Juba gooti käsikirjade illustratsioonidel võitlesid rüütlid tigudega, kes sobisid hästi poliitilisi vastaseid halvustama. Tehnoloogia arenguga jõudsid loomtegelased ka animafilmidesse, sümboliseerides nii võimuvahekordasid kui ka edastades ühiskonnakriitikat ja propagandat.

Loomadest rääkides võib eristada kaht erinevat käsitlusviisi. Esimese järgi on nad bioloogiline kategooria, loomariik ja inimesed oma põlvnemiselt selle osa. Sellele vastandub enam kultuuri- ja sotsiaalteadustele omane vaade, mis käsitleb loomalikkust kui seisundit, mis vastandub inimlikkusele. Mis teeb loomad ideaalseks inimese kõverpeeglina, ongi nende ambivalentsus, asumine inimtaolisuse ja ebainimliku vahepeal. Nad sooritavad inimestega samu põhitoiminguid (söömine, magamine, liikumine, paljunemine, roojamine, sünnitamine jne) viisidel, nagu inimesedki põhimõtteliselt võiksid, kuid mis on meile kultuuri- ja moraalisüsteemide reeglitega keelatud. Teatud mõttes on tegu negatiivse mõistega – loomalikud on käitumisjooned, mis ei ole inimestele kohased. Selles valguses ei olegi üllatav, et erinevaid sümboolseid loomi sageli poliitilise võitluse vankri ette rakendatakse. Järgnevalt vaatame neid poliitilisi elukaid lähemalt ühe tänapäeva populaarseima meediumi animatsiooni kaudu.

Ühiskonnakriitilise tööriistana on loomade kasutamine tagasiviidav vähemalt antiikaega. Vana-Kreeka kirjaniku Aisopose valmid on üldtuntud. Mõistet „aisopose keel” kasutatakse poeetilise mõistukõne kohta, mis vastandub sageli valitsevale korrale. Näiteks on aisopose keeleks nimetatud Ida-Euroopa karikatuuritraditsiooni, mis peitis oma kriitika nõukogude võimu aadressil pildilisse mitmetähenduslikkusesse[1]. Tänapäeval võib taoliseks kontsentreeritud kõnekujundeid kasutavaks luuleliseks ühiskonnakriitikaks pidada räpitekste[2]. Põnevaid näiteid loomadest ühiskonnakriitika teenistuses võib leida ka keskaegsetest illustratsioonidest. Lilian M. C. Randall on kirjutanud uurimistöö tigudega võitlevatest rüütlitest gooti käsikirjade illustratsioonides. Täies sõjavarustuses rüütlid ründavad neil pisikesi, igati ohutu välimusega tigusid. Kummaline kujund, kuid aeglaste, limaste ja samas kiirelt levivate elukatena sobisid teod hästi poliitilisi vastaseid halvustama. Ning otse loomulikult on erinevate pühakirjade müstiline ja poeetiline keel rikastanud meie sõnavara mitme loomadega seotud kõnekujundiga.

Animatsioon, mille sünni muutsid võimalikuks tehnoloogia hüppeline areng 19. saj lõpul ja 20. saj alguses ning linnaühiskonna teke, peegeldab oma tegelaskujudes just moodsa urbaniseeruva inimese maailmapilti. Kasvav teaduslik huvi loodusloo vastu ning loomade kui tööjõu tähtsuse vähenemine seoses industrialiseerimisega viisid inimkesksema maailmapildi tekkimiseni, millele on iseloomulik loomade suurem stiliseerimine ja idealiseerimine. Joonisfilmi sünd on seotud tihedalt varasema karikatuuritraditsiooniga, mis oli kasutanud loomi poliitilisteks kommentaarideks juba sajandeid. Niisiis pole ime, et loomad leidsid poliitiliste metafooridena kiiresti oma tee ka animafilmi.

Mis teeb loomad ideaalseks inimese kõverpeeglina, ongi nende ambivalentsus, asumine inimtaolisuse ja ebainimliku vahepeal.

Poliitilise animatsiooni õitseajaks võib pidada II maailmasõja perioodi, eelkõige Walt Disney suurstuudio riigi teenistusse astunud toodangut. „Bambi” (1942) jäi pikaks ajaks viimaseks pastoraalseks idülliks, mille Disney tootis.

Propagandaanimatsioonides omandasid loomad sootuks keerukamad tähendused ja funktsioonid. Pardi nägemine inimeste loodud sõjamasinaga sõitmas tõstatab huvitavaid küsimusi loomade, inimese ja (sõja)tehnoloogia suhetest. Loomad ja kujutlusvõime on asunud neis lühifilmides riigi ja eranditult inimliku nähtuse, sõja teenistusse. Pisut hilisemast külma sõja perioodist on kunstiliste ja ideoloogiliste huvide konflikti markantseks näiteks CIA rahastatud John Halasi ja Joy Batchelori „Loomade farm” (1954). Täispikk animafilm, mis parodeerib üsna grotesksel ja otsekohesel moel nõukogude totalitaarset režiimi. Mis teeb animatsiooni poliitilise meediumina ühtaegu mõjusaks ja diskreetseks, on sellele omane meelelahutuslik aspekt – filmivaatamine toimub enamasti töövälisel, hüvede tarbimiseks eraldatud ajal. Kommunikatsiooni kaudu publikuga võib animatsioon ühtaegu nii peegeldada kui ka mõjutada kultuuris toimuvaid protsesse.

Ühiskonnakriitilise meediumina on animatsioon oluline ka tänapäeva Venemaal. Eelkõige Flash-animatsioonidena[3], mida on kiire ja lihtne käepäraste vahenditega toota, mis ei nõua koostööd stuudiotega ja mida on kerge internetikeskkonnas levitada. Lühikeses anekdootlikus vormis esitatakse neis kommentaare nii üldinimlikele, päevakajalistele kui ka filosoofilistele teemadele. Oma tootmisprotsessi autonoomsuses erineb see visuaalse stiili ja sisu poolest märkimisväärselt Venemaa suurstuudiote toodangust, mis on keskendunud viimastel aastatel vormilt disneylike ja sisult rahvuslike animafilmide tootmisele. Samas paigutuvad need Flash-animatsiooni „anekdoodid” oma kohale Venemaa kultuuriajaloolises kontekstis, evides seoseid nii lubok-maalide, nõukogude plakatitraditsiooni kui ka nõukogudeaegsete poliitiliste anekdootidega. Oma loomtegelasi laenavad autorid samuti varasemast rahvaluuletraditsioonist, kunstist ja kirjandusest. Näiteks üheks armastatud tegelaskujuks on Waldeni-nimeline siil, kes kehastab kodust hubasust ja turvalisust.

Nõukogude retoorika kasutamisel on ilmselt populaarseim Venemaa animasari „Maša ja karu”, mis on n-ö pehme Kremli propaganda tööriist.

Animatsioonist poliitilise mõjutusvahendina on põhjust rääkida ka seoses Propastopi postitusega mai lõpust, mis väidab, et nõukogude retoorika kasutamisel on ilmselt populaarseim Venemaa animasari „Maša ja karu”, mis on n-ö pehme Kremli propaganda tööriist. Ehkki tuleb nõustuda, et tänapäeva Venemaalt on raske leida riiklikult toetatud kultuurinähtusi, mis poleks teatava ideoloogilise kallutatusega, ei ole paranoia alati võrdne teravdatud reaalsustajuga. Sarja keelamine või tsenseerimine tooks tahtmatult meelde paralleelid Venemaa enda sisepoliitiliste trendidega, kus noorsoo moraalse heaolu huvides kiputi kääridega „Oota sa!” hundi hambus põleva pläru kallale. Kuna animatsioonimaailm on läbinisti kunstlik, autori loodud tegelikkus ning tootmisprotsess aja- ja kulumahukas, välistab see „juhuslikkused”. Ilmselt seepärast on ka erinevad auditooriumid altimad selle erinevaid elemente mõtestama. Pahatihti ka üle ja väärtõlgendama, unustades sealjuures, et head kunstilised sümbolid peidavad endas mitmetähenduslikkust, mis vähendab automaatselt animameediumi väärtust propaganda tööriistana.

Võimuvahekordade vastuolu animatsioonis võib väljenduda mitmeti: tegelaste suuruses, vanuses, agressiivsuses, ühiskondlikus seisundis jne. Jõupositsioonil olijale, kes on enamasti just füüsilise jõu esindaja, vastandub triksterlik tegelane, kes oma nutikusega tal pidevalt eest lipsab (nt „Oota sa!” jänes ja hunt; „Rähn Woody” rähn Woody ja raisakotkas Buzz Buzzard; „Tomi ja Jerry” kass Tom ja hiir Jerry; „Bugs Bunny” jänes Bugs ning jahimees Elmer Fudd). Sarnane on ka ülalmainitud „Maša ja karu” ülesehitus – suur osa filmi võlust peitub tegelaste, pisikese armsa tüdruku ja suure kurja karu vahelises kontrastis. Harva muudavad need tegelased aga kehtivaid jõuvahekordi – võimupositsioonil olija kogub tagasilöögist jõudu ning tagaajamine jätkub. Sellest vaatepunktist on animeeritud loomade osaks rituaalne mäss olukorras, kus revolutsioon on võimatu. Seda eriti selliste valdkondade puhul nagu religioon, õigussüsteem või poliitika, mis on enamasti selgelt reglementeeritud, aeglaselt muutuvad ja üksikisikuülesed.

Ehkki sagedamini on poliitilise mõjutusvahendi rolli sattunud suurstuudiote animalooming, on loomtegelased tähenduslikult laetud ka autorifilmides. Omades tihedat seost ekraanivälise tegelikkusega – poliitika, ajaloo, konkreetse kultuuritraditsiooni, keele ja loodusega –, on nende tähendusväli alati konkreetsest tegelaskujust suurem. Olenevalt sõnumi edastajast ja vastuvõtjast võivad nad toimida väga erinevalt, sealhulgas ühiskonnas valitsevate jõujoonte mõjutajate ja peegeldajatena.

[1] Pikkov, Ülo 2015. Karikatuuri ja animafilmi vahelisest seosest. – Vikerkaar, nr 4–5, lk 125.
[2] Loomkujundeid räppar Genka sõnadest: „Kõigis peidus meis loom: mõni puhastverd, mõni soerd/ kargab jalga kui koer, kes kole kui kotkapoeg/ Lind on lits, politsei on kits, üksik hunt, kes pole gängis/ Sommid on põdrad, mõnel kananahk või mäkra mängib/ Vanglas on kukk ja mõni kaval kui vana rebane/ Täkk on sugumürsk ja nepp on imeilus emane…” („Eesti räpptekstide kogumik”, 2006, lk 29).
[3] Tarkvaraga Adobe Flash või muu sarnase programmiga loodud animatsioonid, eelkõige veebikeskkonnas jagamiseks.

Ave Taavet on vabakutseline animaator ja karikaturist. Lisaks liikuvate piltide loomisele tegeleb ta ka animatsiooni õpetamise ja animatsioonist kirjutamisega, mõtestades seda põnevat meediumi ka pisut teoreetilisemal tasandil. Ave on lõpetanud TÜs etnoloogia ja EKAs animatsiooni eriala. Viimase kõrval on tema armastuseks reisimine, kirjandus ja elu veidrad pisiasjad. Loomingus hindab absurdihuumorit ja mängulisust.