Kliimapagulased koputavad läänemaailma uksele. Kas meil on õigus nad sealt minema saata, kui seni väldanud kapitalistlik pidu ja pillerkaar on tekitanud ukse taga korraliku kaose?

Globaalne soojenemine on muutunud viimaste aastakümnete jooksul järk-järgult kõige suuremaks ning universaalsemaks ohuks meie tsivilisatsiooni kestmisele. Arenenud riikide elanikel on aga keeruline saada intuitiivselt aru probleemi mastaabist, kuna see ei oma veel otsest mõju nende igapäevaelule. Seetõttu puudub lääneriikides konsensus, kas kliima soojenemine on inimtegevusest tingitud, ning sellest tulenevalt ka poliitiline tahe olukorda muuta.

Positiivsed muutused, nagu Pariisi kliimalepe, mille eesmärk on hoida globaalse temperatuuri tõusu alla 2 ºC tööstusajaeelsest keskmisest, on piiratud, kuna need ei tegele kliima soojenemise otseste põhjustega, milleks on kapitalismile omane jätkusuutlike arenguvõimaluste puudus ning ületarbimine läänemaailmas.

Kliima soojenemise suurimad ohvrid

Kui Lääne inimesed saavad veel seoses kliima soojenemisega silma kinni pigistada, siis arengumaade elanikel seda võimalust enam ei eksisteeri. Globaalne soojenemine mõjutab madala sissetulekuga riike palju kiiremini ja suuremal määral kolmel põhjusel: asukoht ja kliimavööde, puuduv ligipääs kahjusid vähendavale tehnoloogiale ning tooraine roll arenguriikide majanduses.

Ookeanide soojenemine on muutnud juba praegu radikaalselt troopiliste ja lähistroopiliste piirkondade aastast sademete hulka, mis on omakorda suurendanud kõrbestumist ning vähendanud haritava maapinna suurust. Kuigi merepiiri tõus on globaalne nähtus, kannatavad selle tõttu kõige rohkem arenguriigid, kuna neil pole rahalist ressurssi ega piisavalt kõrgtehnoloogilist majandust, mis suudaks töötada välja või osta sisse kliima soojenemisest tingitud kahjusid vähendavat tehnoloogiat.

Sama kehtib ka näiteks niisutussüsteemide puhul – tehnoloogilised lahendused seoses kliima soojenemisega nõuavad kas rohkelt rahalist ressurssi või tehnoloogiliselt arenenud majandust. Seetõttu peavad paljud vaeste riikide elanikud kolima oma kodupiirkonnast kaugele ning alustama uut elu, olles kaotanud kogu oma vara ja maa. Maailmapank[1] ennustab, et kui meretase tõuseb ühe meetri võrra, muutuvad 56 miljonit inimest 84 arengumaalt keskkonnapagulasteks.

Kliima soojenemine on kahjulik ka Kolmanda Maailma üldisele arengule ning tootmissuutlikkusele, kuna sealne majandus on keskendunud palju enam põllumajandusliku tooraine tootmisele ning maavarade kaevandamisele. Kui globaalses majanduses moodustab põllumajandus vaid 4% SKPst, siis vähem arenenud riikides on põllumajanduse osa SKPst 30%. Tööjõu jaotumus on isegi problemaatilisem, kuna rohkem kui 2/3 vaeste riikide tööjõust tegeleb põllumajandusega, samal ajal kui rikaste riikide populatsioonist töötab ainult 5% agraarsektoris.

Põllumajandus, eriti arengumaades, on aga kliimamuutustele palju tundlikum. See vajab stabiilseid ilmastikuolusid, mis ei oleks häiritud ekstreemsetest nähtustest, nagu tormid ja põuad. Hullemaks muudab olukorra aga see, et põllumajandus toimub juba praegu peamiselt madalatel laiuskraadidel, kus kuuma- ja põuahood on sagedased. Seega muutub põlluharimine nendes piirkondades veel ebastabiilsemaks ning ettearvamatumaks. Selle tulemusena jäävad miljonid ilma oma elatisest ning peavad kolima mujale – kas oma riigi piires või naaberriikidesse –, et leida endale uus töö ja kodu.

Saastamine on majandusarengu eelduseks

Kui vaadata, kes on praegu kasvuhoonegaaside taseme tõusu eest atmosfääris kõige rohkem vastutavad, on need valdavalt uusindustriaalsed riigid eesotsas Hiinaga, mis tekitab ligi veerandi (23%) globaalsest aastasest kasvuhoonegaaside hulgast. Siinkohal tekib paratamatult küsimus, kas tööstuse areng on võimalik ka ilma keskkonda saastamata. Kui vaadata ajalugu, siis lääneriigid läbisid samasuguse industrialiseerimisperioodi, mille käigus tõusis kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris märkimisväärselt.

Inimtegevusest tingitud CO2 hulgast atmosfääris on arenenud riigid põhjustanud läbi ajaloo 79% ning ainuüksi USA panus on 22%. Majanduslikuks arenguks, mis tõstab riigi vähem arenenud tootmisviisilt industriaalsele tootmistasemele, on riigid vajanud alati õigust saastamiseks, kuna vähem saastavad tootmisviisid on paratamatult kallimad ning nõuavad jällegi kõrgtehnoloogilisi lahendusi.

Uusindustriaalsed riigid saavad muutuda maailmaturul konkurentsivõimelisteks ainult siis, kui nad suudavad pakkuda samu tooteid odavama hinnaga. See on ka argument, mida kasutasid sellised riigid nagu Hiina Kyōto protokolli sõlmimise ajal. Hiina esindajad väitsid, et on ebaaus nõuda arengumaadelt nii suurt CO2 emissiooni vähendamist, kuna ajalooliselt vastutavad USA ning teised arenenud riigid praeguse olukorra eest palju rohkem. Nii loodi süsteem, kus riike kategoriseeriti nende arengutaseme järgi ning otsustati, et uusindustriaalsed riigid ei ole kohustatud osalema Kyōto protokolli kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendavates mehhanismides.

Tänu sellele ei saavutanud Kyōto protokoll ka soovitud edu, kuna aastatel 1990–2010 tõusid süsinikuheitmete kogused atmosfääris 45%[2]. Kogu edumaa, mis saavutati protokollis osalejate panuse tulemusena, kaotati ainuüksi Hiina ning USA majandusliku tegevuse tõttu, kuna USA ei ratifitseerinud kunagi Kyōto lepingut ning Hiinale kui arengumaale oli industriaalareng kliima soojenemisega tegelemisest olulisem. Kuigi Pariisi kliimalepe kaotas igasugused erinevused arenenud ning arenguriikide vahel, ei sätestanud see riikidele otseseid eesmärke, vaid lubas neil ise otsustada, kui palju nad soovivad oma heitgaaside koguseid vähendada. Nagu võib näha USA näitel, on riikidel alati võimalus kliimaleppest taganeda, et oma majanduslikke eesmärke prioriseerida.

Süüdi kapitalistlik majandusmudel

Kõige selle tulemusena oleme globaalselt olukorras, kus kliima soojenemise all kannatavad kõige rohkem arenguriikide elanikud. Samal ajal pole neil aga väga palju võimalusi ilma saastamata ja kliima soojenemisele kaasa aitamata oma riigi majanduse arendamiseks. See on justkui nõiaring – arenda majandust või mitte, olukord riigis muutub tõenäoliselt ikkagi hullemaks.

Lõpptulemusena näeme seda, et nii arenenud kui ka arengumaades püsib kapitalistlik loogika – tuleb teenida kasumit ning jätkata paanilist majanduskasvu. Rahvusvahelised lepingud ning kokkulepped ongi seetõttu tihtipeale võimetud kliima soojenemist takistama, sest kapitalistlikus majanduses on tulevastele põlvedele mõtlemisest olulisem lühiajalise majandusliku konkurentsivõime säilitamine maailmaturul. Suures pildis tagab kapitalistlik süsteem selle, et maailmamajanduse kogutoodang ning inimeste soov tarbida oleksid alati maksimaalselt kõrged.

Kapitalismi tingimustes toimub ka pidev üle- ehk raiskav tootmine, kuna firmad üritavad kompenseerida paratamatult langevaid kasumimäärasid alati tootmiskoguse suurendamisega. Muidugi tarbivad lääneriikide kodanikud rohkem. Keskmiselt tarbib üks Jeemeni kodanik ainult 5% keskmise ameeriklase tarbitavast energiahulgast. Kuigi USA populatsioon moodustab ainult 5% maailma rahvastikust, tarbitakse Ameerikas 18% maailma energiast.

Läänemaailma tarbimine näitab, et kapitalismi mõistmiseks tuleb vaadata maailmamajandust kui ühtset tervikut, sest tootmist pole võimalik tarbimisest lahutada. Sellest tulenevalt näeme, et tegelikult pole lääneriigid ajas kasvuhoonegaaside õhku paiskamist vähendanud. Lääneriikide tarbimisharjumused on jäänud samaks ning isegi suurenenud, ainult tootmisprotsessid on odavama tööjõu otsingutel koduriigist arengumaadesse liikunud. Lääne inimesed tahavad tarbida endiselt odavaid kaupu – ainuke vahe on selles, et nüüd toodetakse need kaubad kuskil eemal, mis vähendab informatsiooni kättesaadavust tootmisprotsessist ja selle kaudu ka Lääne inimese süütunnet.

Globaalne soojenemine on meie aja kõige suurem oht nii looduse kui ka inimühiskonna säilimisele. Lahenduse leidmisest sõltub elu kestmine maamunal. Globaalne soojenemine on kapitalistliku maailmakorra arenguga tihedalt läbipõimunud. Kapitalism on globaalse soojenemise eest vastutav ning seetõttu tundub ebaproduktiivne otsida lahendusi kapitalistliku süsteemi raames. Kindel on see, et kapitalistlik kaos maailmaturul ei suuda muuta meie tootmis- ega tarbimiskultuuri ning seetõttu ei suudeta pakkuda vaestele riikidele võimalusi keskkonnasõbralikuks arenguks. Vajame uut lähenemist, mis keskenduks kapitalismi põhiteeside strukturaalsele kriitikale ning maailmamajanduse alternatiivsele korraldusele, mis ei põhineks konkurentsil, ületootmisel ega -tarbimisel.

[1] Dasgupta, S.; Laplante, B.; Meisner, C.; Wheeler, D.; Yan, J. 2007. The Impact of Sea Level Rise on Developing Countries: A Comparative Analysis. – Policy Research Working Papers.
[2] Olivier, J.G.J.; Janssens-Maenhout, G., Peters, J.A.H.W.; Wilson, J. 2011. Long-term trend in global CO2 emissions. 2011 report. The Hague: PBL/JRC.

Deivi Õis õpib politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid Bathi ülikoolis Inglismaal, keskendudes peamiselt poliitfilosoofiale.