Sel kevadel pidas Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas loengu katalaani arhitekt Jordi Truco, kes juhatab arhitektuuribürood HYBRIDa(1), mis on loodud koos äripartneri ja elukaaslase Sylvia Felipega. Truco on ühtlasi Barcelonas ELISAVA arhitektuuri- ja disainikooli ADDA (Advanced Design and Digital Architecture) magistriprogrammi eesotsas. Ta töötab vägagi innovaatilise projekti „Hypermembrane” kallal, leiutades uutmoodi võrekoorik-konstruktsiooni, mis suudab ajas dünaamiliselt keskkonnatingimustele reageerida.

Euroopa teadustöö paradoks

„Euroopa idee meeldib mulle – kogu see mitmekesisus tugevdab demokraatia mõtet –, kuid siinses süsteemis on raske muutusi ellu kutsuda või olla innovaatiline, tegu on aeglase ja keerulise kontekstiga,” arvab Truco. Kas Euroopa teadusrahastuse süsteem toetab innovatsiooni? „Arhitektuur on alati laenanud uuendusi teistelt elualadelt või kohandanud neid. Euroopa Liidu 7. raamprogramm (nüüd Horisont 2020) otsib leiutisi, millel on tootearenduse potentsiaal, et neid turule viia. Hea on see, et projektilt ei loodeta sajaprotsendilist edu, mis jätab ruumi katsetamisele. Turg on üha enam uuendustele suunatud ja innovatsioon on see, mis aitab Euroopal maailma mastaabis konkureerida. Vaadakem näiteks Saksamaad: kohapeal ei toodeta praktiliselt midagi, kuid nad müüvad teadmisi, sest asjad toodetakse Hiinas, Indias, Lõuna-Ameerikas või mujal. Seega on küsimus selles, kuidas müüa teadmisi, kuidas teha seda kogu aeg paremini, et üleilmastumises ellu jääda,” selgitab Truco. Ta lisab: „Kurb, et me ei mõtle enam sellele, kuidas asju siin kohapeal toota. Õnneks proovivad mõned piirkonnad, nagu Kataloonia, nuputada, kuidas tootmist regiooni tagasi tuua – lõppude lõpuks on materjali Hiinasse saatmine, et asi seal valmis „õmmeldaks”, ja seejärel tagasi Euroopasse laevatamine, kus seda turustatakse ja kus see müüki läheb, ju halb äri. See on nagu meie kultuuri paroodia – kahjustame endid. See pole hea äri ei ökoloogia, maksumuse ega sotsiaalse mõõtme seisukohalt. Seetõttu on oluline tuua tööstus Euroopasse tagasi, alustades kas või väikestest asjadest kohapeal. Nii peaks see olema.” Kataloonial paistab olevat poliitiline tahe ses suunas liikuda, tehes seda teadlikult valitsuse tasandil.

Truco on pannud kokku „Hypermembrane’i” partnerite konsortsiumi. Kuidas valis ta välja, kellega koostööd teha? „Oleme Sylviaga projekti idee autorid – vaatasime ringi, et mida FP7ga seotud tehnoloogia arenduskeskused teevad. Mõistsime, et suudame anda arhitektidena oma panuse Euroopa teadustöösse. FP7l on väga selged reeglid – nt partnerid peavad tulema erinevatest riikidest – ja see on väga eluterve. Nii on meil nüüd prantsuse, saksa ja portugali ettevõtted projekti kaasatud. Need ettevõtted on omal alal tipptasemel, arenduskeskus otsis nad välja ja lõi nendega kontakti,” räägib Truco.

Nihutab piire

Kui kaugele soovib Truco kontseptsiooni arendada? Kui palju piire nihutada? „Hypermembrane” kui nutikas mitmekihiline ja keskkonnaoludega kohanemisvõimeline võrekoorik-konstruktsioon on mõeldud kasutamiseks arhitektuuris, näiteks nii väiksema kui ka suurema sildeulatusega kergstruktuuride püstitamiseks. Tootmisprotsess põhineb termoplasti pultrusioonil ehk kiudarmeeritud materjali survevormimisel. „Pilootprojekt – dünaamiline installatsioon Barcelona disainikeskuse (Disseny Hub) ees – on valmis. Nüüd tuleb teha päris demonstratsiooniprojekt, mis oleks mõõtmetelt suurem – idee tõestus,” vastab Truco. „Eramu mõõtkava ei sobi „Hypermembrane’ile”. Peaksime ehitama keskmise või suure sildeava ja kergkonstruktsiooniga hoone, mis võib oma kuju muuta ja mis arvestab keskkonnaaspektidega.”
„Hypermembrane” peidab endas kindlasti targa arhitektuuri võimalust targale ruumiprogrammile. Ideed on kirjeldatud hispaania meedias kui „muskulaarset arhitektuuri” ja konstruktsiooni leiutamisel on arhitektid tõepoolest just lihaste dünaamikast õppust võtnud. Mida arvab Truco biomimeetikast, mimikrist? „See on loodussüsteemide vaatlus ja neis strateegiate nägemine; nende käitumise instrumentaliseerimine – nende tõlkimine arhitektuuri mõõtkavasse teiste, tehismaterjalide abil. „Hypermembrane” on liikumisvõimeline ja paindlik, saab hakkama materjalide formatsioonidega, sellest saab luua lugematul hulgal erinevaid arhitektuurseid vorme – kõik need omadused on loodusest laenatud. Meie muskulaarse membraani tõhusus ei põhine mehaanikal, vaid materjalide aktiveerimisel. Biomimeetika tähendab, et süsteem on võimeline oma kuju muutma, kaotamata oma strukturaalset tugevust,” selgitab Truco. Tema eesmärk on luua ehituskonstruktsiooni süsteem, millel on teatud elusloodusele omased tunnused, kuna see toimib kui bioloogiline, mitte kui mehaaniline süsteem. „Hypermembrane” on ühtaegu struktuur ja n-ö nahk – strukturaalne membraan ehituskehandi ümber, mis toimib kui tervik, nagu seda teeb organism looduses. Ideel on palju potentsiaali – tulevik näitab, kas Truco ja tema töögrupp suudavad astuda järgmise sammu arhitektuuri mõõtkava suunas ja ehitada valmis mõne suurema hüpermembraanihoone.