Eesti avalikkuses kõlanud vabanduste palett on lai, kuid õnnestunud näidete asemel domineerivad need, mis tulevad liiga hilja, on ennast õigustavad või siis tegelike kannatajate suhtes ükskõiksed.

Me kõik oleme inimesed – väljendame end ebakorrektselt, käitume ebakohaselt ja viime teisi eksiteele. Me võime olla ebaviisakad, hoolimatud ja isegi ründavad. Ühed meist varastavad, teised valetavad, kolmandad ahistavad. Kui eksimus saab aga avalikuks, siis mõned meist tunnevad häbi, süüd ja vajadust avalikult vabandada, mõned aga mitte. Mõned ametid seavad ootuse, et avalikult vabandamine on vajalik, mõned mitte. Mõned vabandused on edukad ja aitavad ka päriselt rikutud suhteid taastada, aga on ka ebasiiraid, mis pole usutavad või tekitavad hoopis uue probleemi, mille eest peaks taas vabandama.

Eesti avalikkus on näinud vägagi eripalgelisi vabandusi: patukahetsusest andestuse palumiseni, vastutuse eest põgenemist, oma tegude õigustamist, liiga hilja vabandamist, aga ka selget ja siirast vabandamist nii sõnas kui ka teos. Tunnetuslikult on minul jäänud mulje, et arusaam avalikust vabandamisest on aja jooksul muutunud. Siira vabandamise asemel kohtab üha enam tinglikke või õigustustega pehmendatud vabandusi.

Vabandamine, mis pole vabandamine

Avaliku vabanduse kontekstis tuleks esmajoones eristada kaht diskursust ehk vastutuse võtmist ja süü tunnistamist. Mõlemal on üks ühine nimetaja: soov muuta ebasobiliku teo tähendust. Kuid neil on ka olulised erisused: vabandades tunnistatakse süüd või öeldakse lahti oma mineviku minast, aga vastutust võttes suunatakse otsene süü enda pealt ära.[1]

Siira vabandamise asemel kohtab üha enam tinglikke või õigustustega pehmendatud vabandusi.

Vabandades süüd tunnistamata võetakse avalikus ametis olles vastutus kellegi teise või millegi eest, mida vastutuse võtja pole ise otseselt toime pannud. Näiteks kui kultuuriminister Signe Kivi astus 2002. aastal Aavo Viioli omastamisjuhtumi ilmnedes tagasi sõnadega: „Tundes poliitilist vastutust toimunu pärast, teavitasin eile peaministrit oma soovist tagasi astuda.” Kuigi üldistatuna on see episood sööbinud mällu kui Signe Kivi vabandus Viioli süü eest, siis sõna-sõnalt tollaseid avaldusi üle lugedes ilmneb, et ta võttis vastutuse, aga ei vabandanud. Kui avalikus ametis olev inimene käitub sel moel, annab see kohese efekti ja maandab pingeid.

Kui hüpata aga ajas 19 aastat edasi, siis tuleb möönda, et tollased signekivilikud kiirreageerimised ja kohesed otsused on jäänud Eesti avalikus ruumis pigem ajalukku. Möödunudsuvine Terviseameti külmladude rikke skandaal oli nagu kuum kartul, mida ametkondade ja poliitikute vahel loobiti ning mille puhul keegi ei soovinud vastutust võtta. Läks kolm kuud aega, enne kui ameti juht Üllar Lanno jõudis tagasiastumisotsuseni, mille avalikustamisel pisendas ta ise ja ka minister Tanel Kiik sõnades Lanno vastutust. Kumbki ei vabandanud Eesti rahva ees, kelle vaktsiinidel oli rikneda lastud. Selle asemel kostis ohtralt selgitusi, õigustusi ja mööndusi.

Vabanduse siiruse hindamine

Vabandamisprotsessis on alati kaks poolt: see, kes on rikkumise toime pannud ja vabandab, ning see, kes on olnud kannataja ehk kelle ees vabandatakse. Leppimine toimub vaid juhul, kui süüdlane vabandab ja kannataja soovib vabanduse vastu võtta. Ühtlasi peavad mõlemad samamoodi mõistma, mis on see rikkumine, mille eest vabandamine on vajalik. Veelgi keerulisemaks kujuneb olukord aga siis, kui kannatavaks pooleks pole üksikindiviid, vaid kollektiiv, ja kui rikkuja on rahva valitud ametis või maksumaksja palgalehel.

Millal on vabandamine siiras? Filosoof Nick Smith leiab oma raamatus[2], et ei piisa lihtsalt vabandamisest. Inimene peab selgelt tunnistama, mis rikkumise eest ta vabandab. Vabandus on siiras vaid juhul, kui me tunneme, et vabandaja sõnad ja tunded ühtivad ning ta adresseerib otseselt tehtut. Selleks me jälgime lisaks sõnadele vabandaja hääletooni, näoilmet ja kehakeelt.

Vabandus on siiras vaid juhul, kui me tunneme, et vabandaja sõnad ja tunded ühtivad ning ta adresseerib otseselt tehtut.

Õiguskantsleri eksimusest

Viimase aja keerukaim vabandamisjuhtum on rullunud lahti õiguskantsler Ülle Madise ümber, mis omakorda viib tagasi Peeter Helme süüdimõistva kohtuotsuseni. 2020. aasta lõpus mõisteti Helme esimeses kohtuastmes süüdi alaealise seksuaalses ahvatlemises, süüd tunnistamata lubas ta otsuse edasi kaevata. Oodatud avalikku vabandust ja kahetsust ei kostnud kirjaniku suust ka pärast möödunud aasta augustis tehtud riigikohtu otsust kaebuse menetlemine lõpetada ja Helme lõplikult süüdi mõista.

Tänavu 11. jaanuaril ilmus lõpuks Peeter Helme sulest avaldus Eesti Päevalehes, kus ta esimest korda avalikult kahetses ja vabandas. Kuigi Helme vabandab selles artiklis nii oma lähedaste sõprade kui ka iga eestlase ees, sisaldub tema vabanduses ka õigustus ning tingimus: „Ma palun vabandust iga kaasmaalase käest, kes tunneb, et ma olen talle kurja teinud ja kardab ühel või teisel põhjusel, et teen tulevikus veel.” Helme vabandab, kui kuskil on keegi, kes tunneb, et talle on liiga tehtud, aga ta ise ei leia, et tema teguviis kuidagi kedagi riivanud oleks. Ta palub otseselt vabandust ainult oma lähedaste ees, kes on pidanud kannatama. Ta väljendab piinlikkust, valu ja süütunnet oma vastiku „mina” pärast, aga ta ei vabanda süüteo eest, mille eest ta kohtus süüdi mõisteti.

Mis selle vabanduse lõpuks esile kutsus? Möödunud kahe aasta sündmuste jada näitab, et avalikkus ootas vabandust juba ammu, aga see saabus alles siis, kui Helme lähedane tuttav Ülle Madise langes kirjaniku raamatuesitlusel viibimise pärast avalikkuse kriitikarahe alla. Viimasel oli võimalus avaliku selgitusega pingeid maandada, aga paraku läks risti vastupidi. Nimelt väitis Madise alguses enda õigustuseks, et Helme teadaolevalt kahetseb sügavalt oma mõtteavaldusi. Õiguskantsler kas polnud teadlik, et Peeter Helme ei olnud avalikult oma tegu kahetsenud, või siis pidas isiklikku teadmist avalikuks teadmuseks.

Viis päeva hiljem jõudis õiguskantsler arusaamani, et sündmusel viibimine oli viga. Vabandust selle vea tunnistamisega ei kaasnenud. Vea tunnistamisest Peeter Helme avaliku vabandamiseni läks veel kaks nädalat aega (jõustunud kohtuotsusest oli möödas pea viis kuud).

Helme ega Madise ei ole vabandanud nende ees, kes on kogu arutelu peamised objektid ehk kes on kogenud või kellel on oht kogeda alaealisena seksuaalset ärakasutamist.

Kumbki kahest kõnealusest isikust ei ole vabandanud nende ees, kes on kogu arutelu peamised objektid ehk kes on kogenud või kellel on oht kogeda alaealisena seksuaalset ärakasutamist. Aga nagu ma eespool kirjeldasin, on vabandamisprotsessis alati kaks poolt ja leppimine toimub vaid juhul, kui süüdlane vabandab ja kannataja soovib vabanduse vastu võtta. Seda, kas kannatav pool tekkinud kahetsusväärses olukorras vabandust üldse ootab, avalikkus ei tea.

Vabandamine võib ebaõnnestuda igal sammul. Näiteks kui vabandaja ei tunnista oma süüd, vaid leiab vabandamise käigus põhjuseid ka õigustuseks. Või kui vabandus tuleb liiga hilja ja on suunatud valele adressaadile. Kui Helme oleks kahetsenud ja vabandanud siis, kui seda avalikult oodati, kas õiguskantsleri – kelle ametikohuseks on seista nii laste õiguste eest kui ka ühiskonda lubatud kurjategijate õiguse eest mitte olla tõrjutud – viibimist süüdimõistetu raamatuesitlusel oleks sellisel juhul peetud ebasobivaks?

Kui selle juhtumi valguses midagi soovitada, siis julgust võtta vastutus, kui kaalul on avalik õiglustunne või haavatava ühiskonnagrupi turvatunne. Selleks on tarvis empaatiat, ausust ja avarat pilku, et näha kannatada saanud poolt.

[1] Battistella, E. L. 2014. Sorry About That: The Language of Public Apology.
[2] Smith, N. 2008. I Was Wrong: The Meanings of Apologies.

Annika Arras on Milttoni partner ja tegevjuht.