oma 20 minutit järjest. Olulisemaks kui see, et saaks ise rattaga sõita, sai eesmärk, et teine ei saaks mingil juhul ratast enda kätte. Kadedus ja armukadedus on instinktiivsed reaktsioonid emotsionaalses keskkonnas, mis sünnivad enne, kui neist teadlikuks saadakse. Kadeduse tegelikud põhjused on mattunud alateadvuse kihtidesse ja maskeeritud ratsionaliseerimise taha.

Kadeduse evolutsioon

Peresisesele kadedusele pakuvad evolutsioonipsühholoogid seletuseks, et tihedalt seotud väikeses kogukonnas käib olelusvõitlus samade ressursside nimel, olgu selleks siis toit laual, vanemate soosing või geneetiline enesetõestamisvajadus.

Parim sõbranna ei pruugi hoiatada sind uue poisi eest tingimata seepärast, et ta tunneb sügavat muret su emotsionaalse tervise pärast, vaid palju isekamatel põhjustel.

Kadedus eristub sotsiaalsest vihast, mida peetakse moraalseks emotsiooniks, sest see on seotud ebaõiglus- ja alandustundega. Kadeduse suhted õiglusega on tunduvalt segasemad.

Kadedus ei tunne piire ega formaati. Seda võib esineda kõikjal, kus on võistluslikkust. Seda võib esineda perekonnas, naabruskonnas, tööpostil, sotsiaalsete gruppide sees ja vahel, lokaalses ja globaalses poliitikas. On professionaalset kadedust, loomingulist kadedust, majanduslikku kadedust, intellektuaalset kadedust, staatusekadedust, elustiilikadedust, ealist kadedust ja nii edasi. Kui see tungib lähisuhetesse, võib kadedus olla eriliselt mürgine substants. See rikub heade partnerite vahekorda, kui nad on alustanud ühistöös, ent ainult üks pool saab nautida edu ja tunnustuse vilju. Loomingulise koostöö komistuskiviks võib saada banaalne asjaolu, kelle nimi figureerib tiitrites ja kataloogides eespool. Bändid lagunevad, sest solist ja kitarrist ei talu üksteise liidriambitsioone. Vennad ja õed konkureerivad vanemate tunnustuse nimel ka aastaid pärast täiskasvanuikka jõudmist. Isa kriitikas poja tegemiste pihta on väike kadeduseuss. Mis sest, et minu geenide kandja, tundku oma kohta. Minu koopia küll, aga jäägu grammikese sitemaks koopiaks. Elukaaslaste vahel tekitab pingeid armukadedus elu vastu, mis väljendub lõpututes nääklustes selle üle, kellel on õigus rohkem väljas käia või ennast teostada. Ka kõige harmoonilisematel paaridel esineb nii kadedust, võimuvõitlust kui ka ebaõiglusest tingitud ahistustunnet. Parim sõbranna ei pruugi hoiatada sind uue poisi eest tingimata seepärast, et ta tunneb sügavat muret su emotsionaalse tervise pärast, vaid palju isekamatel põhjustel.

Kaalul on staatus

Kadedus on juhtmeidpidi seotud ego peegeldustega. Inimestel on tendents peegeldada oma enesekuvandit sootsiumis tagasi moonutatud kujul kas seda allapoole vajutades (alaväärsuskompleks) või paremasse valgusesse paigutades. Mehed tõmbavad peeglitest möödudes kõhud sisse ja manavad ette cool’i näoilme. Nad loovad enesest kujutluspildi, mis aitab neil konkurentsitihedas keskkonnas funktsioneerida, edukuse poole liikuda ja uskuda, et nende kujul on tegemist ka teiste jaoks ägedate indiviididega. Kadedus aga töötab kui mitteteadlik enesekaitsestrateegia, millega lüüa tagasi kõik signaalid, mis võivad seda illusoorset enesekuvandit lõhkuda.

See „peegelfaas” on seotud materiaalse elulaadi ja mõtteviisi sümbioosiga, mida me nimetame staatuseks. Staatus on sümboolne kapital, peegeldustest sündinud autoriteet, mis leiab väljenduse riietuses, aksessuaarides, elukohas, hariduses, päritolus, harrastustes, sõpruskonnas, ametialases positsioonis. Staatust tuleb hoida, seda tuleb kasvatada. Staatusekadedus on hiiliva jõuna kohal nii kunstnike liidus, advokatuuris kui ka ülikooli dekanaadis. Kadestatakse üksteise kodusid, autosid, sissetulekuid, korrespondentsi, reisimis- ja enesenäitamisvõimalusi. Kes kutsutakse presidendi ballile, kes saab lubada enesele aastapikkust ümbermaailmareisi, kellele antakse teenetemärk, kes saab sõna arvamusliidrite konverentsil, kelle laps kuhu kooli sisse saab, kes saab millise ametikõrgenduse või stipendiumi.

Kadedus on alati konkurentsipõhine, mistõttu ka kõige kombelisemad kadetsejad tunnevad heameelt kuulujuttude üle, mis näitavad rivaali negatiivses valguses.

Sama staatusega indiviidid jälgivad üksteist väga tähelepanelikult, et keegi järsku liiga suurt edumaad ei võtaks. Kadedus on alati konkurentsipõhine, mistõttu ka kõige kombelisemad kadetsejad tunnevad heameelt kuulujuttude üle, mis näitavad rivaali negatiivses valguses.

Kolleeg Peeter Simm rääkis lookese perioodist, mil ta õppis Moskva filmikoolis. Kooli õppejõududel oli kombeks kutsuda õpilasi oma filmide esilinastustele, kus oli koos kogu industry. Peeter täheldas huvitavat fenomeni, et esimesed kümme minutit valitses saalis pinev vaikus, keegi ei köhatanud ega sosistanud. Pärast seda kostus aga esimene köhatus või ohe, misjärel toolid hakkasid järk-järgult nagisema ja vaatajad ennast vabalt tundma. Just nagu lõpuks oleks vallandunud mingi rõhuv pinge. Simm juurdles, mis selle vabanemise taga küll olla võiks, kuni taipas, et tegemist on hetkega, mil publiku moodustanud kolleegid ja konkurendid saavad rahuloluga konstateerida, et vaadatav linateos „ei ole geniaalne”. Kadedus saab oma rahuldustabletikese kätte.

Seetõttu on kadedusel, kui doseerida seda eriti suurtes kogustes, paralüseeriv toime: lõpuks sa ei julge enam midagi ette võtta, sest sa juba tead, kuidas su kolleegid, konkurendid ja kriitikud hakkavad sind alla suruma.

Naabrist parem

Nagu öeldud, toimib kadedus kõige intensiivsemalt nende vahel, kes on sinuga samal sotsiaalsel pulgal kas majanduslikult, elulaadilt, professionaalselt või hariduslikult. Võrdled ennast ikka endasugustega, mitte nendega, kes on liiga kaugel, liiga all või liiga üleval.

Evolutsioonipsühholoogid Vilayanur S. Ramachandran ja Baland Jalal uurisid testgrupilt, kumb kutsub neis esile rohkem kadedust: kas keegi, kes on sarnase taustaga, aga mingil põhjusel jõukamal järjel, või maailma rikkaim inimene Bill Gates? Kümnel juhul üheteistkümnest pakuti esimest varianti. Bill Gatesi puhul rehkendame alateadlikult, et tegemist on haruldase edulooga, mida on praktiliselt võimatu järele teha. Olgu see siis põhjustatud ainulaadsest talendist või erakordsest õnnest, aga šansid tema tasandile tõusta on nullilähedased. Kadeduse loogika sosistab kõrva, et ükskõik kuidas ma ka ei pingutaks, oleks selliste eesmärkide seadmine puhtakujuline ressursi raiskamine. Seevastu veidike edukama naabri puhul pakub kadedus käegakatsutavat motivatsiooni pingutada rohkem, et vahe tagasi teha. Sama uuringu käigus tuvastati, et valulisemalt reageeritakse, kui edutatakse keegi talendilt ja oskustelt sinule võrdväärne, mitte keegi, kes on objektiivselt sinust võimekam. Sel juhul oleme sunnitud leppima geneetiliste soodumuste või isikuomaduste kombinatsiooniga, mille juurde meil ei ole asja. Lihtsurelikud ei kadesta just ülemäära tippjuhte, riigimehi, sportlasi, globaalseid popstaare. Kui aga valituks osutub keegi, kes on nii hariduse, staatuse kui ka võimaluste poolest meiega võrdsel pulgal, kingib kadedus meile tõestusmaterjali, et hea õnne ja tõsise pingutuse korral on ka meil võimalus pääseda ligi samadele ressurssidele. Kui aga valik toimub täiesti suvaliste kriteeriumite järgi või valituks osutub keegi, keda me peame isegi endast vähem kompetentseks, kutsub see kadeduspuhangu asemel esile ebaõiglustunnet, millel on omakorda soodumus kasvada sotsiaalseks vihaks.

Alain de Botton kirjutab, et mitte ükski tervemõistuslik inimene ei võrdle ennast näiteks Inglise kuningannaga, küll aga hoiab silma peal oma naabrimehel, mis autoga ta, kurask, nüüd sõidab.

Mida rohkem staatust on, seda rohkem sellest kinni hoitakse. Selle järsu kaotamisega kaasneb paratamatult veelgi traumaatilisem emotsioon. Nimelt häbisse langemine. Staatusekaotusega kaasnev häbistustunne on sarnane lahutusega kaasneva häbiga, mis võib olla valusam kui armukadedus, viha kui kaotusvalu. Kui sa ei suuda suhet hoida, siis milleks sa üldse enam võimeline oled? Kui hoole ja armastusega üles ehitatud minapilt puruneb, siis mis lootust sul üldse on? Kui kaotad staatuse, siis tunned, et oled läbi kukkunud. Inimese, autoriteedi, partneri ja professionaalina pole sa enam ühegi parameetri poolest eksklusiivne. Hinge kinnipaakunud kadedusest kasvab jõuetustunne. Selle asemel et ennast kokku võtta, võib krooniline enesehaletseja jääda kibestunult nurka kössitama ning kaotada tasapisi needki eeldused edule, mis tal enne olid. Enesehaletsuse ja vimma kombinatsioon on pehme Pärsia vaip, mis imeb üha sügavamale sisse. Tsiteerin veel kord Nietzschet: „Haleduse kullatud tupp varjab vahel endas kadeduse pistoda.”

Ohvrirolli mugavustsoon

Sellest egolaksust toibumiseks on vaja minapilt kildudest uuesti kokku kleepida. Puhtalt kadedusega ei ole võimalik otsida kaastunnet ega kosida kaaskannatajate solidaarsust. Aga ometi vajab ka see kogu rinda ja pead täitev, ööund rikkuv ja sihituid ärrituspuhanguid esile kutsuv emotsioonilaeng väljaoksendamist. Üks võimalus on viidata väliste asjaolude halvale kokkulangevusele ja fortuuna pööratud seljale. Sinust edukamad pole seda mitte oma töökuse, annete ja isikuomaduste pärast, vaid neil on vedanud, nad on saanud fortuunalt paremad tööriistad, tunnevad õigeid inimesi, magavad ennast rolli, oskavad ennast õigel ajal õigele pildile sättida, sellal kui sinule, kes sa töötad palehigis ja oled üleüldse üks lihvimata teemant, ei naerata aga õnn ning sul puuduvad oskused pugeda ja ennast tähtsaks mängida.

Parim abivahend oma ebaedu ratsionaliseerimiseks nii enda kui ka teiste jaoks on saada ohvriks. Julgen väita, et iga reaalse ohvri kohta on meie seas kümme fantoomohvrit, kellega pole midagi traagilist juhtunud, aga kes tunnevad ennast kellegi tõttu allasurutuna, paikapanduna, nurkalükatuna või möödavaadatuna. Sind on ebaedukaks muudetud, su väärtused on naeruväärseks tehtud, sind on ahistatud, marginaliseeritud, kehtetuks tunnistatud. Nüüdisaegne infoküllane ühiskond soosib sedavõrd palju ohvriks hakkamist, et suur osa indiviide või ühiskondlikke gruppe tajub ennast ohvrina. Ohvrid on naisõiguslased ja meesõiguslased, vähemused ja enamus, valged ja värvilised, karvased ja sulelised. Nagu lapsepõlvest meenuvas vene multifilmis „Kingitus kõige nõrgemale”, kus lõvi adresseris kingituse „kõige nõrgemale” metsaelanikule, mispeale hakkasid kõige nõrgema tiitli peale üksteisega võistlema laane kõige kurjemad kiskjad.

Motiveeriv jõud

Kõigest hoolimata ei saa kadedust pidada ainult inimloomuse põlastusväärseks liiglihaks. Kuna kadedus on sümptom kalduvusest hinnata oma toimetulekut võrdluses teistega, toitub sellest ka konkurents. Ka kõige argisemal tasandil on tegemist jõuga, mis paneb meid liigutama. Motiveerib arenema, ennast tõestama, mobiliseerima.

Poliitilises filosoofias on lähenetud kadedusele egalitaarsete vaadete kontekstis. On väidetud, et ideed sotsiaalsest õiglusest, võrdsetest võimalustest ja võrdsusest on motiveeritud rohkem või vähem kadeduse fenomenist.

Ka kõige argisemal tasandil on tegemist jõuga, mis paneb meid liigutama. Motiveerib arenema, ennast tõestama, mobiliseerima.

Antropoloog James Suzman toob välja kadedusega seotud jooned, mis on võimaldanud tema sõnul ühel maailma iidseimal kultuuril jätkusuutlikult püsida vähemalt 70 000 aastat. Juttu on Kalahari kõrbes elavast Juǀʼhoani rahvast, keda teatakse endise nimega kui bušmaneid. Nimelt on nendel küttidel-korilastel selline elukorraldus, mis rõhutab väga tugevalt kõikide liikmete võrdsust. Selle näiteks on omapärane komme narrida ja alavääristada kõige võimekamaid kütte, kes on toonud hõimule jagamiseks saaklooma. Oluline on, et ka kõige tugevamad, osavamad ja taiplikumad kütid ei tõstaks nina liiga püsti ega hakkaks endale suuremat osa nõudma. Juǀʼhoanide iidses kultuuris on indiviidi egoistlikud huvid alati teiste indiviidide kontrolli all, mis omakorda kindlustab, et igaüks saab alati oma ausa jao. Sotsiaalne kontroll jälgib, mida keegi sööb, mida keegi omab, milliste vahetustehingute eest mida vastu saadakse. Just selles seisnebki kadeduse paradoks: iseloomujoon, mida peetakse kõige isekamaks kõikidest omadustest, on kriitilise tähtsusega Homo sapiens’i kui liigi läbilöögi seisukohalt, aidates formeerida ja üleval hoida tugevat sotsiaalset sidusust.

Järelikult võiks öelda, et kadedus on samaväärne ühiskonda integreeriv mootor kui identiteet, kuuluvustunne, kultuur, keel, religioon, ühine vaenlane ja autoriteet.

Ei tahaks küll spekuleerida, aga tundub, et vasakpoolse väärtussüsteemiga ideoloogias on kadedusel laiem mängumaa. Võrdsusnõue võib olla nii positiivse kui ka negatiivse märgiga. Seal, kus kõik on sarnased, tekib kiusatus tipud lühemaks lõigata. Kui absoluutne võim annab sellele heakskiidu, kasvavad kadedusele tiivad ning algab totaalne üksteise järele nuhkimine ja pealekaebamine, millega võim saab ühiskonda raudses rusikas hoida. Just sedaviisi juhtus sõjajärgses stalinistlikus Eestis. NKVDl polnud vaja ise eriti palju teha, naabrid olid väga varmad oma naabreid puhtalt kadedusest üles andma.

Kadedus on samaväärne ühiskonda integreeriv mootor kui identiteet, kuuluvustunne, kultuur, keel, religioon, ühine vaenlane ja autoriteet.

Ka sõnades võrdsust taotlevatel ühiskondadel on kalduvus järjest ebavõrdsemaks kasvada. Eliidi ligipääs ressurssidele tekitab veelgi suuremat sotsiaalset vimma, sest kui retoorikas olime ju kõik võrdsed, siis millega on nemad oma privileegid välja teeninud? Liiga ebavõrdsetes ühiskondades on sotsiaalne kadedus sellise pinge all, et eliit peitub selle eest suletud enklaavidesse. Nii sotsialistlikes kui ka padukapitalistlikes süsteemides. Alati leidub piisavalt neid, kes oskavad kadedust üles õhutada ja enda huvides ära suunata. Ilmaolijate kibedus kasvab, kuni lööb punni eest ja Golem läheb liikvele.

Kui aga suunata kadedus ta vaiksesse voolusängi, kasvab selle kallastele solidaarsus – kedagi ei heideta, kedagi ei jäeta. Ebaõiglustundelt võrsunud solidaarsus loob uute võimaluste süsteemi, millele kasvatada heaoluriik, kus ideaalis võiks jätkuda õnne kõigile.

Parempoolses individualistlikus väärtussüsteemis, mis toonitab, et igaüks on oma õnne sepp, kipub alusjõuks olema ahnus. „Greed is good,” korrutab „Wall Streeti” kurikuulus Gordon Gekko. Olgugi et nii kadedus kui ka ahnus on mõlemad negatiivse tähendusega omadused, tundub ahnus esmapilgul kahjutum. Mida halba saab teha ablas enesele kühveldamine? Aga enesesse sulgunud individualismi kallastele ei võrsu värsket solidaarsust, vaid ebaõiglustunde umbrohi. Ego vajaduste konstantne rahuldamine ei asenda ühiseluks vajalikke püsivamaid väärtusi – kuuluvustunnet ja altruismi. Kui konkurents paisub liiga tihedaks ja sellele allajääjate hulk liiga suureks, siis see ei tõsta enam konkurentsis osalejate motivatsiooni ja taset, vaid mürgitab õhkkonda. Ilmuvad intriigipesad, kellegi saavutustele elevast kaasaelamisest ülemaks saab kahjurõõm teise ebaedu üle, kaasa arvatud oma inimeste ja rahvuse ebaedu üle.

Kadeduse kiituseks

Nagu öeldud, on kadedus ambivalentse loomuga. See võib olla pärssiv ja inspireeriv, laastav ja loov. Kadedus paneb inimesi tegema uskumatuid tegusid, mis pakub kirjanikele ja filmitegijaile lõputult ainest. Parul Sehgal räägib oma loengus „Ood kadedusele” naisest, kes lõi Facebooki võltskonto, et kirjutada iseendale vihasõnumeid, inkrimineerimaks oma eksmeest ja tema uut pruuti.

Kui palju tüvitekste Shakespeare’ist Proustini on kasvanud välja kadedusest. Parim huumor sünnib piiripealsest olukorrast, kus keegi üritab ebaõnnestunult oma negatiivseid tundmusi varjata. Või karakteritest, kelle enesehinnang ei ole vähimaski korrelatsioonis sellega, mida elul on neile pakkuda.

Lõpetuseks: kadedust on võimalik kodustada. Esiteks tuleb selle niidistik oma emotsioonide sasipuntrast lahti harutada. Nagu alkoholismi või muude sõltuvustega – probleemi saab lahendama hakata alles probleemi tunnistades. Sageli oleme liiga enesekesksed, kivistunud arusaamadega, olematu emotsionaalse hariduse või inimese lugemise oskusega, et midagi sellist omaks võtta. Kadedus seostub nurjumise tunnistamise, häbi ja nõrkusega, mida „mehised” mehed kipuvad enda puhul kirglikult eitama. Ent korraldagem vastu rinda kõmistamisest maha rahunedes korralik introspektsioon ja otsigem vaikselt, maailmamürast eemal rinnust üles kadeduseussike. Uurigem välja, mis on selle juured, põhjused ja tagajärjed. Ei teeks paha meelde tuletada, et sa pole üksi: ühel või teisel viisil tunnevad kadedust, armukadedust, vimma, ülbust, häbi ja enesehaletsust enam-vähem kõik inimolendid Maa peal ja lähiorbiidil. Dalai-laama ja paavst ehk välja arvatud. Mitte keegi ei anna hinnanguid, sest kõigil on oma enesehinnangu püstihoidmisega liiga palju tegemist.

Alati aitab huumor. See annab hiilgava võimaluse enesest välja pääseda, vaadata ennast kõrvalt nagu koloriitset karakterit kuskilt suhtekomöödiast. Eneseiroonia on alibi, näitamaks, et sa ei võta ennast liiga tõsiselt. See on VIP-pass, millega pääseb hinge varjatud territooriumitele, jäädes sealjuures puhtaks ja haavamatuks. Sest see, kellel on kõik need hädad, ei ole mitte sina, vaid sinu kehastatud karakter. Loomulikult ei lahenda eneseiroonia kõiki probleeme, aga see pakub teraapilist ja meelelahutuslikku kanalit nendega tutvumiseks. Ja omamoodi katartiliseks leppimiseks iseendaga: kui ebatäiuslikkus on inimlikkuse tunnusmärk, siis järelikult oled sa maailma kõige inimlikum inimene.

Andres Maimikule meeldivad martsipan, aluspesus tantsimine privaatsetes tingimustes (on valmis ka tunde andma), lastega mängimine (mida nood kasutavad kurjalt ära, pannes ta hobusena ringi galopeerima, kisendav maimikukari turjal). Ei meeldi baklažaan, koosolekud, ennasttäis nürimeelsus, üle jaanitule hüppamine, teiste alavääristamine (välja arvatud juhtudel, kui ise seda viljeleb). Kokku annaks endale seitse punkti kümnest.