„1960ndatel hakati militaartehase Dvigatel töötajaile Tallinna äärealal Suur-Sõjamäel tasuta ja piiramatu kasutusajaga maatükikesi jagama – las inimesed müttavad, kasvatagu oma kapsast ja porgandit. Nii hakkas siinse lennuvälja ümbruses Soodevahe mülkapinnase kiuste vohama datšakultuur, millele tagasi vaatav pilk laskub kui nostalgilisse uduloori, kus pilpaküla kohal hõljuvad sulnid karmoškahelid ja sibulapeenarde vahel välguvad laste paljad päkad. Ent nostalgitsemine pole „Lennukivaatlejate” idee ega eesmärk.

Alustasin „Lennukivaatlejate” seeria pildistamist juba 2010. aastal. Nii portree- kui dokumentaalfotodest koosnev sari on ühe hääbuva ajastu kultuuri kandjate ning uue ühiskondliku korra konflikti kajastus, näidates, kuidas üks inimgrupp püüab vastsete kehtivate reeglite kiuste elada justkui kadunud ajas. Ideeliselt on eesmärk juhtida tähelepanu poliitilistest muutustest tulenevatele vastuoludele ühe kommuuni sees ehk mis juhtub siis, kui aeg saab millegi jaoks otsa. Visuaalse rõõmsameelsuse ja värvikülluse taha jääb suvilapidajate kibestumus, aga ka vaikne leppimine paratamatusega. Siinne asurkond on jäänud vanaks ja põduraks, noored on potipõllunduse suhtes ükskõiksed ning uue ajastuga datšarajooni kolinud kodutute seltskonda aiapidajate ilumeel ei huvita. See on toonud kaasa idülli laastumise. Tänane viimane aiamaakultuuri hoidja askeldab küll oma aias edasi, kuid lööb juba üha enam käega.

Buldooser tegutseb Suur-Sõjamäel hoogsalt juba 2012. aastast ja õigustab valdavalt prügimäestunud Soodevahes oma kohalolekut. Ent siin tegutsenud inimeste lood ja saatused on siiski uurimist väärt ning selleks et need ei jääks täielikult betooni alla kinni, olengi pidanud vajalikuks lennukivaatlejate kui omaette kultuurinähtuse dokumenteerimist.” – Annika Haas