Nädal tagasi, 18. novembril sai Kinos Sõprus hoogsa avalöögi juba 17. animafilmide festival Animated Dreams. Kogu saali üle võtnud hobuse kabjaplagin juhatas sisse viiepäevase elamusterohke kinomaratoni, mille avatseremoonial näidati värsket Eesti animatsiooniparemikku ning lisaks ekraanil toimuvale täitsid saali live-muusika ja akrobaadid, mis eelseisvaks festivaliks parajalt elevust kruttisid.

Järgnevate päevade vältel näidati lühianimafilmide võistlusprogrammi, mida hindas kolmeliikmeline žürii koosseisus Tsvika Oren (Iisrael), Emma de Swaef (Belgia) ja Kalju Kivi (Eesti), täispikki animafilme, eriprogramme (Future Mythologies, Late Night Comedy Club, Late Night Love Club) ja veel muidki alaprogramme.

Animatsioonielamusi jagus igaks päevaks. Festivalil nähtud teostest osutus üheks muljetavaldavaimaks Rainer Kohlbergeri film „Moon Blink”. Tegemist on animatsiooniga, mis viib vaataja virvendusefekti ning kalkuleeritult kasvatud pinge abil kaasa mingile imelikule teisele tasandile, kus on võimalik hakata nägema uusi vorme, mistõttu kujunes see ka väga endassehaaravaks kogemuseks.

Lisaks toon esile Don Hertzfeldti filmi „Homne maailm”, mille süžees viiakse väike tüdruk enda peadpööritavasse tulevikku. Žürii äramärkimise pälvinud südamlik ja lummava visuaaliga linateos on ühendanud omavahel science fiction’i ja inimliku elemendi. 4-aastane Emily kohtub mitmekordselt kloonitud minaga tulevikust, keda vangistavad eneseteadlikkus ja täitumata unistused. Oskamata tunda rõõmu väikestest asjadest olevikus, kannab ta endaga maailma raskust, mille tõttu on ta muutunud külmaks ja neurootiliseks. Kloonil on väiksele Emilyle suure tähendusega sõnum, kuid olles naasenud tagasi oma reaalsusesse, on see tema mälust kustutatud. Siiski on filmi lõpp lootustandev, sest noor peategelane ongi tänu oma vähesele elukogemusele hetkes elamise kehastuseks, kellel seisab selles elus alles kõik ees.

Väga leidlikke filme sai näha ka Late Night Comedy Clubi programmis, mis viskas veidralt humoorikaid vimkasid. Üks kummaline teos antud kategoorias oli Wong Pingi „Emo Nina”. See värviküllane ja groteskne Hong Kongi film torkab päris ootamatust kohast ning jutustab loo, kuidas mees otsustab loobuda sotsiaalsest elust ja veeta edaspidi aega vaid enda hea kaaslase – ninaga. Varsti tuleb välja, et tegemist on siiski emo ninaga, kes kurvastamise käigus temast eemale hakkab kasvama. Ennast ninast lahti lõigata pole võimalik, kuid nendevaheline distants aina suureneb…

Samas programmis linastunud lugu „Kaks Sõpra” (režissöör Natalia Chernysheva) räägib sellest, kuidas röövikust ja kullesest saavad sõbrad. kuid ühel päeval peale mõlema totaalset muutumist nad enam üksteist ära ei tunne. Väga puudutav ja lihtsa, kuid nauditava käekirjaga joonisfilm.

Animated Dreams pakkus kokkuvõttes hulga mõtlemapanevat ja värsket nii sisult, vormilt kui tehniliselt teostuselt. Festival on hea võimalus end igavast argirutiinist maagilisemasse ja võimalusterohkemasse reaalsusesse lülitamiseks, mida kinnitab ka festivalikava esilehel suurelt trükitud pealkiri: „Reality is wrong. Animated dreams is real.”