Avasin hinnangutevaba kasvatuspsühholoogiat tutvustava anonüümse Instagrami konto, mis osutus ootamatult populaarseks, sundides mind seetõttu end avalikustama. Sellega kaasnes täiesti uus maailm.

„Oot, sa oled TEMA tütar või?!” Mõlemad mu vanemad on oma valdkondades tuntud nimed, mistõttu olen kuulnud seda küsimust elu jooksul lugematu hulk kordi, reageerides tavaliselt kohmetult mhmhitades ning leppides sellega, et silt, kui tahes meeldiv, on asendanud puhta lehe võlu. Ent nüüd saan neile lõpuks ometi samaga vastata, sest viimasel paaril aastal on hoopis nendelt küsitud: „Oot, ta on SINU tütar või?!”

Hoomamatu inimhulk

Mina olen Merilin Mandel, 32-aastane kasvatuspsühholoog. Seksuaaltervise Liit tunnustas mind 2020. aasta seksuaaltervise edendajana ning Apollo raamatupoe lugejad valisid mu raamatu „Jess, lapsed!” 2021. aasta parimaks käsiraamatuks. Teen koostööd nii Peaasi.ee kui ka Feministeeriumiga, vean sõbrannaga koos koolitusettevõtet Sotsiaalmeedikud ning löön kaasa mitmetes eriilmelistes vaimse tervise ja vanemlusega seotud projektides. Mitte ühtegi neist nimetatud rollidest ei eksisteeriks, kui ma poleks loonud 2020. aastal nüüdseks 25,1 tuhande jälgijaga Instagrami kontot @jesslapsed.

Selle massi hoomamine on kummaline. Kui mõtlen, et kirjutan Instagramis 25 000 inimesele (1,84% Eesti rahvastikust!), siis ei teki kõhtu mingitki võbelust. Kui aga tšekin mõnda massi visualiseerimise programmi, et mõista, mida see number endast kujutab, tundub ikka jabur, et mu argiseid mõtisklusi näeb oma ekraanidel terve Londoni O2 Arena täitnud rahvamass. 

Kogu see mass kuuleb ja näeb, mida ma kirjutan. Mul puudub igasugune kontroll selle üle, kuidas nad seda infot kasutavad või mida seda lugedes mõtlevad – Instagramis toimetamine on olnud korralik meistriklass põhimõtte „pole minu asi, mida teised minust mõtlevad” õppimisel.

Esimesed kolm postitust

Avasin @jesslapsed täiesti anonüümselt. Istusin ühel kaunil juulikuisel päeval oma diivanil, olles just lugenud üht järjekordset artiklit stiilis „neid viit asja teevad ainult halvad lapsevanemad”. Otsustasin, et vetsupotil telefoni näppivatel lapsevanematel võiks ikkagi olla ka natuke toetavamat, kaasaelavamat ja tänapäevasemat infot selle kohta, kuidas inimesed kasvavad ja mida ajudel tegelikult toimetamiseks vaja on. Tegin kiirelt valmis kolm postitust, viskasin need üles ja arvasin, et ju sinna aja jooksul paarsada inimest ikka koguneb.

Anonüümsuse taga oli esialgu lihtsalt soov pakkuda inimestele hinnangutevaba keskkonda ning võimalust lugeda kogu kirjutatut nende enda hääle ja rõhuasetusega.

Tõsiasi, et ööpäevaga ületas jälgijate arv juba 1500, oli… ootamatu. See süvendas veendumust, et ma tahan vedada seda kontot anonüümse(!) lastevaba kasvatuspsühholoogia entusiastina, mistõttu lisasin infoks vaid selle, et konto loojal on seljataga muu hulgas mitu aastat kogemust lasteaiaõpetajana. Noh, et oleks natuke tõsiseltvõetavust ka. Ja niimoodi täiesti nimetult ja näotult kasvas see konto kuude kaupa.

Anonüümsuse taga oli esialgu lihtsalt soov pakkuda inimestele hinnangutevaba keskkonda ning võimalust lugeda kogu kirjutatut nende enda hääle ja rõhuasetusega. Natuke oli kelmikat tunnet ka – vahel kuulsin juba pisut võõramates seltskondades, kuidas kontole viidati, ja sain selle saladuse sees teatud turvatunnet nautida. Mingil hetkel sai aga selgeks, et tegu pole enam lihtsalt Instagrami kontoga, vaid reaalse karjääriga, kuhu hakkasid lisanduma nii koolitused, tele- ja raadioesinemised, eksperdina paneelides osalemine kui ka raamat ja muud kirjutised. Pluss, noh, ilmnes, et isikuta konto taga arvati olevat hoopis sarnase brändinimega Jesper Parve. See andis vast viimase tõuke oma anonüümsuse minetamiseks. Kuid ühes oma nime ja näo avalikustamisega avanes ka täiesti uus maailm – selline, kus kohvikus istudes tulevad inimesed juurde ja paluvad luba kallistada, öeldes erutatult, et nad on mu suured fännid ning et sisu, mida ma loon, on neid rasketel aegadel palju aidanud. Südantsoojendav? Jep. Hirmutav? Jep. 

Ekraan võimaldab kahepoolset suhtlust

Parasotsiaalsete suhete vaatevinklist on seesugune fänluse dünaamika hästi põnev. Parasotsiaalseid suhteid on uuritud juba aastakümneid, aga kui varem oli fookuses peamiselt muusikute-näitlejate-poliitikute ja nende austajate vaheline ühepoolne suhe, siis nüüd vaadeldakse ka sotsiaalmeedia rolli seesuguste suhete kujunemisel – sotsiaalmeedia annab ju võimaluse dialoogile, millest fännid võisid Hollywoodi-ajastul vaid und näha, kuid seegi dialoog on mitmete filtritega.

Mu postkasti jõuab tohutult palju kirju ning on inimesi, kes on juba kõik need paar aastat regulaarselt oma isiklikku narratiivi jaganud, saades minult tihti vastuseks vaid mõne südame või pöidla. Dialoogides jõuan olla pigem vähe, küll aga lasen inimestel palju küsitlustele vastata, hääletada ja arvamust avaldada, lisaks kasutan pea eranditult sina-vormi, nii et psühholoogiliselt on mõistetav, miks on tekkinud isikliku kontakti tunnetus. Ja kuigi ma aeg-ajalt vastan või elan kaasa, olen üldiselt inimestele siiski selline kuulav kõrv, kes ei anna hinnanguid. Kuna see on suhe, millest näib tihti vajaka olevat, siis @jesslapsed on selle rolli täitnud. Ent kuidas saab tekkida seesugune usalduslik, fännav suhe ühe sotsiaalmeedia kontoga?

Lasen inimestel palju küsitlustele vastata, hääletada ja arvamust avaldada, lisaks kasutan pea eranditult sina-vormi, nii et psühholoogiliselt on mõistetav, miks on tekkinud isikliku kontakti tunnetus.

Mõjuisik olgu jälgijaga sarnane, karismaatiline ja pädev

Kui tuhnida uuringutes, mis on analüüsinud sotsiaalmeedia mõjuisikute ühisosi, selgub, et lingvistilisest ja emotsionaalsest karismast (ehk oskusest sõnastada asju selgelt, arusaadavalt, jõuliselt, ent empaatiliselt) üksinda jääb väheks, kuigi ilma selleta on keeruline.[1] Kontol peab olema ka piisavalt vähe jälgijaid, et õhustik oleks veel intiimne ja isiklik, ent piisavalt palju, et jälgijatel oleks tunne, et kuulutakse gruppi, ning mõjuisikul peab olema teiste jälgijate seas teatud prestiiži ja (vähemalt näilist) pädevust.[2] Paljud uuringud viitavad ka mõjuisikute atraktiivsusele ja kasutajaga sarnanemisele kui peamistele faktoritele, mis tõstavad sotsiaalmeedia sfääris usaldusväärsust.[3] Atraktiivsus on kindlasti huvitav faktor ka kontot @jesslapsed silmas pidades – postitan tihti teksti taustana oma naeratava näo ning saan regulaarselt vastusena kommentaare selle kohta, kuidas mu ilusat meikimata nägu (sic!) on alati nii hea vaadata. Võta nüüd kinni, kumb oli enne: kas ilu vaataja silmades või sümpaatne klikk vaataja ajus?

Takkajärgi analüüsides on seesuguse usaldusväärse inimbrändi loomine, oma hääle leidmine ja hoidmine ning eksperdi kuvandi tekitamine ja säilitamine kulgenud sama keeruliselt kui hooaja esimese lumetormi ajal Tallinna tänavatel sumpamine. Selles on olnud palju sisemist tõrget ja mugavustsooni piire otsivaid katsetusi. Oma isikliku privaatsuse hoidmine on olnud samuti teadlike otsuste kompott – mida rohkem mind tänaval, seltskonnas, koolitustel ja kohvikus Jesslaste-Merilinina ära tuntakse, seda vähemat soovin avalikustada. Olen näiteks otsustanud, et jagan kontol vaid kasvatuspsühholoogina kogetud seiku-pilte-kogemusi ning et eraelulistest hetkedest räägin väga vähe – lihtsalt selleks, et hoida enda lähedaste privaatsust (ja iseenda müstilisust, muhahaa!). Kõige üllatavam on olnud selle otsuse juures see, kui palju inimesed siiski seesugusest infost puudust tunnevad. Saan aktiivsematel nädalatel ikka mitu kirja, kus uuritakse näiteks mu partneri kohta, mis siis, et isikliku, romantilise eluoluga seotud infokillud ei täidaks ühtegi tegelikku lünka, mille ma kasvatuspsühholoogina endast maha jätan. Aga see vast näitabki üht tahku sellest parasotsiaalse suhte omapärast – mingil hetkel tekib tung anda inimesele elulisem kuju, asetada teda mingisugusesse konteksti, anda talle omalt poolt juurde maitset, mida oleme harjunud kogema päriseluliste suhetega. 

Oma isikliku privaatsuse hoidmine on olnud samuti teadlike otsuste kompott – mida rohkem mind tänaval, seltskonnas, koolitustel ja kohvikus Jesslaste-Merilinina ära tuntakse, seda vähemat soovin avalikustada.

Elu pjedestaalil

Eriti siis, kui see inimene tundub olevat meist kuidagi… parem. Arvestades, kui tihti minu käest küsitakse, kuidas ma suudan kogu aeg ikka nii empaatiline ja toetav olla, oleks vist paslik sõnastada jälgijatele rohkem seda, kui väikest osa endast ma tegelikult ekraanile lasen. Noh, et hoida siiski meeles, et ekraanile jõuavad ainult mu läbiseeditud, hoolikalt sõnastatud mõtted, mitte tujud, reaktsioonid, mõttepusad, vastuolud ja muud argised, inimlikud seisundid. 

Kõige tavalisem tagasiside mu kontole ja sõnadele on see, et ma olen muutnud inimeste elu, mistõttu olen väga teadlik sellest, kui kõrgel pjedestaalil ma tõenäoliselt nii mõnegi inimese silmis asetsen. Teadagi, mida kõrgemal rippuda, seda kauem jõuab kukkudes karjuda, või kuidas see metafoor käiski? Teisisõnu on kodus diivanil oma mõtteid postitades kerge unustada, et sotsiaalset puhvrit pole lõputult ja kogu mu kuvand võiks päevaga mureneda, kui ma mõne seisukohaga silmanähtavalt pange paneksin. Lisaks tekivad inimestel sellistes suhetes ikka teatud ootused. Õnneks on minu jälgijatel minu suhtes erakordselt toetav hoiak. Suurem osa kirju algab sõnadega „sa ei pea absoluutselt vastama!” või „saan täiesti aru, kui see teema ei kõneta, aga…”, nii et ma ei tunne üleliia survet omada ja väljendada arvamust kõige ümbritseva kohta.

Ekraanile jõuavad ainult mu läbiseeditud, hoolikalt sõnastatud mõtted, mitte tujud, reaktsioonid, mõttepusad, vastuolud ja muud argised, inimlikud omadused.

Südantsoojendavad ja silmipungitavad on ka jälgijate kirjad sisuga „keerulisel hetkel mõtlen, mida jesslapsed teeks, mõtleks või ütleks” ehk nagu kirjeldasid majandusteadlased Eugene Cheng-Xi Aw ja Stephanie Hui-Wen Chuah[4], on mõjuisikute roll parasotsiaalsetes suhetes tihti ka inimese enda näiliste või tajutud puudujääkide katmine. Tavaliselt väljendub see küll mõjuisiku reklaamitud toodete ostmises („kuna ma ise tunnen, et treenin liiga vähe, ostan mõjuisiku X reklaamitud retuusid, kuna tema treenib minu silmis piisavalt”), ent ma ei näe, miks see ei võiks kanduda üle ka mõtete tarbimisse või eneseväljendusse. Seega, mu isiksus on tegelikult mu kontrolli alt väljas ja ma ei tea, mida sellest vormitakse. Eks me mõjutame kõigi inimeste elu, kellega me kas või sekundiks kokku puutume (hurraa, pidevalt paugutavad sünapsid, mis sekunditki ei puhka!), aga see mõte on kuidagi rahustavam, kui keskendume ainult oma lähedastele. Mõelda, et oleme mõjutanud võõraste inimeste elukäiku, on pisut hirmutavam. 

Tuntusest võtan kaasa…

Õnneks sain kontot alustades päris kiiresti selgeks, et pean jälgima, et mul ei tekiks harjumust pidevalt neid stiilis „appi, sa oled mu elu nii palju paremaks muutnud” kirju oodata, et ma ei hakkaks siduma oma väärtust sellega, kui palju mu jälgijad mind kiidavad või tänavad. Muidu võib juhtuda, et kui ma ei jaksa ühel hetkel enam sotsiaalmeedias tegev olla või kui mu uudisväärtus langeb ajas, muutub see minu silmis sünonüümseks omaenda väärtuse langemisega. Olgem ausad – ma tõesti ei tea, kui kaua ma tegelikult tahan seda rolli ekraanil täita. Mida rahulolevam ma oma argipäeva ja siseeluga olen, seda vähem tungi mul sotsiaalmeedias figureerida on, nii et on nädalaid, kus avan vajaminevad aknad ainult kohusetunde ja algoritmi survel. Praegu on veel ka nädalaid, mil mind ajendab peamiselt uudishimu inimeste ja iseenda mõtete vastu. Kui see tasakaal hakkab kalduma väga esimese variandi poole, tuleks tõenäoliselt teha suuri muudatusi, et mitte iseendaga parasotsiaalsesse suhtesse sattuda. Heh.

Mida rahulolevam ma oma argipäeva ja siseeluga olen, seda vähem on mul tungi sotsiaalmeedias figureerida.

Üks minust tõenäoliselt vaid pisut noorem inimene ütles mulle kord pärast koolitust: „Mul on tohutult hea meel, et ma su eluajal su loengus sain käia!” No pressure ja nii. Aga kui sellest põnevast tuntuseperioodist midagi kaasa võtta, siis kinnituse sellele, et inimestel on tohutu tung kuuluda kogukonda, jagada oma mõtteid, tunda end heakskiidetuna. Teisisõnu, @jesslapsed näitab meile seda, mida arengu- ja sotsiaalpsühholoogid on juba pikalt teadnud: turvatunde aluseks on tunne, et meile elatakse siiralt kaasa ja antakse soojalt ruumi oma hirmude-lootuste jagamiseks. 

Ja nüüd on tunne, et peaks täna ikka Instagramis natuke lobisema…

[1] Tur, B.; Harstad, J.; Antonakis, J. 2022. Effect of charismatic signaling in social media settings: Evidence from TED and Twitter. – The Leadership Quarterly, nr 33 (5).
[2] Yuan, S.; Lou, C. 2020. How social media influencers foster relationships with followers: The roles of source credibility and fairness in parasocial relationship and product interest. – Journal of Interactive Advertising, nr 20 (2), lk 133–147.
[3] Nt Taillon, B. J.; Mueller, S. M.; Kowalczyk, C. M.; Jones, D. N. 2020. Understanding the relationships between social media influencers and their followers: The moderating role of closeness. – Journal of Product & Brand Management.
[4] Aw, E. C. X.; Chuah, S. H. W. 2021. „Stop the unattainable ideal for an ordinary me!” fostering parasocial relationships with social media influencers: The role of self-discrepancy. – Journal of Business Research, nr 132, lk 146–157.

Merilin Mandel (MSc) on kasvatuspsühholoog, vanemahariduse ja vaimse tervise edendaja, Instagrami konto @jesslapsed vedaja ning raamatu „Jess, lapsed!” autor. Merilin on Peaasi.ee sertifitseeritud vaimse tervise esmaabi koolitaja ning Eesti Seksuaaltervise Liit tunnustas teda 2020. aasta seksuaaltervise edendaja tiitliga.

Katrina Oll (@koll.gif) on digitaalne kunstnik, kes õpib Eesti Kunstiakadeemias animaatoriks. Ta loomingu hulka kuuluvad ka käsitsi ja ilma masina abita tehtud tätoveeringud, mis kujutavad enamasti armsaid loomakesi.