Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Lauri Sommeri mälestused Tartu avangardist ilmusid esmakordselt #4 Müürilehes 2008. aasta suvenumbris.

Kõigepealt lihtne selgitus, mida avangard minu jaoks tähendab. See hõlmab kõikvõimalikku omamoodi, siirast, spontaanset ja sisulist loomingut ja elu. Enamus sellest, mida praegu avangardina esitatakse, on vorm – läänest ajanihkega maha kopeeritud, näideldud, uueks ja enneolematuks kiidetud. Kullakesed, millise käraga te lahtistest ustest sisse tormate! Kõik tabud on ammu murtud, normid täidetud ja tyhjaks saanud. See annab vabaduse. Minu jaoks kasvab igasugune uudsus seest väljapoole ja nimed pole asja toimides enam olulised.

Siia sobib Erkki Luugi määratlus, et praeguses kultuuripildis pole monopoli ja korraga toimib palju uuendusliku sisuga nähtusi. Ja neid tekitavad juurde inimkontaktid, kus leidliku ja humoorika jutu ning koos tegutsemise tulemusena inimeste vaim läitub, tehakse ootamatuid tegusid, avastatakse midagi endas, nähakse uusi seoseid. Proovin oma jutus veidike avada ka taustu ja tehnoloogiaid, näidata väntvõllide ja mutrikeste liikumisi.

Sõnapaar „Tartu avangard” ajab naerma. See linn on kultuuriliselt väga konservatiivne. Allakäinud kohvikuvaimsus, selle põhjendamatult auväärsed boheemkangelased ning lyhendatud ja kitsendatud Ylikooli-stuudium ei luba otsijale just palju. Aga mõnede põrandalaudade vahelt paistab alati valgust. Tulin Tartusse 1994 sygisel ja midagi siin kihas. Ylikooli õppekava koostamisel oli inimestel veel vabadust, sai võtta lisaaineid väljastpoolt eriala. Neil, kes tahtsid, oli aega syveneda, kutsekoolilikud kitsendused ei istunud veel kraes.

Tähe tänaval tegutses Jaan Kiho Muneva Aine järglasena Otto Teater. Vana tsaariaegne maja, kus tehti teistmoodi, väiksema eelarvega, sisu poolest kunstilisemat ja mõnes asjas ka otsingulisemat teatrit. Seal mängiti näiteks varalahkunud Jim Ollinovski näidendit, mille lavaletoomist ei kujutanud mujal ettegi. Toimis stuudio, tehti ka lastele. Peale selle oli seal etteastetega pidusid, kontserte (ise laulsin seal esimest korda trubaduurina, kõige menukam laiv oli hoopis Margus Põldsepa ja Kurgiga koos jauratud õllekyttega lõõtsakraam), synnipäevi (yks minu omagi, raju pidu, kus kolmes toas rokkisid täiesti erinevad seltskonnad, saalipimeduses käis vilgas ni*mine ning kivis **Nux oleks keedupulgaga äärepealt köögi põlema pannud) ja muudki huvitavat. Need olid vabad ruumid, võti lebas ukse peal ja sinna võis iga kell minna, veini võtta, jointi teha, rääkida ning kasvõi omaette istuda ja vanamuusikat kuulata, nagu mina vahel tegin. Ka oma syytuse kaotasin sealsamas tagatoa mattidel. Ideid hõljus õhus ja meeleolu oli ylev. Aknast välja vaadates oli tunda vana Karlova hõngu, eriti kevadel.

Mind viis sinna Andres Keil, kes hakkas just Alliksaare tekstidel põhinevat „Audiovisuaalset A-d” lavastama. Mina ei teinud näitleja nägugi, aga Andres ytles umbes et: „ma tahan Sind ka selle värgi sisse kaasa”. Niisiis lugesin seal nurgas prožektori all neid kirju, mis Alliksaar asumiselt saatis. Lavastus oli justkui kaja sellest vanast Tartu kohvikutes toimunud nõuka ajas radikaalselt uuenduslikust Arturi keelelaborist.

Mõned detailid: lava ja publiku vahel olid raudtrellid, mis vist märkisid nii raudset eesriiet kui Siberit. Praegune „Teater.Muusika.Kino” peatoimetaja Madis Kolk etles Viidingu häälega Arturit ja luges yhes stseenis ajalehte, mille Keil dialoogi käigus põlema syytas. Olid vist ka vana tango ja pyssipaugud, enne etendust öeldi pimedusse saali tulevate pealtvaatajate nimed. Näitlejatest mängisid veel radikaalne ja lõbus Elgitha Zeno ja hispanistikaga tegelev ilus blond Klaarika Kaldjärv. Ega palju ei mäleta. Minu jaoks oli huvitavam see lavatagune elu, kambatunne, mis iga etendusega syvenes.

Ottos käis muidugi palju erinevaid seltskondi, aga koha tänuväärsust see ainult suurendab. Kusagil 90ndate lõpul läks see koht omanikele tagasi. Viimane kord sattusin sinna vist yhe suure peo aegu, kus oli ka Ivar Põllu (kes muuseas kutsus mind Genialistidesse kitarri mängima – nii nende kui minu õnneks polnud tahtmist), kellega läksime varahommikul kostymeeritutena kusagilt poest lisakraami ostma. Otto lahtus nagu veiniuim, aga pohmakat ei tulnud, sealt mööda minnes on praegugi helge tunne.

Minu meelest oli selles majas midagi ka Tartu Lasteteatri vaimsusest, millest olin muusika kaudu osa saanud juba enne Tartusse tulekut – nende ja Normaalse Seltskonna folk oli 90ndate alguse Eestis kõige mitmekesisem, uuenduslikum ja siiram. Lasteteatri asju sai ka ysna palju vaatamas käidud, lemmikuteks olid Taago Tubina lavastatud „Biedermann ja tulesyytajad”; Ionesco „Tulevik on munades”, Anne Maasiku kavad tyrgi luulest ja Masingust ja kindlasti midagi veel. Tuglas ytleb oma „Poeedis ja idioodis”, et Tartu on neetud linn, kelle andestus on võimalik ainult tänu friikidele – see kehtib ka täna.

Lasteteatri näitleja ja hilisem ganjalokomotiiv Aldar Talviste oli yks terasemaid ja ootamatuma käitumisega kujusid kogu Tartu peal. Temas kohtusid väga mõnusalt kaak ja intellektuaal, ta oskas mingeid motiive, arvamusi ja olukordi õhust tabada ja pikalt edasi arendada.

Teine avastus oli muidugi Erkki Hyva, kellega tutvusime 95ndal Otto Teatri jam-sessionil, kus lõpuks kahekesi mängima jäime. Esinesime duona ka 4–5 korral Tartu kohvikutes, tegime samal aastal ka mõned laulud linti. Tollal sai mängitud suhteliselt malbemat kraami, korra koguni Valgret, mida Erkki esitas aga selliste hallutsineerivate rytmimuutustega, et kaasa laulmisega oli päris tegu. Olen Erkkist veidike kirjutanud ja aidanud Õunaviksi all välja anda tema plaati „Varjust rambini”, mis koos Avo Tamme omniliste helindite ja Mihkel Vadi romansside kassetiga „Segadus saialilleseemnete poes” (samuti Tartu sisekosmos!) on vist yks autsaiderlikumaid ja siiramaid helikandjaid, mis vabas Eesti ilmunud.

Jõudsin 90ndate keskel näha veel seda noort, rahutut, otsivat ja kirglikku poolt temas, mida rajud aastad on veidi tuhmistanud, teatraliseerinud ja karikeerinud. Tal oli siis jõudu unistada ja aega helisid otsida, kahvlitega trummikontserti teha või linnulaulule kidraga dialoogiliselt vastu mängida. Berk Vaher ytles õieti, et ta võis kolmele tuttavale antud toakontserdil mõjuda nii, nagu mängiks tervele staadionitäiele. Olime kambaga Margus Kiisi telesaate paroodia „Erkki Hyva Jõgeval” (2000?) synni juures ja mängisime Erkkiga mingi hulga improviseerivaid kontserte NE!-s, millest allpool juttu tuleb. Hiljem on tema fenomeni ehk veidike ära kasutatud, tehtud tast kurioosum, kellega saab nalja, põnevaid kaadreid ja on hea koos pidu panna. Need boheemlased ei taha märgata Erkki olemise traagilisemat kylge, mis sellise puhtsydamliku performatiivse põlemisega elades vist ka vältimatu on. Tema elu on kokku etteaimamatu ja tihti väga raskesti vormistuv kunstiteos.

Viimane tõeliselt radikaalne eluline performanss oli minu jaoks Erkki sõnavõtud, pitsid ja 5 strooganovi oma ema Lia Hyva matuste peielauas. Seal segunesid häirimatult nii „Meelejahutaja” kui äärmine traagika. Mulle avaneski ta esmalt suurejoonelise vestlejana, keda lindistasin päris palju ja kelle kõnekäänud ja suhtumised mind mingil ajal väga mõjutasid. Temas on palju emalt päritut. Ta suudab väga nappide vahenditega reaalsust nihestada – yleaskeldavas maailmas on seda väga vaja.

Muusikuna tegi ta 90ndatel kodus nokitsedes oma tipplood, mida võiks ilmselt hea masterdamise korral praegugi huviga kuulata. Kui leiduks inimene, kes ta koduarhiivi läbi kammiks, sest keegi ei tea, mis seal veel on… Kui Erkki korralikku stuudiosse saaks ja tal nii 7 rida sisse mängida lastaks, oleks rikkamad nii meie psyhhedeelproge kui kosmilise syldi varasalved. Temaga seostuvaid teemasid ja legende oleks veel palju – fotod, naised, kunst, UFOd, kvindiruut, arstiasjandus, toakujundus jne.

Edasi peaks muusika lainele jäädes meenutama Margus Kiisi ymber koondunud gruppi NE!. Kui Margust esimest korda nägin, oli tal palju plaane (juttu oli vist koguni ooperist), mida esitas veidi fyyrerlikus, vaieldamatus, käskivas toonis. Hiljem on see mulje mahenenud ja NE! on mu jaoks esmalt olnud hea seltskond, mitte niivõrd midagi muusikalist. Või noh, lugege mälestusi, ning kuulake siis võimalusel mõned NE! lood ära, ning otsustage ise, mis on huvitavam, kas tegemise lugu või muusika. Igal juhul syndis ja suri selle bändi proovides väga palju just hetkes, kui yhine säde midagi tekitas.

Ka proovikohtadel oli tähtis roll. Tykk aega tegime proove Raadil, endises sõjaväeosas, millest tasapisi hakkas taas kujunema Eesti Rahva Muuseumi kompleks. Enamus bändist – nii Kiis, Erkki Hyva kui Martiini (Tarmo Vahtra) – töötasid seal valvuritena, ning meie tollane ainus naisliige Arnold (Anneli Kaarna) koguni elas mingil hetkel yhes haagissuvilas, kus me vahel ka öösiti proove tegime, tema pisike Tuule-Mari meile oma häältega sämplimaterjali tekitamas. Kasutusel oli vana lintmakk, mis tänu ringlindile toimis luuperina, diktofon, sagedusgeneraator, kajamasin, kõlarites tekitatud viled, kääksuv uks, kumisevad metall-lehed (mida kutsusime „vukupill”), lastesyntesaator, igasugu kõrinad ja võimatud hääled, helindid (raadiost lindistatud Mylleri Sassi köginad, laulutekstidena Nelli Teataja artiklid, „Seksfilmid pimedate majas”, „Ufokatastroof Alaskal”, sõnaraamatud, viimati Rein Veidemanni pateetilised esseed jne) – yhesõnaga, kõik kättejuhtuv. Raadil mängisime ka mingis kylmas siseruumis ja väravaputkas.

Koosseis muutus pidevalt, meie lindistustes on osalenud näiteks õed Kristiina ja Eliisa Ehin, Mehis Heinsaar, Juka Käärmann, Elgitha Zeno, Mell Kirsimets, Magnus Kusnets ja veel paljud, kes hetkel ei meenu. Varasel kassetil „Bullsience fixion” (1997) ja mõne korra ka hiljem laulis näiteks Berk Vaher, kes yhel kontserdil tõlkis kõik, mis Kiis eesti keeles laulis, inglise keelde (seda hinnati Tudengibändi festivalil parima lavašõu tiitliga).

Kiiel olid yksvahe kindlad šokitaotlused, ta arvas, et peaksime esinema musta kilesse mässituna ja nii edasi. Kuna enamuse pillimeeste tase oli tagasihoidlik, siis muutus impro tihtipeale endastmõistetavate käikude kordamiseks. Vahel pääses aga ka väljapoole skeeme. Osa aega mängisime Annelinnas, minu kõrvalmajas asuvas Tartu Filmiklubi ruumides, kus yksvahe oli kasutatud riiete pood. Absurdsete kostyymidega proovid lisasid vunki. Enamus bändiliikmeid nokitses ka muude projektidega, oli selleks siis boheem-orkester Budapest ja (Arupuru Guru)hark (Martiini) või Kiisi sooloprojekt Doktor Mardus, mille lugu „Võitle!” oli Raadio Kuku kurioosumite saates „Eesti edekabel” number yks.

Mu enda heliline tegutsemine Tartus käis diktofoni abiga. Korjasin ringi liikudes sinna kõikvõimalikke helindeid, ning esitasin neid, kus juhtus. Mõnedel inimestel ajas see juhtme kokku. Mul tekkis selle heliimpro kohta isegi oma teooria, mida nimetasin „Diktofonišamanism”. Et kõrvaklappides kõlava abil kuidagi pääseda Annelinna 9-kordse maja ahistusest, hakkasin 2001 tegema Kagot. Esimesed lood tekkisid väga piiratud lasteprogrammiga Soundclub, suunaks oli ulmeteemaline break-electro. Kaks esimest sõpradele jaotatud EP-d olid „Plasteliinist robotid” ja „Raaliralli krõpsuvast vatist kosmoses”. Hiljem, kui tehnilised võimalused avardusid ja sai kasutada ka elavaid hääli, muutus Kago saund muidugi tundmatuseni.

Inspireeriv kuju tollases Tartu tegelikkuses oli minu jaoks ka „akadeemiline tänavamuusik”, renessansshipi David Kettlewell. Olin seltskonnas, kes tõi lavale barokkooperi „Polly” (1997?) – mängisin seal lombakat ja kiimalist peremeest Härra Ducatit ja armusin inglise renessanssmuusika hoogsusesse ja tundlikkusse. Kogu lavastuse produktsioon oli täielik isetegemine ja tulemus vokaalselt kindlasti kõikuv, kuid aus, nooruse paueri ja meelelisusega laetud. Kuigi David pidas eesti rahvamuusikat monotoonseks ja igavaks, andis ta impulsse väga mitmesse suunda. „Polly´s” osalenud yliõpilastest on Ergo Västrik praegu Triskeles, Age Hirv helilooja ja Veljo Runnel loodushäälte salvestaja. Teistes tema tegemistes lõid kaasa musikoloog ja rahvamuusik Helen Kõmmus, Lõuna-Eesti lauluisa Urmas Kalla jt.

Mul oli õnn D. juures mõnda aega ka eratundides käia. Need andsid palju inimlike vestluste kaudu – oli teemasid, mida keegi muu mulle Eestis õpetada poleks saanud. Šoti juurtega David viis mind autentsete lindistuste abiga kokku Sussexi krahvkonna laulikute ja inglise rahvamuusikaga laiemalt. Vennad Copperid, Seamus Ennis, tundmatud vanamehed kõrtsis ja naised taluõuel… See side on jätkunud tänaseni.

Davidi õpetamisviis oli kaasakiskuv ja avatud, tema juures sai õppida kõiksugu asju leivakypsetamisest kaanonite ja kalligraafiani, sest ta hindas inimestes mitmekylgsust. Tema raamatukogu kaudu sain sisse piiluda näiteks inglise keskaja luulesse. Kirjandusest siin mööda ei pääse. Kui 1994 kevadel Ylikooli peal vaatamas olin, nägin Berki. Ta ytles, et tal on kirjutavaid sõpru ja plaan midagi koos teha. Arvasin et oleks kah käsi, aga läks veel aega. Samal korral lugesin Supilinnas Aarne (Led) Seppeli käsikirjalist kogu, mis meeldis hästi. 1996 otsiti Ylikooli pealt kokku kambake luuletavaid kujusid (Aare Pilv, Mehis Heinsaar, Kristiina ja Piret Ehin) ja tehti Kirjanike Majas esimene autoriõhtu, mis toimus minu synnipäeval, 2. aprillil.

Oli väga kõhe neid salamisi kirjutatud tekste äkki niimoodi ette lugeda. Aitas ilmselt see, et olin mõnda aega laulnud, sõjaväes koguni hymniõpetaja olnud – hääl natuke kõvem. Lugesime debytantidena kohvisaali ukselävelt ja meie pateetilisi värsse mahendas Valdur Mikita krutski-kraam. Pärast esinemist, kus ma mõnede luuletajate lugemist uksepraost kitarril saatsin, kutsuti meid vanade kirjanike juurde kabinetti, pakuti kooki ja konni, oldi sõbralikud, arutati (Heino Puhvel, meie aitajad Aivo Lõhmus ja Ele Syvalep), et miks kyll noored nii palju surmast kirjutavad, kysiti Runneli käest, et kas ta uusi konkurente ei karda. Runnel vastas, et kardab kyll. Vahing, kes tunneb mu isa, ytles, et kogu esinemise oli ta mulle otsa vaadanud ja mõelnud: „Soomere nägu”. Oli natuke umbne see „päris kirjanikega” olemine. Me ei teadnud ju veel, kas meist tuleb midagi ega osanud ka mingit vabastavat yhisosa näha. Tulime tookord ära, istusime kuskil omaette.

Hiljem vaatasime ringi, kes veel midagi kirjutab. Kristiina tundis Andreast, Aare leidis Kalju. Margus/Mathura tuli Kaljuga ja sai kohe oma inimeseks. Mina tutvusin linna vallutama tulnud Kompusega ja kutsusin ta „Yheksavägise” esitlusele lugema, mida mees ka menukalt tegi. Tasapisi kujunes sellest ryhmitus Erakkond. Oli selline gruppidesse organiseerumise aeg. Yhine hääl kostis kaugemale.

Varsti pärast Erakkonna teket rajati uuesti ka Tartu NAK. Käisime avamisel, aga tundus, et meil on koos juba hea kyllalt. Nende tegevus on siiani olnud rohkem gängi meenutav ja omavaheline sarnasus ning vastastikune promotöö suurem. Vahel olen mõelnud, et sellel kambalisusel on peale yhtlustamise ja rutiinsuse ka häid kylgi, mingi potensiaal, mida erakud pole täiega kasutanud. Noorele autorile on see elust ja kirjutamisest rääkimine ja kogemuste võrdlemine ikkagi väga oluline asi. Eks me olime kõik omajagu edevad ja enesekesksed, aga võibolla settisid need arenguks vajalikud asjad meisse alateadlikult.

Ma ei tunne eriti, et Erakkond oleks mind kirjutajana väga edasi aidanud. Nad ei olnud minu algus – esimese käsikirja, mis hiljem ilmus nime all „Raagraamis poiss” olin kirjutanud juba enne Tartut. See toon, mida otsisin ja mille alguse pärast sõjaväge aasta Viljandis elades juba kätte olin leidnud, kadus Ylikoolis käest, hägustus mõneks aastaks hirvelikus riiminduses, filoloogilises omapäratsemises ja tohutus masingismis. Luule sisulises kyljes pole Tartu mulle suurt midagi edasiviivat andnud, lätted on ikkagi väga mujal. Aga inimlik suhtlemine, vastastikused lugemissoovitused ja raamatukogude sygavused, pikad jutustamised ja hulkumised nostalgilistel agulimaastikel ning peod on olnud vajalikud. See oli otsingufaas ja paljud meist olid mõne klassiku juures „õpiajal”, tema mõju all. Arvan näiteks, et Kaljule luges palju Harnoon/Krull, Aarele Kõiv ja Kaplinski, Bergile Baturin, Andreasele Alver ja Hirv, Markole Luik ja Masing jne. Kas ja kuidas me yksteisele mõjusime, see jäägu teiste otsustada.

Natuke oleme erakkondlastega koos kirjutanud – remikse (kellegi teise luuletuse tõlgendusi või ymbertegemisi), jaburaid ahelluuletusi või laaste, Mehisega yhe pisikese jutu. Teised erakkondlased on nyydseks väga mitmes vormis (tõlkimised, raamatukujundus, järelsõnad, kogude koostamine, tekstide parandamine, artiklid, seminarid, taustamuusika kasutamine jne) omavahel koostööd teinud. Erakkonna yks erijoon oli ka luulelugemise ja helitaustade sihikindlam sidumine, mis alguses vanemalt põlvkonnalt kahtlevaid hinnanguid sai.

See on meie puhul kinnistunud ja pisut arenenudki – lisaks luulele on meie esinemistel olnud kuulda nii eesti ja seto rahvalaule, bhajan‘e, omaloomingut kui väga erinevaid taustu – elektroonikat, indiet, trip-hopi, ambienti. Muusikataustaga poeesiaplaadid on selle suuna kompaktne näide. Heli ja luule puutepunktide otsingut olen jätkanud Klassikaraadios tehtavates saadetes. Olen selle nime alla koondunute yhisuse, asja enese mõttekuse ja uuemate liikmete suhtes kunagi väga kibe olnud. Eks enda suutmatus peegeldus välja.

Erakkonna kriis, erimeelsuste vastandumine ja esimene vaimne pohmakas oli 1999 paiku. Meie hele ingel Kristiina läks pärast pikale veninud vaidlust teise koguteose nime yle („Harakkiri”, millest Kalju ujeda kontseptuaalse visadusega kinni hoidis, oli ta lyyrilise tunnetuse jaoks liiga halvaendeline – Kristiina pakkus „Arm”) mõneks ajaks lausa minema. Nyyd tundub, et see aina suurenev erinevus on just produktiivne. Sellises vabavormilises mosaiigis on igayks oluline ja vajalik just sellena, kes ta on.

90ndate lõpu Tartu kõige huvitavam maja linnas asus Emajõe 6. Alul käisin ainult allkorrusel Martiini juures, kes õppis Tartu Kunstikoolis natuke maali, aga tegi ka lintmakiga kollaaže. Mõned aastad oli maja peaaegu täielikult omade käes – esimese korruse sqatis elas rändaja Mell, teisel korrusel Kristiina Ehin, igas korteris peatus tihti sõpru ja pööningul ning katusel sai nii mõnedki lennukad piibud tehtud. Ylakorruselt ilmus vahel mõistatuslik ja puhas Juka Käärmann, selle maja hing. Tasapisi saime tuttavateks.

Tema napid ja väga omamoodi mõtted ja kihilised, peene värvitunnetusega, silma teistsugust fokusseerimist nõudvad maalid olid mu tollane suurim avastus Tartu kunstis. Juka oli primus motor, sõltumatu isemõtleja, kelle teelaua ymber kogunes mitmesuguseid seltskondi. Seal oli vinyyle, mida mujal ei kuulnud, jutt ja improviseeritud tegevused said kuidagi teistmoodi suuna, söögikorrad ja teejoomised muutusid omaette rituaalideks jne. Isegi see, kuidas asjad seal korteris lebasid, rippusid, pehkisid, vedelesid ja asetsesid, justkui ytles midagi. Selle koha rahvas uuris syvenenult vanu fotosid, tõi Remo poest iidseid asju, ning tekitas neile uusi kasutusvõimalusi. Väga mõnus kohake oli hoovivaatega „veranda”.

Ega neid asju ymber rääkida ei saagi, aga nad olid ja mõjusid väga virgutavalt. Seal mõeldi välja „mugiv” ja Teadmatuse Akadeemia. Ma ei hakka nende eestkõnelejaks, aga tundub, et nad otsisid vahetut taju, arvasid, et inimene võiks olla teadmatum ja mängivam, ta ei peaks kõike harjumuspäraselt yhendama. Nende olemiste hõngu kohtab parimal kujul Martiini filmides ja helikollaažides ning Juka klassivenna Mehis Heinsaare juttudes. Juka maalib vaikse kindlusega edasi. Natuke jäi seda atmosfääri ka filmilindile.

Yhel hetkel aga hakkas suurenev igaõhtune kylaliste voor erakliku loomuga Jukat tyytama, jätkusid yyrijamad. Maja, kus oli tekkinud nii palju huvitavaid mõtteid, myydi korterite kaupa maha, vuntsiti yles ja on nyyd seest ilmselt ysna tavaline. Ka tarastatud ning ilma teise puudereata kaldapealne, kus sai vahel istutud ja teed joodud, kus Kristiina nii menukalt oma luuleraamatuid esitles, meenutab nyyd mingi vene linna naberežnajat. Mõnedest siin mainitud otsijatest on saanud tunnustatud kultuuritegelased, kirjanikud, toimetajad ja akadeemikud. Osad on kibestunud ja kõrvale jäänud. Mõned veel liiguvad ja arenevad. Selle linna noorte otsiv vaim on leidnud teised pelgupaigad ja väljundid, mida loodan kord veel avastada.