Mis ühendab Jeesust Vargamäe Andresega ja Oblomovit vanajumalaga? Millal puhata, millal teha tööd ja kuidas hoiduda läbipõlemisest?

Alati, kui taban end töötegemisega väheke üle pingutamast, meenub mulle jälle Jeesus. Nimelt jääb Jeesus pidevalt variseridele ja kirjatundjatele hambusse sellega, et ta ei pühitse hingamispäeva õigesti. Nädala viimane päev oli mäletatavasti päev, mil isegi Issand Jumal pärast kurnavat maailma loomise nädalat puhkas, ning mõistagi eeldas ta seda seejärel kohe ka inimeselt: „Kuus päeva tehtagu tööd, aga seitsmes päev olgu teile püha, täielik Issanda hingamispäev; kes siis iganes tööd teeb, seda karistatagu surmaga!” (2Ms 35:2) Kui jätta kõrvale, et tegemist pruugib olla ilmse ülereageerimisega, pean siiski tunnistama, et omal ajal esimest korda uut testamenti lugedes üllatas mind omajagu, kui tugevalt variseridel Jeesuse hingamispäevased imeteod hingel olid, eks muidugi üllatas ka vanatestamentlik agressiivne kohustus puhata (või muidu!).

Puhkamise sund või töötamise vabadus

Küllap olen lihtsalt rikutud sellest, mida nimetatakse näiteks „protestantlikuks tööeetikaks”. Teinekord omistatakse mingisugune (arutu?) sisemine töötegemissund aga lausa eestlusele kui rahvusele (mille eest võib siis ilmselt tänada esmajoones Tammsaaret ja/või tema arvukaid tõlgendajaid). Too üllatus tulenes küllap mingist vaikivast eeldusest, et kui kedagi miski häirida võiks, peaks see olema just vastupidine: laiskus, initsiatiivitus, ambitsioonitus… Leiame ju õpetussõnadestki kauni koha: „Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest? […] siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.” (Õp 6:9–12) Ehk siis ikka tee tööd, muidu rikkust (armastust?) ei tule. Aga eks me teame ammu juba, et piiblist leiab väärt kirjakoha ükskõik missuguse väite tõestamiseks. Jeesuski ei pea variseride nurisemist millekski, lajatades lõpuks lausa: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks.” (Mk 2:27) Kõlab ju lohutavalt, kui jälle end lau- või pühapäeval märkamatult tööd tegema oled sättinud! Aga kellel siis lõppeks oli õigus, kas Jeesusel või Issand Jumalal?

Küllap olen lihtsalt rikutud sellest, mida nimetatakse näiteks „protestantlikuks tööeetikaks”. Teinekord omistatakse mingisugune (arutu?) sisemine töötegemissund aga lausa eestlusele kui rahvusele.

Mina põlesin esimest korda läbi vist juba kümnendas klassis. Ütlen „vist”, sest samavõrd kui võib öelda, et ma ei saanud sel hetkel ega ka järgneval vähemalt kümnel aastal aru, et tegemist oli läbipõlemisega, näen nüüd sedagi, et ega ma ei paranenud sellest kõigest enne ülikooli astumist. Kokkuvõttes võib öelda, et paari aastat oma elust ehk suuremat osa keskkoolist ma praktiliselt ei mäleta. Praegu meenubki sellest perioodist vaid pidev näriv süütunne, et ma ei saa hakkama, et ma ei jõua valmis, et ma ei jaksa (jne), ja lõputud õppides veedetud unetud ööd iga kontrolltöö eel. Lõppeks ongi vist kõige veidram mu jaoks see, et mitte keegi ei rääkinud tol ajal mingisugusest läbipõlemisest. (Kas tänapäeval on kooliõpilased sellest midagi kuulnud? Loodan, et on.) Hetkekski ei käinud nende aastate jooksul peast läbigi, et asi võis olla milleski muus kui iseenda suutmatuses. Teist korda põlesin läbi doktorantuuris ja see jäigi mul pooleli. Jälle, ei midagi tavatut ega dramaatilist, aga taas kordus mu enese mõistmatus seoses sellega, millega õigupoolest üldse tegu oli. Ikka süüdistasin ennast, et ei saa hakkama, ei jõua valmis, ei jaksa, ei taha, ei… Nüüd, 34-aastasena oskan ma lõpuks neid märke ennetavalt ära tunda, ei peagi päris läbi põlema, ei pea nii hulluks laskma minna asjadel, nõnda saab juba enne reageerida, tarvilikke samme astuda. Aga usun, et elu oleks olnud märksa rahulikum ja süütundevabam, kui sellest juba kooli- või üliõpilasena aru oleksin saanud!

Jeesuse vaatepunktist oli asi aga lihtne: imeteod tahtsid tegemist, jalutud jm tõbised tervendamist jne, olgu või hingamispäeval.

Tagantjärele teame muidugi sedagi, et Jeesusel oli lõppeks palju suuremaid probleeme kui liigne aktiivsus imetegude elluviimisel, aga vanajumala keelust üleastumine andis vastastele siiski väärt ettekäände vaenulikuks tegevuseks: „Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa, sellepärast et ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumalaga võrdseks.” (Jh 5:18) Jeesuse vaatepunktist oli asi aga lihtne: imeteod tahtsid tegemist, jalutud jm tõbised tervendamist jne, olgu või hingamispäeval. Tahtmata end (mittekristlasena veel pealegi!) kuidagi Jeesusega võrrelda, ütlen ikka, et täpselt nõnda mõtleme ju praegusenigi, ehkki meie imeteod toimuvad muidugi väiksemal ja argisemal skaalal. Mõtleme ju ikka, et jah, on küll nädalavahetus, aga see (väike) asi tuleb ju veel enne esmaspäeva ära teha; ma vastan ainult kahele meilile ära, siis puhkan. Jne. Iseäranis paistab lõppenud koroona-aasta olevat selles sfääris inimeste harjumustele laastavalt mõjunud. Kui mu töölaud on mu kodus, ei ole sellest justkui kunagi pääsu, töö käibki kogu aeg.

Hedonismi õppetunnid

Eks teoorias (n-ö oma südames) olen isiklikultki selle kõige kõrval muidugi hoopis suur hedonist ja eeskujulik molutaja. Rääkimata praegu isegi sellest, et kui toimid liiga pikalt läbipõlemise piiril, siis ei jaksagi lõpuks enam muud teha kui molutada, aga välja puhata see suure süütunde kõrvalt ikkagi ei aita. Nagu paljud meist, õhkan neil hetkedel ka mina Oblomovi poole. See oli tegelane maailmakirjandusest, kes tõesti oskas molutada! Siit ka viktoriiniküsimus: mitmendal leheküljel tõusis Ivan Gontšarovi tegelane Oblomov omanimelises romaanis (kõigi, ka teoreetiliste hedonistide piiblis!) voodist üles? Ega ma ka peast ei tea ja eks ta sõltub ka väljaandest, aga igatahes võttis see tal ikka mitu-mitukümmend lehekülge. Ehkki vahel kipub ununema, et mõneks ajaks saab Oblomovist tegelikult ka korralik inimene, kes praktilisigi asjatoimetusi sooritab, aga põhjuseks on siin muidugi hoopis tahe daamile muljet avaldada. Küllap ei ole ka raamatu moraal lõpuks selles, et arutu ja tuim laisklemine on hea ja tarvilik, aga midagi püüame me ikka Oblomovilt ju ka õppida või vähemasti mõtleme tema peale n-ö hea sõnaga ebaproportsionaalselt tihti.

Nagu paljud teised, õhkan ületöötamise hetkedel ka mina Oblomovi poole. See oli tegelane maailmakirjandusest, kes tõesti oskas molutada!

Lõpuks jõuame aga selleni, milleni me ju alati jõuame: ükski äärmus pole hea ja eks ikka oleks kõige targem leida mõni kesktee. Õigus ei olnud ei Jeesusel ega vanajumalal, ei Oblomovil ega Vargamäe Andresel – või siis, vastupidi, õigus oli neil kõigil. Kuidas see kesktee leida, sõltub muidugi inimese enda vajadustest ja eeldustest. Ainult töötegemine, olgu töö kui tahes hea ja innustav, ei ole aga kedagi kunagi õnnelikuks teinud. Nagu arvatavasti ei piisa ühelegi inimloomale täisväärtuslikuks eluks ka ainult voodis vedelemisest.