Tallinna Fotomuuseumis avati 2024. aastal näitus „Sugu ja lugu” 20. sajandi Eesti fotokunstist, mille fookuses on seksuaalsus ja kehalisus. Näitusel on palju huvitavat materjali, vahest isegi ülearu palju, sest vähemalt allakirjutanutel jooksis näitusesaalis juhe kokku: millest see näitus ikkagi on ja miks tekib vaatajal hooletusse jäetud tunne?

Ütleme kohe ära, mis meeldis, mis mitte

Rebeka: Näituse suurimaks väärtuseks on seni läbi uurimata ja tundmatu materjali mastaapne esitlemine – ligi pooled mitmesajast pildist on esimest korda avalikult eksponeeritud. Ja põnevad on nii seninägematud kui ka ammu tuntud fotod! Paljusid neid pilte tahaks tulevikus uuesti näha.

Samas on mul tunne, et näituse kuraatoripositsiooni on kujundanud arhiivipalavik – kuraator Annika Haas on leidnud väga palju põnevaid fotosid ja tahtnud neid kõiki publikuga jagada. Ilmselt sel põhjusel tekkis mul igas saalis vähemalt korra tunne, nagu oleks vastu pead saanud, ja mõte seiskus – mind lõi kuraatori palavikuline kimbatus, kuidas seda elevusttekitavat materjali mõtestada. Kui tundmatu materjal on surutud väikestesse nurkadesse, siis 1990ndate kunstiklassikale on üsna lahedalt ruumi, kuigi enamikku sellest on näidatud lähiaastatel Kumus ja mujalgi. Tundmatu ja tuntu kõrvutamine tekitab epistemoloogilise virvarri – ma ei suuda enam jälgida näituse fookust ega narratiivi. Ootan nüüd kataloogi, et vaadata pilte omas tempos ja ruumis.

Anette: Ka mulle jäi mulje, et näituse kontseptuaalne kese lainetab katkendlikel ja nihkuvatel joontel. Peamiseks probleemiks on minu jaoks vast see, et „sugu” on teemateljena nõrgalt kirjeldatud ja see ei suuda kirjut fotomassi hoomatavasse raamistikku kokku tuua. Kui öeldakse, et näitus ,,keskendub keha kujutamisele Eesti fotoajaloos, võttes fookusesse soolisuse, seksuaalsuse ja lood, mida pildid kõnelevad”, tekib mul kohe küsimus, et kuna iga inimkeha suhestub ju alati soolisusega – kas siis binaarse jaotuse või sellest väljaspool paiknemise, selle häirimise kaudu –, siis kas võiks väita, et iga näitus, kus on kujutatud inimkeha, ongi loomuldasa näitus soolisusest. Näitusesaalis olevad liigendused ja seinatekstid võiksid ideaalis sellesse laia raamistusse spetsiifikat ja selgust lisada, kuid mõjuvad paraku pinnapealselt ja on fotomaterjaliga nõrgalt seostatud.

Rebeka: Ma näen siin refleksiooni ja enesepositsioneerimise vähesust, eriti häirib mind tänapäeva vaataja ja normide sõnastamata jätmine. Kui näituse tekstidest jääb kõlama, et 20. sajandil oli alasti keha tabu ja keha paljastamine oli lubatud vaid sportlastele ja tsirkuseartistidele, siis ma ootan, et mulle seletataks selle põhjuseid. Fotodel iseenesest see tabu ülemäära ei kõla. Enne teist maailmasõda olid inimesed enamasti kristlased ja kristlik moraal nägi ette, et keha on nii intiimne asi, et seda teistele ei näidata. Pärast teist maailmasõda keelati NSVLi okupeeritud Eestis alastus väljaspool kunsti kui enese kaubastamise vahend ja pornograafia. Mingisugust murrangut märgib 1990. aastate kunst, mille visuaalkultuuriline kontekst oli meediapildi pornostumine. Ent tänapäeval, kui alasti keha on kunstis harilik väljendusvahend, pole võimalik nende kunstnike transgressiooni väljakutsega hästi suhestuda, seda enam, et esitletud kunstnike suhe keha kui vahendiga on niivõrd erinev, olgu siis tulenevalt autori ja modelli soost või muust.

„Tekib tunne, et „kvääri” mõiste sõnastamisega üldse ei tegeletagi ning meheks või naiseks ümberriietumist käsitletakse rohkem teatraalse akti kui näiteks siira soolise eneseväljenduse küsimusena.” – Anette Pärn

Kvääriv foto?

Anette: Eriti selgelt avaldub see sisuline hooletus kvääriteemalises saalis, kus ka ruumipaigutus võimaldab külastajal teemast hõlpsalt mööda libiseda: väljapanekud paiknevad nurkades ja ruumi keskel olevad elusuuruses fotod mängivad pigem vaatemängulisuse kui temaatilise mõtestamise kasuks. Tekib tunne, et „kvääri” mõiste sõnastamisega üldse ei tegeletagi ning meheks või naiseks ümberriietumist käsitletakse rohkem teatraalse akti kui näiteks siira soolise eneseväljenduse küsimusena. Tunnetust võimendab asjaolu, et sealsamas saalis on ka fotod ekstravagantseid või nappe kostüüme kandvatest sportlastest ja tantsijatest. Seinateksti lugedes jääb mulje, et kuraator ja tekstide autorid on töö käigus küll üksteise jaoks mõistetavad kontseptuaalsed koodid leiutanud, aga külastajana puuduvad mul vahendid, et seda krüptilisust edukalt lahti kodeerida. Näiteks kõrvutatakse fotokunsti ja meditsiinilist pilku, rõhudes mõlema ideoloogiliselt laetud praktikatele. Saan aru, kuhu tüüritakse, aga… no miks ja kust see nüüd veel välja hüppas? Satun iga hetkega aina suuremasse semantilisse segadusse. 

Rebeka: Üks lugu, mis kvääriva foto peatükis rohkem tähelepanu saab, on sõduri Hugo Kriweleri Miss Estoniaks kandideerimine 1929. aasta kevadel. Lugesin tema kohta kodus juurde. Ta kandideeris 20-aastasena naljaviluks missiks, kuna tema sõnul lehes juba esitletud kandidaadid selleks ei kõlvanud. Kriweleril olid tumedad ripsmed ja ta võis toona tõesti mehe kohta eriline välja näha, nagu ta silmad oleks meigitud. Igatahes, sõjaväes tal sellest trikist pahandusi ei tulnud. Kõigile oli selge, et fotomeediumiga on tore mängida, seda enam, et soorollide muutumist peeti ajastu märgiks. Lehest võib lugeda veel, et paar aastat hiljem Kriweler abiellus, sai lapsed, muutis 1936. aastal koos suure osaga eestimaalastest perekonnanime eestikeelseks, töötas terve elu koorijuhina, komponeeris ja mängis trompetit. Ühesõnaga, selles inimeses oli loovust, edevust ja pealehakkamist. Neiuks riietumine oli lihtsalt üks lõbus seik. Selles mõttes võiks asetada tema kõrvale A. Oinatski (kellest räägitakse 2024. aasta maikuu Müürileheski ja on juttu ka Vabamus) – temast ilmus 1929. aasta suvel Postimehes foto kõrvuti intervjuuga tema soolisest eneseväljendusest. Oinatski sugu ei peetud kergekäeliseks mänguks, vaid ohtlikuks ja kahtlustäratavaks kõrvalekaldeks, ebanormaalsuse ja moodsa aja allakäigu näiteks. Sõdadevahelise Eesti ajakirjandusest leiab tegelikult päris palju fotosid transinimestest ja näitusel oleks võinud selles soomängus veel mõni selline juhtum kontekstiks olla.

Mis kujuga on Venuse armunelik?

Rebeka: Kunstiteostele pühendatud peatükis on üks väga selgelt kureeritud sein. Nõukogude Eesti avangardkunsti tuntaksegi võib-olla kõige paremini Leonhard Lapini ja Sirje Runge loomingu kaudu. 1970ndatel olid nad mõlemad Lapinid, kuid 1980. aastaks oli Sirje Runge kohanud fotograaf Jevgeni Klimovit, kellest sai tema suur armastus. On üsna hästi teada, et Leonhard Lapin oli sellest lahutusest murtud, ja tema sarja „Naine-masin” võib lugeda kättemaksupornoks ehk naise siluetis võib ära tunda Sirje Runge, keda Lapin oma piltidel tokiga läbistab. Mina küll varem ei teadnud, et ka Klimov oli enne abielus, aga näitusele on kureeritud üsna dramaatiline kompositsioon, kus pisarais Galina Kuljus on kõrvutatud metalse Sirje Rungega. Kogu neliku keskmes ongi Runge: Runge Venusena, Runge vana Venusena, Lapin Venusena, Klimovi fotod Rungest ja Kuljuse autoportreed.

Anette: I love drama! Venuse-sein on mu lemmikosa näitusest! Nii tundeline. Nii traagiline. 

Rebeka: Mulle meeldib Venuse-seina juures veel see, et hoolimata pöördelisusest ei defineeri neid kunstnikke nende armuelu, nagu juhtub pahatihti vähem tuntud inimestega, kelle arhiivimaterjali riismetest ainult armuelu selgubki. Armastust ja armuvalu kõigile!

Piilu mu jalge vahelt

Anette: Näitusel eksponeeritakse eraldi saalis ka pornograafilise sisuga fotosid, millega seoses tekib hulk nõusolekut puudutavaid küsimusi: mis alustel piltidel olevad inimesed omas ajas nende jäädvustustega nõustusid, kuidas seda üldse tagantjärele kindlaks teha ja mida arvaksid need inimesed fotomaterjali avalikust näitamisest? Saalis on ka 20. sajandi alguses Eestis tegutsenud pornofotograafi Ned de Baggo originaaltöö, mille juures on seinal kirjas, et Baggo meelitas oma modelle sümboolse summa, likööri ja šokolaadiga. Lõhnab nagu peibutamine, ei? Ootaksin selliste kahtlaste momentide puhul eetilis-kriitilist selgitust, sõnaselget seisukohavõttu, feministlikku karjatust, aga vastu haigutab vaikus.

„Sõdadevahelise Eesti ajakirjandusest leiab tegelikult päris palju fotosid transinimestest ja näitusel oleks võinud selles soomängus veel mõni selline juhtum kontekstiks olla.” – Rebeka Põldsam

Rebeka: Jah, mina oleks tahtnud, et porno peatükk oleks olnud teaduslikum – pornouuringud on nii lai teadussuund, milleta jääb muuseumis porno näitamine kuidagi liiga kodukootuks. Selles peatükis esitletud videointervjuud meeldisid mulle samas kõige rohkem. 

Anette: Kõige nunnumalt mõjusid ses saalis fotod, mille puhul oli tajuda, et inimestel on olnud koduses ja turvalises keskkonnas lihtsalt lõbus stiilis: ,,Oot, ma võtan püksid jalast ja sina piilu mu jalge vahelt kaamerasse.”

Lõpetuseks

Rebeka: Aga, Anette, sinu töö osa on kehaline väljendus ehk etenduskunst. Kuidas need näitusel esitletud fotod sind kehakunstnikuna kõnetavad?

Anette: Kunstipraktikas mõtestan keha tihtilugu füüsikalise ühikuna ja seetõttu kõnetavad mind kehad, mis on gravitatsiooniga teadvustatud suhte saavutanud. Esoteerilist laadi selgitus, aga selliseid kehi vaadates on tunne, nagu kere ja jäsemed sirutuksid oma nähtavast vormist kaugemale ja jätkaksid trajektoori lõpmatutel sirgetel. Ka kehalisuse sotsiaalne, ajalooline ja psühholoogiline mõõde väljenduvad tihtilugu väga füüsilisel tasandil: sisseõpitud poosid, stampliigutused, kere avatus või suletus. Noh, üle ega ümber ei saa ka kehalisuse poliitilisest mõõtmest, ei kunstis ega ka kus tahes mujal. Näitusel mõjus kõige tugevamalt see foto tätoveeritud mehest haiglaseinte vahel, temas avaldus nii ilus tundlikkus. Aga üldiselt pole vist olemas keha, mis mind ei kõnetaks! On vägivaldseid isiksusi ja ebameeldivaid isikuomadusi, mis mõnes kehas elavad, aga sel juhul on mul neist kehadest lihtsalt kahju. Aga küsin kohe vastu, Rebeka, millised kehad sind soouurijana kõnetavad?

Rebeka: Pean tunnistama, et mind huvitavad rohkem lood, mida kehad läbi elavad, ja kuidas seda pildil või kunstiteoses ära tunda. Fotomuuseumi näitel köitsid mind samamoodi fotod, mille lugu oli võimalik ise välja mõelda. 

Ma pole selles mõttes Anu Põdra loomingu võlust edasi liikunud – mind ajab jätkuvalt elevusse, et kehade poosist on võimalik välja lugeda, mis tunnet kujutatav kannab, ja seda tunnet saab valgusega mitut moodi lavastada. Mind intrigeerib veel barokk, kus kehad on tihtilugu võimatuski olukorras täiuslikult lõdvestunud, n-ö jumalikkuse märgiks. Selles mõttes on kehade kujutamine fotol võrreldes teiste väljendusvahenditega pigem lihtsakoeline, aga fotodel kajastub jällegi inimkonna muutumine.

Rebeka Põldsam on TÜ etnoloogia teadur, kvääriuurija ja kunstikuraator.

Anette Pärn elab praegu EMTA black box’is.