Kas maailmas on olemas täiuslikku asja, ütleme, mantlit, ja kui sa ta leiad, siis kas ja kuidas on võimalik elada temata?

Kaltsudega on nagu inimestega (juhul kui oled kergelt vaimuhaige). Mõnikord näed mingit riideeset ja otsustad sekundiga, et sa ei saa selleta elada. Võib-olla suudad selle esialgu siiski tarbimata jätta, aga jääd siis sellele obsessiivselt mõtlema ja lõpuks leiad ikkagi võimaluse – Prada loafer’ite puhul näiteks SMS-laenu abiga – see endale saada. Ja nagu inimestega, võib juhtuda, et kui vajadus on rahuldatud, raha krediitkaardilt läinud, on järsku igasugune huvi asja vastu kadunud, ta jääb lihtsalt kapi ülemisele riiulile passima ja võib-olla ei jõua kunagi isegi omaniku selga.

On ka vastupidiseid stsenaariume. Kui nägin Basaari stoorides seda musta pikka MAX&Co. hõlsti, teadsin kohe, et ma ei saa selleta elada. Oversized, õlad samas normaalse kujuga, ainult kaks nööpi, faking fantastiline, veits nagu Batmani Pingviini smokingu ja koristajakitli ristsugutis. Silme ees hakkab kohe pilt jooksma. Mina ja mantel Nagas. Mina ja mantel suvel festivalil kuskilt võsast välja ukerdamas. Mina ja mantel septembris kontorisse jalutamas. To hell, tundub, et isegi soojema oktoobri puhul! Kirjutan Basaari piffidele kiirelt, et ärgu nad seda, jumala eest, kellelegi teisele müügu.

Kappan Basaari kohale ja vaatan mantlile näkku. Ta on täpselt nii fantastiline, nagu netti aplouditud JPGdelt paistab. Raha ja mantel vahetavad kiirelt omanikke.

Silme ees hakkab kohe pilt jooksma. Mina ja mantel Nagas. Mina ja mantel suvel festivalil kuskilt võsast välja ukerdamas. Mina ja mantel septembris kontorisse jalutamas.

Veedame koos terve suve. Mantel ei vea mind alt. Ta sobib absoluutselt kõigi mu teiste kaltsudega, tunnen end selles korraga elegantselt ja suvakalt – umbes nagu Kate Moss, kui ta veel äge oli –, mis on moeajakirjade sõnul kõige parem tunne. Käime mantliga kohvikutes, pidudel, koeraga õues, suvilas, suht igal pool. Oleme lahutamatud kaaslased.

Suve lõpp viib mind miskipärast Halli, mind, Vapput ja Johanit. Hall nagu Hall ikka, Halli-näoga inimesed käivad ringi, tümm mängib, juhuslikud suvalised vestlused. Pole nagu kõige ägedam õhtu. Aga teatavate asjaolude kokkulangemisel läheb nii nagu ikka, et kuskil kell 6 vaatad puldi ees tõmmeldes, et kell ongi 6 ja kaarikust on saamas kõrvits. Sobran pikalt puldi ümbruses, otsin mantlit, pime on, mantel on musta värvi ja pimedas seda hästi ei leia. Lõpuks aga saan ta kätte, topin selga, jalutan majast välja, küsin endalt, miks seda kõike vaja oli, istun taksosse, jõuan koju. Ja koju jõudes saan aru, et mul on ju hoopis seljas Vappu mantel. Suht sarnane, aga hoopis YSL, mitte MAX&Co. Ah, pole hullu, mõtlen. Ju siis Vappu läks minu omaga minema.

Selgub aga tõsiasi, et Vappu läks koju üldse ilma mantlita. Juhtub ikka. Nädala lõpus lähen Halli lost & found’i läbi töötama. Mantlit pole. Mul hakkab järjest õudsem. Otsin saalidest. Ikka pole. Saan vaikselt aru, et mantel on mu maha jätnud. Ta on läinud. Edasi pean elama üksi kurjas ja külmas maailmas, kus ta ei emba mind enam õrnalt oma viskoosse pehme materjaliga ega edasta maailmale signaali, et näe, see Anne on päris äge tüüp.

Paar nädalat ikka mõtlen talle, siis aga võtab elu üle, läheb edasi, mantel meenub mulle järjest harvemini.

Ühel päeval jõuan jälle Halli. Seekord Helgiga. Kõnnime trepist üles ja vahekorrusel näen teda. Hõlsti. Mantlit. Ja mantel on seljas Taavidil (nimi muudetud). Taavid ütleb mulle tere, ta on peol koos Anjaga. Ma ei suuda pilku mantlilt ära võtta. Väriseval häälel ütlen, et oo, päris lahe mantel, kust said? Taavid räägib mingit ümmargust juttu, et noh, sai kuskilt. Ma tean samal ajal kindlalt, et kaeluse sees on mantlil MAX&Co. label ja ühes taskus on auk ja et Taavid sai selle puldi kõrvalt maast.

Helgi veab vestlust. Vaatan Taavidit. Vaatan mantlit. Mu süda on jälkust täis. Kuidas, kuidas on võimalik, et ta on kellegi teise seljas!? Taavid räägib samal ajal, et peole on tulemas ka üks vanem härra. Ilmselgelt on see härra Taavidile väga sümpaatne. Meenub, kuidas mantel on sarnastel hetkedel mulle toeks olnud. Enesekindlust lisanud. Taavid on kergelt närviline. Kunagi ei tea ju, millega üks klubiõhtu võib päädida.

Võtan end kokku. Hingan sügavalt sisse. Las ta olla.

Anne Vetik on natuke hoarder, natuke (aja)kirjanik ja tihtipeale kultuurikriitik.

Kärt Hammer on kunstnik.