Eile anti avaakord selleaastasele Jazzkaarele ning ees ootab nädala jagu tihedat muusikaprogrammi. Teiste seas astub neljapäeval, 26. augustil Fotografiskas lavale kitarrist Argo Vals bändiga, kelle loomingust loksuvad vastu post-rokilikud helilained, mis otsivad igas loomingufaasis uut väljendust, olgu selleks siis emotsioonid, meloodilisus, harmoonilisus või elektroonilised seisukohavõtud. Uurisime Argolt, kuidas ta helilabor töötab.

2012. aastal ilmus su sulest album „Tsihcier”, mida võib tagurpidi lugeda kui „reichist”, viitega helilooja Steve Reichile. Sellest ajast on muidugi omajagu vett merre voolanud. Kas reichist sinus on endiselt alles? Mis on need „õpetussõnad”, mis sa Steve Reichilt enda loomingusse kaasa oled haaranud?

Jah nii oli – helilooja Steve Reichile ma oma esikalbumit ja selle nimilugu nimetades viitasin, sest albumi lõpetamisfaasis kuulasin suure osa ajast pleierist ja arvutist tema loomingut, olin lummatud ning mängisin neid käike kitarril kaasa. Ta muusikas sisalduv progresseeruv energia oli mu jaoks midagi täiesti uut. Reichile enda albumil viitamata oleks jäänud sisse kuidagi valelik tunne. „Tsihcier” ise ei tähendanud tagurpidi mitte midagi ja seetõttu meeldis see kummaline tähekombinatsioon mulle väga. Meeldis ka mõte, et albumi nime hääldamine ja püüdlus seda teha hakkab inimestes segadust tekitama. Seda, kui palju segadust, ma päris ära ei arvanud. Neid hääldusvariante kuuldes on üheksa aasta jooksul palju nalja saanud.

Albumi nimilugu „Tsihcier” sündis just ajal, kui ma S. Reichi muusika enda jaoks avastasin ning siis tekkis tunne, et olen oma esimese plaadi väljaandmiseks lõpuks päriselt valmis. Üldse tegin selle plaadi arvestusega, et kui see esimene peaks mingil põhjusel jääma ka mu ainsaks albumiks, siis parem oleks, et ta saaks korralik tükk. Vähemalt kandsin hoolt, et esmalt oleks endal põnev, emotsionaalne ja vaheldusrikas seda kuulata.

Seoses me intervjuuga panin „Tsihcieri” albumi täna käima ja meenus koheselt, kui suur kõlavärvi ja kitarritooni kujundaja oli selle juures Pat Metheny ning ta loomingu kuulamine ja mängimine, kelle ligi kahetunnist värsket intervjuud Rick Beatoga täna hommikul ärkamise saatel ka kuulama sattusin. Head ainest andsid mulle lugude kirjutamiseks paljud teisedki, kelle loomingut tol ajal maksimaalselt sisse ahmisin.

Tegelikult oli mul plaadifirmaga Eesti Pops juba üle aasta juttu olnud, et kohe-kohe saab tervik kokku ja materjal stuudios lõplikult miksitud. Mul oligi tunne, et peaaegu on töö tehtud, kuid midagi väga olulist on tervikust puudu. Kui sündis lugu „Tsihcier”, algas albumi vormistamisega intensiivne lõpuspurt, mis kestis suve ja terve sügise, jõuludeni välja, kui esitluskontserdid sisse arvestada.

Minimalist minus on vägagi säilinud. Endiselt on oluline nihestatus, ühe kandva muusikalise teema arendamine loo vältel, selle risti-põiki peegeldamine ning neile teemadele ja trikkidele ka mõnes teises sama ajaperioodi loos viitamine. 

Sa oled välja andnud kolm täispikka plaati. On sinu jaoks nende kõigiga toimunud ka mingi murdepunkt? Kui oluline on sinu jaoks pidev progress?

Kõigil kolmel korral, kui olen albumiga lõpetanud, on olnud tunne, et isiklikus plaanis on see aeg murranguline. Sajad või isegi mõned tuhanded tunnid kestnud katsetamine ja õppimine on lõpuks saavutanud selge ja käegakatsutava vormi. Usun, et kuulaja saab minuga nõustuda, et neis kolmes plaadis on küll sarnane tunnetuslik joon ja käekiri, kuid nad on omavahel päris erinevad. Esimesel albumil keskendusin meloodilisusele, teisel palju rohkem harmoonilisusele ja kolmandal elektroonilistele seisukohavõttudele. Oleks õudusunenägu, kui kujundaksin ühte ja sama ideed sada korda sarnastesse vormidesse, niristades ühest õnnestunud trikist piinlikkuseni välja ja tagasi sisse kõik, mida saab. Võiksin mingeid võtteid, mis toimivad, palju rohkem kasutada, kuid parema meelega liigun sealt edasi uusi otsima, sest tihtipeale just protsess ise ongi kõige lahedam. Kuigi erinevad modulatsiooniefektid nagu reverb, delay, pitch shifter ja ring modulator on mulle endiselt armsad. Olen enese suhtes nõudlik. Pole mõtet niisama toota ning seetõttu ma tihti muusikat välja ei annagi. Kiirmoodi ei tarbi ja pole seda nõus ka loomingus tegema. Pean seejuures ütlema, et vahetu emotsioon ja selle jäädvustamine on hoopis teine asi. Olen luues aeglane ja sellega on mul paras kana kitkuda. 

Su viimane album, 77 minutit pikk „In Loving Memory Of” ilmus eelmisel aastal ning selle kohta oled sa öelnud: „Kuulake seda, kuidas heaks peate – kas mõne loo kaupa mitme järgneva aasta vältel, poole plaadi jagu korraga või siis nagu kõige mõnusam: unustage pooleteiseks tunniks kogu ülejäänu ja argine ning vaadake aknast näiteks neid väikseid kodutänavaid või maastikke, mis meil on.” Milline muusikatarbija sa ise oled?

Otsin muusikas rohkem häid albumeid kui õnnestunud singleid. Ilusate albumite pealt on võimalik saada palju tugevam emotsioon, reis ja lasta kujutlusvõimel minna kaugemale kui üksikute kahe- ja pooleminutiliste lugude pealt. 

Sa oled pärit Ahjalt, kus korraldate oma venna Aigariga ka igal aastal väikest Kullaaugu muusikafestivali. Kas Ahja on muusikalises mõttes sulle ka mingi olulise tõuke andnud? 

Ahjal sai 9-aastaselt esimesi bände tegema hakatud, millega tegelesin seal kuni olin 18 ja Tartus gümnaasiumi lõpetasin, kuid Ahjal iganädalaselt bändiproovitamas käisin. Põhilise isu pill kätte võtta ja bändiga tegeleda tekitas minus mõned aastad vanem seltskond ahjakaid, kes iganädalaselt kultuurimajas oma grunge-, metal– ja punkbändidega proove tegid. Mu lapsepõlvekodu asub kultuurimajast vaid 500 meetri kaugusel ja sealt kostus nende bändide küte hästi üle järvesilma koduõuele. Sel moel vedas mul sealse keskkonna ja vaakumiga kuidagi väga, kuigi Ahjal elas sama palju inimesi kui ühes kogukamas Annelinna paneelmajas. Muusikaline alternatiivkultuur tol ajal Ahjal vohas. Väga tõenäoline, et kui seda vanemat põlvkonda meil olnud poleks, tegeleksin elus millegi muuga.

Oled loonud muusikat ka erinevatele etendustele ja isegi dokfilmidele. Kuidas sa tavaliselt neile projektidele lähened?

Mul on selliste tellimuste ees paras aukartus. Tunnen igal korral uue tööga algust tehes vastutust, mis mul lasub, kui on vaja teostada terve või siis suur osa helilisest poolest. Aga see on lahe ja väga vajalik tunne, mis jällegi edasi viib. See on meeskonnatöö ja kuigi mulle väga meeldib omaette toimetada, siis meeldib koos teiste inimestega ühise tulemuseni jõuda vähemalt sama palju. Mõlemat on vaja. 

Ühes kunagises intervjuus mainisid, et instrumentaalmuusika vajab rohkem aega, et inimestele kohale jõuda. Kas see on sinu arvates paratamatus või saaks seda olukorda kuidagi muuta?

Inimhääl tekitab meis paratamatult kõige kiiremat äratundmist, mõistmist ja jõuab kõige kiiremini meile lähedale. Siiski tegelen sellega, et ka instrumentaalmuusika jõuaks kuulajale lähedale ja võtaks ta lahedale reisile kaasa. See vajab kuulajas ilmselt rohkem avatud meeli ja usaldust, et lasta instrumentaalsetel helidel end kaasa võtta ja ära kaotada.