Paide indie-pundi Ans. Anduri puhul on tegu juba väikestviisi vanameistritega. Vananemise märke ilmutavad nad vähe, aga arenevad muudkui meisterlikumaks. Võiks öelda, et see plaat annab arvukatest mõjutustest sünteesitud universaalse, ent jätkuvalt isikupärase kõlaga välja isegi peaaegu staadioniroki mõõdu.

★★★★★

Anduri laulusõnade muhedus ja loojutustamise jabur-hea tase ei vea alt ka seekord. Läbitakse kõik dimensioonid, nii veealused („Veealune maailm”) kui ka pilvepealsed („Kassiopeia”), sügatakse paranormaalsustele aldist närvi („Kõrge taevas”). Sina-vorm lisab mitmemõttelisuse kihte, nt laiendagem lugu „Mu keha on mind reetnud” aegunud paarisuhtele, „Kassiopeiat” armumise müstilisusele. Rõõmujudinad toob delikaatne täishäälikumäng laulus „Metsateel”, mis manab pähe musavideoks sobilikke stsenaariume.

Anduri trumpäss sellel albumil on nupukas mitmehäälsus. Seda kinnitab juba „Senjooride bänd”, thebeachboyslik „Mu keha on mind reetnud” jt. Esimest korda märkan Madis Aesma (Tursk) muidu sirgjoonelises vokaalis professionaalsemaid kõlavärve-värelusi. Aga annan krediiti ka Mihkel Kirsile (Foto) kõrgema iseloomuliku hääle sissetoomise eest.

Vanameistritaseme küsimus seisneb sageli ka selles, kuidas püsida värske ja ilma punnitamata aastatega oma asja tehes mitte kopitama minna. Õrn punnitamise kahtlus tekib „Kassiopeias”, kus meloodia liigub pinevalt siia-sinna, otsib paiguti armsa kohmakusega lahendust nagu vanas heas Nokia ussimängus, leiab lõpuks iva (meenub W. Bloodi „Andromeda”) ja jääb läbimõeldud arranžeeringul mõnusalt sõudma.

Niisiis ei ole „Uus palav päev” seisva õhuga leitsak, vaid mõõdukate briisidega parajalt seikluslik matkapäev.