Londonis tegutsev ja Venezuela pealinnas Caracases sündinud Alejandro Ghersi näib olevat üks huvitavamaid helimeistreid tänapäeval. Rääkimata 25-aastase Arca produktsiooniandest (Björk, FKA twigs, Kanye West) on tema eelmise aasta album „Xen” ja tänavune „Mutant” löönud eksperimentaalelektroonika maailmas kaunis korralikke tõusulaineid.

Albumil on 20 lugu. 20 libedat ja ränka teost, mille omavahel sidumine pole teps mitte kerge ülesanne ja mis on kokku tulles loonud ilmatu laia, kuid madala laega universumi. Kiivrit pole küll vaja, lagi on täis sammalt ja ämmatossu. Kõik helid on kas väljapeetult sombused või pööraselt lendlevad. Kauamängiva avavad kuraasikalt nimilugu „Mutant” ja juba laiemat kuulmist saanud „Vanity”. Viimane on küllap esimest korda Arcat kuulavale inimesel parim pala, mis toob selgust selle kohta, mida tasub oodata ja kuidas mees oma lugusid ehitab. Kodumaale omased emotsionaalsed tribal-nüansid segunevad hiphopimaastiku ja parima tänapäevase elektroonikaga. Albumi esiteosed on minu meelest „Hymn” ja „En”, mis pärinevad juba varem välja antud miksteibi „Sheep” pealt (subjektiivselt üks parimaid miksteipe sel aastal, muide).

„Mutant” on üdini kriipiv, endorfiinid pea- ja seljaajus, momentaanne pilgu teravnemine, mille katkestab mingisugune räme tüsistus hinges. Lihtsalt suurepärane. Ent ainult kõrvaga kuulates saab albumist kätte vaid osa. Arcat saab sisse võtta ainiti kogu keha ja mõistusega. Kui Aphex Twin teeks poppersit, oleks ta Arca.