Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

1

Märkimisväärne osa minu kasvatuspedagoogilistest teadmistest pärineb Klaus-Peter Wolfi raamatust „Rock’n’roll ja ridamaja”, mida varateismelisena lugesin. See oma aja kohta provokatiivne romaan käib vabameelse ja sisendusjõulise jultumusega läbi kõik tänini aktuaalsed kasvatusküsimused ning suuremale osale autori hoiakutest kirjutaksin ilmselt alla ka praegu. Tõsi, raamatus tuleb ette ka olukordi, mille kohta Klausil ühest retsepti pakkuda ei ole.

Kord on ta paariaastase Monaga mänguplatsil ja kohtab seal oma vanemlikku antipoodi, kes kantseldab „kartliku, närvilise ja abituna” näivat poega. Episood võtab dramaatilise pöörde, kui isa otsustab poisist emale sünnipäevaks foto teha ja kupatab ta selleks kõrgele liumäe otsa:

„Tule nüüd, ole hea poiss. Lase alla.”

„Ma kardan.”

Isa püüdis leebelt naeratada. „Kardad? Aga sa oled ju poiss.”

Lugu laheneb nõnda, et isa annab pojale kaks korda vastu kõrvu ja saab Klausilt kaks rusikahoopi vastu, aga peatükk sellega ei lõpe, sest Klausil tuleb oma teguviisi tütre ees õigustada:

„Isa, mis sellel onul hakkas?”

Kui mitu korda olen ma ise olnud ligilähedases situatsioonis? Ei saa tegutseda, ei saa tegutsemata jätta. Ei saa pealt vaadata, ei saa ignoreerida. Sedasorti dilemmad on kaalutleva ja/või kaastundliku lapsevanema igapäev. Seda eriti, nagu ma olen märganud, seoses isaliku ja meheliku eeskujuga.

2

Esmalt veidi isiklikku. Sain isalt üpris autoritaarse kasvatuse.

Lapsena jonnisin isaga, teismelisena tülitsesin, hiljem vaikisin ja veel hiljem, kui ise isaks sain, leppisin tasapisi, nagu midagi poleks kunagi olnudki ja nagu mind oleks koheldud sama leebelt ja kuulatud sama kannatlikult nagu praegu mu poegi, kui nad vanaisale külla lähevad – see igavene teema.

Ühesõnaga, kui keegi teab midagi Oidipuse kompleksist ja tahab oma lapsi sellega kaasnevatest vintsutustest säästa, peaksin see olema mina. Aga siin on üks aga – Oidipuse kompleks on igati loomulik nähtus. See tuleb lihtsalt läbi elada, nii et on parem, kui ka vanemlik instants seda mõistab ja soodustab. Ei mingit semutsemist, isad jäägu isadeks ja pojad poegadeks, sest nii on kõigile parem – vähemalt pikas perspektiivis. Ajutine samastumine isatapjast Oidipusega on hädavajalik normaalseks individuatsiooniks. Ja kes meist ei tahaks normaalselt individueeruda? Ikka tahame!

Mis puutub isiklikult minusse, siis tundub, et saan sõnastada oma juhtumi paradoksina.

Aksioom: ma olen see, kelleks mu isa mind kasvatas.

Hinnang 1: mu isa kasvatas mind valesti.

Laiendus: kui see on nii, kasvatas ta minusse ka ebaadekvaatsed hinnangud ning seega peab olema ebaadekvaatne ka minu hinnang tema kasvatustöö kohta.

Järeldus: hinnang 1 kehtib ainult siis, kui ta ei kehti.

Selline on paradoks. Ja see, nagu iga paradoks, lohutab mind, sest näitab, et maailma kohta ei saa öelda endiselt midagi tõsikindlat. Tegelikul elul ja tegelikel suhetel pole doxa’ga nagunii suuremat pistmist. Seda eriti, nagu ma olen märganud, seoses isaliku ja meheliku eeskujuga.

3

Enam-vähem kogu täiskasvanuea olen ma püüdnud saavutada piisavat autoriteeti, et mitte millestki mitte midagi arvata. Need, kes asjadest midagi ei arva, jagunevad jämedas joones kaheks: nad kas kehtestavad asjade korra või siis tõdevad selle kehtimist. Mõlemad hoiakud, erinevalt arutleja omast, on filosoofilised. Ehk nagu ütlevad Deleuze ja Guattari traktaadis „Mis on filosoofia”: „Kuuldes lauset „Diskuteerime pisut”, paneb plehku iga filosoof.”

Mul on kolm last, 11-, 8- ja 1-aastane, kaks poissi ja tüdrukutirts. Jah, ma olen selle olukorra kehtestanud, aga taevas (või vähemalt mu laste ema) teab, et see kehtestamine on toimunud iga kord pigem tõdemise vormis: „Ahah…” Ja nõnda ei pea ma kehtivast olukorrast õnneks ka midagi arvama. Mõtlematu on vaagimisest vaba! Ja üldse, kas pole sügavalt vastuoluline öelda, et mõtle hästi järele, enne kui seda või teist teed? Kuhu me niiviisi jõuaks? Või, õigemini, mis vägi meid veel liikumas hoiaks, kui see, kuhu me jõuame, meile juba teada oleks?

PS. Klaus-Peter Wolfi olen korra ka kättpidi tervitanud, paar aastat tagasi Prima Vista festivalil. Portree järgi „Rock’n’roll ja ridamaja” tagakaanel olin kujutlenud teda alati suure ja karusena. Aga polnud ta midagi nii suur ja karune. Oli pigem, kuidas öeldagi, väike ja karvane.