Anne Vetiku proosaloos saab üks tavapärane päev kontoris ootamatult ulmelise kulminatsiooni.

Kaugel-kaugel maal Austraalias, kus pesitsevad peaaegu et meie antipoodid, elas ja elab siiamaani poiss nimega Blair. Tema perekonnanimi jääb meile teadmata, seda ei lubanud ta avalikustada. Blair on umbes 27 aastat vana ja töötab kontoris. Mingis mõttes on tal vedanud, sest ta näeb nunnu välja ja kontoris valitsevad naised, kes hindavad kõrgelt tagasihoidlikke nooruslike näojoonte ja heade kommetega mehi. Naised näevad vastassoo sellist tüüpi esindajates ühtaegu nii poegi kui ka armukesi. Õnneks ei tea alati moekalt sätitud juustega Blairi cis-töökaaslased seda, et ta on gei. Kokku on tal umbes viis kolleegi ja koos Blairiga tegelevad nad millegagi, mis sarnaneb logistikaga, kuigi tegelikult keedavad nad peamiselt teed ja räägivad, et järgmisel aastal nad küll enam siin tööl ei käi. Tegelikult aga käivad edasi. Aeg-ajalt asuvad nad Blairilt välja pressima infot tema pruudi kohta, mille peale noormees punastab. Tädid ütlevad siis: „Awww, you’re so sweet, little Blair!” Ning pakuvad talle küpsiseid.

Blairi kardetud ja jälestatud ülemus Boss-naine on väga suur. Kurjad inimesed ütleks isegi, et paks. Talle ei meeldi immigrandid, eriti Aasia päritolu. Blair peaaegu et vihkab oma käskijat ning kirjutab temast tihti oma Instas, sest nii nagu paljud teisedki nelja seina vahele ning ekraani pealispinnale vangistatud kontorirotid, elab ta oma frustratsiooni välja internetis. Muidugi, Boss-naine pole ainuke, kellest Blair kirjutab. Talle sobib igasugune materjal: naljakad ja koledad loomad, andetu kunst ja andekas kunst, plastrinnad ja naturaalsed rinnad, merisead ja meritähed. Viimaseid Blair kardab ja leiab, et nad võiks välja surra nagu ka paljud teised asjad, mis talle miskipärast ei meeldi. Telefon käes ja pilk pikslitel, hakkab Blairi aju täiel jõul vaimukusi tootma ning ta leiab alati ideaalseid otsingusõnu, mille peale Guugel toob välja kõige obskuursemaid ja seeläbi naljakamaid pilte. Blair käitub, nagu tal oleks oma jälgijate arvamusest ükskõik, kuid tegelikult, kui keegi siiralt ütleks, et kuule, su stoorid on mõttetud, laseks Blair end vist maha. Või siis mitte, sest püstolit tal ei ole ja ta ei ole ka piisavalt julge. Võib-olla ainult purjus peaga. Alkoholiga on Blair hea sõber. Joobnuna kipub ta end haletsema isegi rohkem kui tavaliselt, ning mõtlema armastusest. Praegu armastab Blair ainult ennast ja võib-olla nii see ka jääb.

Kolmapäeval tööle jõudes, briti teadlased on muide selgeks teinud, et kolmapäev on töönädala masendavaim päev, lonkab Blair oma korrusele, ütleb suvalisel ilmel töökaaslastele „hello” ja istub arvuti ette. Oma meilboksist leiab ta lisaks tavapärastele tööülesannetele kutse arenguvestlusele. Sisimas kõhulihase seesmine külg vastikusest kokku tõmbumas, kuna, nagu oleme maininud, Blair ei salli oma ülekaalulist ülemust, vaatab ta kella. Vestluseni on umbes tund ning seda aega sisustab Blair, otsides internetist pilte märksõnaga „fighting horses”. Ta valib kõige brutaalsema leitud fotodest ja postitab selle alguses fiidi, siis mõtleb ümber, kustutab hobused kiirelt ja viskab selle hoopis stooridesse üles. „Meem,” mõtleb Blair rahulolevalt. Tema päeva kõige olulisem tegu on seega tehtud, või vähemalt nii ta arvab.

Enne Boss-naise kabinetti sisenemist hingab Blair sügavalt sisse. Ta ei oska suhelda tavaliste inimestega ja tema silmis on Boss-naine täiuslik tavalisuse kehastus. Blair teeb ukse lahti. Boss-naine istub laua taga ja vaatab arvutiekraani. Tema ebamäärast värvi juukseid kaunistab plastist lips. Tal on seljas sametist nahkhiirelõikega blusoon ning ta nägu läigib. Sellegipoolest on korpulentses daamis midagi majesteetlikku, liigutuste voolavus ja rahulik näoilme sisendavad austust. „Tere-tere,” noogutab ta oma alluvale. „Kuidas läheb?” „Okeilt,” vastab end toolile sättiv Blair. Järgneb vaikuseminut. „Mhm. See on tüütu protseduur, ma tean jah. Siin on väike vorm, täida see ära, palun. Ja siis ma esitan paar küsimust juurde ka. Bürokraatia, eks ole,” ütleb lõpuks Boss-naine. Ta võtab kusagilt laua alt välja paberi ja ulatab selle Blairile. Blair lükkab tooli ülemuse lauale lähemale ja hakkab metoodiliselt lahtreid täitma. Tal läheb umbes viis minutit. Sel ajal on toas kuulda vaid konditsioneeri undamist. Boss-naine jälgib Blairi, sest arvab, et viimane ei pane seda tähele. Tegelikult aga paneb küll ja mõtleb, et hea meelega sõidaks sellest paksust seast oma autoga üle. Autot tal küll õnneks ei ole. Siga ei tea asjast midagi, ta teab ainult seda, et Blair on kõige kenam inimene, keda ta kunagi näinud on. „Alati nii puhas ja tore, hoopis teistsugune kui teised. Nii peenikesed käed. Peaaegu nagu linnuluud.” Boss-naine kujutab ette, kuidas ta surub Blairi enda rindade vastu ning Blair sosistab talle kõrva: „Miks lasid mul nii kaua oodata. Olin juba ammu valmis.”

Lõpuks saab Blair paberiga ühele poole ja annab selle silmsidet vältides ülemusele tagasi. „Okei, vaat kui tore,” ütleb Boss-naine ja naeratab. „Et siis paar küsimust veel lisaks. Mis on olnud su viimase aasta suurim tööalane õnnestumine?” „Aastaaruande edukas koostamine,” vastab Blair. Ta tahab, et arenguvestlus võimalikult kiiresti läbi saaks. „Ja-jah. Mis võiks sinu tööpäevas teisiti olla?” „Köögis võiks olla musta teed.” „Ei olegi või? Noh, selle saab kohe täna korda ajada. Nüüd aga ütle mulle, kumma sa valiks, kas 30% palgalisa või minuga koos avakosmosesse põgenemise? Linnutee lõpus Canopuse tähesüsteemis asub planeet Turandum, mille loodus on imeline, kuid kohalikud asukad metsikud ning õelust täis, meenutades korraga tiigrit ja konna. Käsikäes, mina ja sina, saame vabastada Turandumi kurjade humanoidide ikkest ning asuda seda valitsema tõe ja õigusega, elades roosade metsade vahel kristall-lossides.” Blair tõstab pilgu ja vaatab Boss-naisele otsa. Boss-naine naeratab, näidates oma huulepulgaga määrdunud hambaid. „Kuidas palun?” küsib Blair. „Kumma sa valid? Kas palgalisa 30%, maksud maha, või minuga koos avakosmosesse põgenemise? Ma ei luba, et see on lihtne. Meid ootavad ohtlikud seiklused, verejanuline kohalik loomastik ja isegi verejanulisem kohalik taimestik, kuid Turandumi taevast ehtivate kullakarva topeltkuude nimel tasub riskida.” „Ta on hulluks läinud,” mõtleb Blair, „täiesti ja absoluutselt hulluks.” Ta tõstab pilgu ja vaatab esimest korda Boss-naise ootust täis silmadesse. „Ma võtaks vist selle palgalisa,” ütleb Blair selge ja kindla häälega. Naeratus kaob Boss-naise huulilt. „Ma natuke kartsin seda. 30% on ikkagi suur raha. Kuid vähemalt tean nüüd,” sõnab ta, vaatab aknast välja, ohkab raskelt ja hakkab toolil pöörlema. Ta pöörleb järjest kiiremini ja kiiremini, nii kiiresti, et muutub lõpuks pelgalt värviplekiks. Pleki ümber moodustub metallkuul, mis tõuseb õhku ja lendab aknast välja, purustades klaasi ning isegi seda koos hoidva raami. „Ni figa sebe,” ütleb Blair ja minestab.

Anne Vetik töötab reklaamis, kirjutab kunsti- ja moekriitikat ning viimasel ajal on laiendanud oma loomingulisi ambitsioone belletristika suunal.