Mõni aeg tagasi juhatas püha internet mind Peterburis pesitseva ansamblini angelic milk. Täiesti võõras kollektiiv, kuid nende visuaalne pool (pastelsed toonid, motikad ja lambad) andis lootust, et meeldiv võib olla ka looming.

Kiire guugeldamine näitab, et EPsid ja oode Rowland S. Howardile on avaldatud juba pikemat aega, ent aasta alguses võttis bändi lambaprintsess (jah, nii ta end sotsiaalmeedias nimetab) Sarah Persephona koos poistega ahjust välja oma esimese kauamängiva „Divine Biker Love”. Lugude nimistu järgi võiks olla vabalt tegemist mõne järjekordse trap’i-üllitisega – „BALL GAG KI$$”, „trust no 1”, „acida & coca-cola” –, ent see on hoopis selline bänd, mida sa satud kuulama täiesti kogemata Tallinn Music Weeki kolmandal õhtul Rockstarsi pimedasse keldrisse. Kitarririfid on ausad, efekte kajab korralikult ja igat lugu tahaks kaasa karjuda, kui vaid sõnadest aru saaks. Müra ja reverb’i sisse upuvad tegelikult totralt toredad read: „When I die, don’t get sad. Make a party by my bed with balloons and a cake. Play music loud, I won’t awake.”
„Divine Biker Love” ja angelic milk pole muusikamaastikul mingi uudne nähtus ning tegemist pole kindlasti 2019. aasta kõige originaalsema albumiga, kuid vana head indie-roki nostalgiat toob see küllaga. Kahju, et nad aastakümne või paari jagu hiljaks jäid…