Animaenigma looja Terje Henk palus animahuvilistel ja -tegijatel avaldada oma mõtteid augusti lõpus Haapsalus ööseansil linastuvate filmide kohta ning pakkuda välja üks teine film, mis nähtud animatsiooniga seostub.

Augustikuine animaenigma saabub sel aastal Haapsallu siis, kui Valge Daam on juba sissemüüritud ja öö ritsikasirinast paks. 26. augusti hilisõhtul avab animaenigmale uksed Haapsalu Kunstikooli hoovigalerii, kus esitletakse animatsioonile omaseid liikumisi eri vormides. Tund enne südaööd muutub sealsamas Krahwi resto sisehoov öökinoks. Programmis on valik värsket animat Eesti Kunstiakadeemia lõpetanutelt ja kohalikule kraamile pakub lisa Poola päritolu „Pussy” (Renata Gasiorowska 2016).

Allpool jagavad Animaenigmal linastuvate filmide kohta oma mõtteid inimesed, kes on animamaailmast haaratud – käinud, näinud teinud. Peale Animaenigma programmis oleva filmi kommenteerimise pakuvad nad välja teise animafilmi, mis neil seoses kõnealusega pähe turgatas. Mõttemäng sai alguse minu eelmise kirjutisega Müürilehes, kui seal välja toodud Pedro Serrezina animatsiooni „Tale about the Cat and the Moon” seostas üks kirja saatnud lugeja 1974. aasta eesti animatsiooniga „Värvilind”, kus patseerib samuti keskse tegelasena must kass. (Kes soovib „Värvilindu” näha, sel tasub sammud seada KUMU püsinäitusele „Konfliktid ja kohandumised”.)

Teele Strauss, „Ükskord igavuse väljadel”
Animatsioonifanatt Mari-Liis Rebane: „„Ükskord igavuse väljadel” on pigem liikuv illustratsioon, mis portreteerib korraga kahe inimese vahelist suhet, mööduvust ja korduvust, ning selle taustal tugevalt ühe tegelase emotsionaalset maastikku. Teele on leidnud endale huvipakkuva visuaalse keele ning näib animatsiooni puhul huvitavatud olevat rohkem esteetilisest ja emotsionaalsest kogemusest kui loo konstrueerimisest. Animatsiooni loodusesse projitseerimise kaudu tekivad ootamatud visuaalsed kompositsioonid ning säilib teatav värskus, mis on piisavalt nüansirikas, et läbi metsa mängleva ja lummavalt liikuva värvide- ja valgusmänguga hoida üleval vaataja tähelepanu.

Teele filmiga meenus Brasiilia kollektiiv nimega VJ Suave, kes kasutab live-videoprojektsiooni linnaruumis ning pakub publikule võimalust see teekond kaasa teha. Kogu filminäitamine toimub reaalajas ja kinolinaks on linnatänavad. Seda mängulist kogemust, mida see São Paulo duo pakub, saab nautida augustikuisel linnafestivalil UIT.”

Ester Sall ja Ottomar Sukko, „The Animals”
Stop-motion’i kunstnik Margrethe Danielsen: „Filmil on oma käega tehtu võluv ilme. Vaataja kohtub keset metsa kolme muretu loomaga, keda tulevad häirima ignorantsed metsatöölised. Loomadel ei õnnestu kaitsta oma kodusid nende hävitustöö eest, kuid nad leiavad ootamatut abi tühjast puuõõnest. Hammas-hamba-vastu käigu asemel oleks võinud lahendada konflikti rahumeelsemalt, mis oleks lugu vaid paremaks teinud. Samas võib aga planeedile Maa parem olla mitte poputada nii keskkonnavaenulikke inimesi.

Valisin lisaks lingi animatsioonile „Eine murul”, mis varem EKA animatsiooni osakonna lõpetanud tudengite poolt tehtud. See on sarnane oma nukkude ja animatsioonistiili poolest. Valguski viitab samale aasta- ja päevaajale. Lugu ja võttepaik on erinevad, kuid võib olla, et see juhtub samas nukumaailmas.”

Sander Joon, „Moulinet”
Animaator ja illustraator Reda Tomingas: „Suurepärase heliga töö, kus nii ruumi kui ka igaviku tunnetus on hästi tabatud – no time, no space. See tõmbab meid kaasa mõtlema, et kes on need jõud, mis omavahel võitlevad. Film hoiab meid oma haardes kuni lõpuni. Lõpu osas tekkis mul kahjuks kahtlus, kas on see vaid selleks, et šokeerida? Ruumitunnetus ja karakterite kehaehitus paneb mind mõtlema animatsiooniseriaalile „Eon Flux”:

Aili Allas, „Clown Follies”
Animatsioonikunstnik Väike Nõid: 2003. aastal oli raadioprogrammi „Ööülikool” eetris Hasso Krulli 45-minutiline loeng „Kõnetades holokausti“. Mul tekkis filmi vaadates aimdus, et Aili loo tegelased olid küll seda saadet kunagi kuulanud, aga siis ka unustanud. Egoistlikuna ei taha näha suurt plaani, nii lihtsasti kaobki siis tugi jalge alt. Ja see saigi saatuslikuks väikesele klounile. Võrdluseks üks teine tegelane teisest tudengifilmist: Cervasio Rodriguez Traverso ja Pablo A. Diaze 2009. aastal valminud lõputöö 3D animafilm „Copia A”. Ka selles ei ole peategelane Hasso Krulli pakutud võlusõnast „solidaarsus” kuulnud. Aga see võis vabalt tuleneda nende puudulikust eesti keele oskusest.

Liisi Grünberg, „Muki ja Kalju seiklus surnuaial”
Animaator Peter Millard: „Filmi alguses arvasin, et sealt tuleb midagi väga morbiidset, kuna asi saab alguse skelette täis kuhjatud surnuaial ja kõik on peamiselt must-valge. Karakterite disain on veider, aga äge ja mul on raske öelda, keda nad tegelikult kujutavad. Üks tegelane paistab kui hiina kapsas ja teine on vorsti nägu. Äkiline värvipurse ja väga rütmikas soundtrack panevad tagumiku hööritama. Helidisain muutub üha põnevamaks ja tagurpidi töötlus koos abstraktsete värviliste kujunditega andsid mu ajule tööd. Nende värviliste abstraktsete kujundite pärast lingiksin Kanada animaatori Kyle Mowati tööle „Ballpit”, mis lausa purskab värvikat rõõmu.”

Terje Henk, „Soorebane”
Kunstiteadlane Mari Laaniste: „Eksperimentaalsed materjalid nagu kuuseokkad ning paprika- ja karripulber lisavad tulemusele iseloomu ja värskust. Pisut unenäolise ja painajaliku mulje tekitab filmi emotsionaalne laeng. Süžeekäiku võib tõlgendada kriitilise parafraasina inimese suhtumisest loodusesse. Valitud teemast tulenevalt võiks kahtlustada ohtu libiseda raskepärasusse või moraalitsevasse tooni, kuid autor on suutnud mõlemat vältida. Film kulgeb kiirelt ja fataalne rebane paneb viitama Neil Gaimani kirjutatud ja Yoshitaka Amano illustreeritud koomiksiraamatule „The Dream Hunters”.”

Animaenigma öökino toimub Haapsalus 26. augustil ning „Animaenigma” näitus jääb avatuks 18. septembrini. Vaata kogu programmi ürituse Facebookist.