Milline näeb välja koeratempli talitaja tavaline õhtupoolik ühe täiesti keskmise eksootilise puhkusepaiga rannas? Katkend autori tulevasest suurteosest „Minu Goa”.

Päike loojub, turistid käivad edasi-tagasi. Neil pole kuhugi mujale minna, nende elu on piiratud rannaga – puhkus on koondatud kolmekilomeetrisele liivaribale, kus toimub kontsentreeritud lõbutsemine. Vastavalt vajadusele kas hommikune jooga või tekiila-shot’id, päevane nahavähi teenimine või meditatsioon, kuid ikka ja alati päikeseloojangul promenaad lainetesse uppuva päikese kiirtes.

Istun rannas ja vahin päikeseloojangut. Minu ümber on viis koera: Konn-koer, Suure-peaga-poiss, Szelze, Kolme-jalaga-koer ja Rannakoer. Michael on pannud kõigile oma hoolealustele uhked saksa nimed, aga kuna ükski neist minu saabudes oma nimele ei reageerinud, ei viitsinud ma neid pähe tuupida ja panin kõigile uued. „Need kõik” ei ole viis koera, kellega olen rannas, vaid 58 koera, kes elavad Aramboli koeratemplis.

Konn-koer on mustvalge, naeratab alati ja oskab ronida üle aia paremini kui ahv. Kõik viis oskavad tegelikult üle aia minna – seetõttu neist ongi saanud rannakoerad –, kuid igaühel on selleks oma meetod. Konn ronib, teistest suuremad Poiss ja Szelze hüppavad, Kolme-jalaga-koer roomab aia alt ja Rannakoer ongi loobunud rannavalvega liitumise eesmärgil templi hüvedest, eelistades vabadust igapäevasele riisipläustile.

Olen koeratempli kõrval asuva rannarestorani Toiduplaneet, mida peab Novosibirskist pärit Nastja, püsiklient. Restorani silti kaunistab „Nu, pogodi!” hundi morda, menüü on peadpööritav segu sovetliku ja India köögi hittidest. Singirullid garam masala’ga, anyone? 

Toiduplaneedilgi, nagu peaaegu kõigil rannarestodel, on oma koerad. Iga õhtu panevad nad salga kokku ja lendavad templikoerte territooriumile peale. Salka juhib endine dobermann ning nüüdne dobermanni karvastikuga jõehobu Tigrjusha (Tiigrikutsu), kelle Nastja on suurest armastusest üsna täiusliku kera kujuliseks toitnud. Tigrjusha on tema elu päikene, kuna abikaasast Singhist on kopp ees, töötajad on laisad ja lollid, Putini Venemaale tagasi ei taha. Sellest kõigest kuulen igal hommikul lahja India kohvi kõrvale, ent põhiliselt siiski uudiseid samal ajal laua all pikutava lojuse käekäigust. Vaatamata regulaarsele pannkookide ja keedumuna manustamisele on Tigrjusha kaklustes osav, ning seal, kus ta ei löö graatsiaga, lööb ta kaaluga. Hooga kappab ta meie territooriumile, kaasas kaks käsilast. Minu karjakaaslased kargavad püsti ning tormavad ilge haukumisega Tigrjushale vastu. Kakluseks muidugi ei lähe, jõud on tasavägised ja tegemist on igaõhtuse perfonksiga, millega koerad enda meelt lahutavad. Sama ei saa öelda rannas patseerivate turistide kohta – nad kipuvad ehmuma ja, plätud käes, põlvini ookeanivette ronides kohmakalt pelgupaika otsima. Üritan käsutada oma karja tagasi tulema ja palun paralleelselt vabandust kahvanägudelt, kes passivad pahaselt ja ehmunult vees. Mina ei suuda väga koerte peale pahandada – olen hakanud mõtlema viimase kuuga rohkem nagu koer kui inimene, mis on muidugi kirjanduslik liialdus, kuid vastab mingil määral siiski ka tõele. Mida nad kardavad, haukugu vastu.

Päike on järjest madalamal, Tigrjusha ja minu koerad on sõlminud igaõhtuse rahulepingu. Tigrjusha loivab Toiduplaneedi terrassile, kus teda ootavad Nastja ja Singh. Kolesteroolitase pole Tigrjushal kiita, kuid tuju on selle eest hea. Nii tema kui ka meie koerad on veendunud, et just nemad on selle rannariba karmid, kuid õiglased valitsejad. Vaikselt laekuvad terrassile ka kliendid, keda on küll üsna vähe, sest hooaeg pole veel alanud. Hooajal algab Toiduplaneedi klientuuri hommik ja ka lõpeb õhtu tekiila-shot’idega, praegu on hommikujoogiks Kingfisher ja õhtul plastkõrtega magusad kokteilid.

Koertele lisaks hängivad sel kellaajal rannas mitu inimgruppi: joogahipid, vene mutid, kohalikud turistid, kes toodavad meeletutes kogustes telefonipilte, seksikad iisraeli tšikid ja kutid, kellest enamik on lõpetanud just kohustusliku ajateenistuse ning kelle kõhulihaste peale vene mutid ilastavad, aga ka kohalikud kalamehed. Viimastega on Michael tülis, sest meie karja juht Mowgli murdis maha ühele kalamehele kuulunud sea. Ametlikku karjajuhti tegelikult muidugi pole, Mowglit võiks nimetada pigem alaliseks asetäitjaks. 58 koera ei suuda poliitikas omavahel kokkuleppele jõuda ja juhiamet on nagu rändkarikas, liikudes kord ühe, kord teise tegelase kätte. Või siis pigem käppade vahele.

Lisaks kõigile kohustuslikule promenaadil jalutamisele kuulub päikeseloojangu juurde veel paar väiksemat rituaali. Iisraeli turistidele meeldib kuulata oma JBLidest träna, samal ajal tehakse midagi sportlikku – enamasti tähendab see väikest võrk- või jalgpalli. Mulle käib ilgelt pinda, kui kuulatakse lainete asemel tümondrit, kuid samal ajal mäletan, kuidas väiksena Pirital meeldis mulle täiega, kui isa lasi kassettmakist oma mussi. 

Igast rahvusest influencer’id sunnivad oma elukaaslasi ja bestikaid tegema endast pilte, kuna magic hour’i valgus toob kõvasti laike. Nad vingerdavad erootiliselt lainetes, proovides vältida vees hõljuvaid kilekotte, ning vaatavad spirituaalsete nägudega kaugusesse – #blessed. Füüsiliselt paremas vormis olijad sooritavad hüppeid ning teevad kätelseisu. Kätelseisu on keeruline pildistada, peab olema väga kiire, kuna juba mõne sekundiga muutub kätelseisja nägu pingutusest punaseks. 

Minu positsioon longstayer’ina ja eesmärk hoolitseda koerte eest tõmbavad rannaliivale minu ning puhkajate vahele piirjoone. Goasse hedoneerima tulnud turisti sihtideks on teha joogat, juua piña colada’t, põleda või siis mitte põleda päikese käes ära, „välja puhata” või põgeneda kaheks nädalaks enda elu eest, sest mis see puhkus muu on. Oleme mänginud end kohta, kus tõelist vabadust on jäänud aastas alles vaid neljaks nädalaks – selle aja jooksul peab tegema kõike, mida sa muidu ei tee. Luban Konn-koerale, Suure-peaga-poisile, Kolme-jalaga-koerale, Szelzele ja Rannakoerale, et ma annan endast parima, et töötegemine ja rahateenimine minu elu kunagi üle ei võtaks, et minu elus oleks alati esikohal laisklemine ja seiklused vaheldumisi ning et need ei oleks paigutatavad Exceli tabeli raamistikku.

Anne Vetik on moekriitik, reklaamitegija ja loomasõber.