Anna Kaneelina debüütalbum mõjub tõsimeeli nagu kaneel. Mõrkjasmagus helipalett tekitab omamoodi metamorfoosi. Plaadi kaanekujundus on suviselt kerge ja õhuline. Ometi viib üllitise sisu kuulaja (vähemalt minu) iseenda hämaratesse katakombidesse, pimedasse saali, kus saab oma murede ja rõõmudega tantsiskleda nagu Anna videos „Thunder”.

Anna Pärnoja on nähtud lavadel peamiselt Jazzkaarel, nt Tõnu Naissoo kvartetis, aga viimasel ajal ka Erki Pärnoja toetamas (nt lugu „Leva”). See, et ta koos bändiga ka omaloomingu kallal nokitseb, ei ole aga eriti levinud info.

Kõrged noodid on hetked, mil Anna saab särada. Üldiselt jääb tema häält kuulama – kuidas ta taltsutab seda nagu tiigrit ja maandub alati pehmelt käppadel. Otsa kool on lihvinud temast filigraanse häälejuhtija, kuid jätnud enesekindlusse väikese mõra, nagu on selgunud intervjuudest. Seda õhkab ka laulusõnadest. Arenemise ja armastuse teekonna ilu ja valu. Sagedased sõnakordused mõjuvad nagu enese vabaks laulmise mantrad.

Anna läheb sarnast teed pidi nagu Feist või Kate Bush, isegi Sade. Tukk, tants, hapruse kiuste tugev sisemine põlemine. Kogu tema iseolemise kombinatsioon teeb temast võluva artisti, kui ta vaid julgeb. Ei pea olema n-ö musta mee otse näkku võimsusega.

Alahinnata ei tohi ka ülejäänud Kaneelina koosseisu eeskätt Erki Pärnojaga. Helipilt on teravale kõrvale tõeline kompvek. Kõik need täpselt välja arvestatud kajad, vulisevad kitarrid, bass, trummid. Miksimistöö. Midagi pole liiga palju ega vähe, vaid parajalt ja maitsekalt. Siin on tehtud kõvasti tööd. Justkui rahulik, aga ometi pideva pinge all voogav album, mida võib kedrata tunde ja tunde.