Mis väljundid on noortel arhitektidel, et Eestis läbi lüüa, kui arhitektuurivõistlused ei võimalda enam jalgu alla saada? 

Oleme teinud Stuudio Ela[mus] liikmetega (meid on kolm) viimase viie aasta jooksul kumulatiivselt kuskil 70+ võistlustööd. Hoolimata amatöörtasemest (osaleme võistlustel „päris” töö kõrvalt) oleme Eesti avalike arhitektuurivõistluste fännid ja tunneme uhkust riiulile kogunenud trofeede üle. Peame end „noorteks arhitektideks” ja võitleme vapralt selle terminiga kaasnevate stigmade vastu. Võistlused ongi ilmselt parim viis, kuidas noor büroo saab endale nime teha, või vähemalt varem on see Eestis nii olnud. Viimase pooleteise aastaga on aga toimunud arhitektuurivõistluste maastikul mõtlemapanev areng. 

Riskikäitumisest

Eesti avalikel arhitektuurivõistlustel osalejate arv on viimastel aastatel kahe- või isegi kolmekordistunud. Auhinnafondid pole aga samas märkimisväärselt kasvanud ning rahaliste kohtade arv samuti mitte. Kiire otsing näitab, et 2019. aastal oli Lihula „Hea avaliku ruumi” auhinnafond 25 000 eurot. Nüüd, viis aastat hiljem on see Mustvee „Hea avaliku ruumi” võistlusel täpselt sama suur. Paistab, et aeg on võistluste korraldamisel seisma jäänud. Praegu tulevad palka maksvad bürood esimese koha preemiaga heal juhul tasa. Võistlustest motiveerib enamasti ikkagi osa võtma projekteerimisetappi jõudmine. Tavapäraseks on aga saanud, et võistlustele ei järgne projekti ega ehitust. On palju näiteid, kuidas juba võistluse ajal levivad kohalikus meedias jutud puudulikust projektirahastusest. Jääb mulje, et arhitektuurivõistlustest on saanud „imagoprojekt” või „hea ruumi pesu”, millega näidatakse, et kohalikul tasandil toimub midagi. Probleem on aga selles, et pingutus ei kajastu mitte kohaliku omavalitsuse kulureal, vaid suuresti arhitektide omal.

Jääb mulje, et arhitektuurivõistlustest on saanud „imagoprojekt” või „hea ruumi pesu”, millega näidatakse, et kohalikul tasandil toimub midagi.

Kui on teada, et keeruline on isegi võistluse auhinnaraha välja maksta, peaks korraldaja väga kriitiliselt mõtlema, kas võistlus on talle üldse võimetekohane. Kui projekteerimise või ehituse rahastus on küsimärgi all, tasuks mõelda formaadile ning kaaluda, kas tegemist on arhitektuuri- või visioonivõistlusega. Kui võidutöid ei realiseerita, tekitab see pettumust arhitektides ja avalike hoonete puhul ka valijates. Täiesti eraldiseisev teema on võistluse eeskirjas sätestatud projekteerimistingimused, millega projekti sageli ajaliselt survestatakse ning realistlikku eelarvet piiratakse. Pikas plaanis suurendab see just osalevate arhitektide riske ning hävitab motivatsiooni edaspidi võistlustel osaleda. Usume, et arhitektuuris on keskne missioonitunne, aga see kaob kiirelt, kui seda kasutatakse ettekäändena arhitekte survestavate meetmete kehtestamisel. Paratamatult tekib küsimus, kas selline võistluskorraldus on proportsionaalne ajal, kui suurte projektide osakaal turul on väike. Kas hindame arhitektide riske ja võimekust adekvaatselt?

Anonüümne tööaeg

Võistlustega ei kaasne ainult rahaline kulu, vaid arhitektid peavad sinna ka palju aega panustama. Kui varem (kuskil 12 kavandit võistluse kohta) oli heas tiimis võimalik eeldada, et tihedas võistlusgraafikus tuleb aasta jooksul võit või paar ikka, siis praegu, kui võistlustöid esitatakse ca 30, on olukord märgatavalt muutunud. See muutus on nii suur, et mõjutab ka üldist lähenemist võistlustele. Mudelite, visuaalide ja jooniste vormistus on üha tähtsam, et päriselt mängus püsida. Fookus nihkub projekti mõttelt info edastamisele ja väljapaistvusele. Keegi ei taha esimeses hindamisvoorus välja langeda. See tähendab kallimaid visualiseeringuid, 3D- ja 2D-programme ning isegi põnevaid tehisajupõhiseid tööriistu. Pildil ja pildil on vahe, millest saab neid kõrvutades aru. Sama kehtib ka jooniste ja skeemide puhul. Põhjalikum vormistus nõuab ka rohkem aega. Keskmisele võistlustööle kulub meil nüüd juba ca 500 töötundi – varem jäi see tavaliselt 300 kanti. See tähendab ajakulu ligi kahekordistumist. SÜKU kavandi kallal töötas meeskond kokku ca 1000 tundi. Kiire arvutuse kohaselt on 500 tundi ümmarguselt 63 tööpäeva. Kuna projekteerimistöid on vähem ja võistlustöid palju, võtavad võistlused proportsionaalselt rohkem aega. Tekib nõiaring ja võistlustele pühendatav aeg muudkui kasvab. Samas arutatakse lõppfaasis sisuliselt ainult 10 töö üle. 20 väljajäänud tööd (ehk umbes 10 000 töötundi) on edaspidi elektrooniline prügi, millega pole mõnel juhul võimalik isegi pilves, veel vähem arhitektuurinäitusel tutvuda. Isegi kui võistlustöid saab vaadata, pole neid võimalik siduda kindla arhitektuuribürooga. Tekib illusioon, et tehtud anonüümne „vabatahtlik” töö ei olegi oluline ega vaja väärilist tasu. Tegemist ei ole ju päris arhitektuuriga.

Põnevad lahendused jäävad võistlusmüüri taha

Mõnes mõttes on ju hea, et enam ei ole käega löömist ja näeme väga kvaliteetset võistlusarhitektuuri. Pikas plaanis kurnab aga suurenev koormus arhitektid ära. Eriti põlevad just noored, kes peavad traditsiooniliselt büroosiseselt võistluste põhitöö enda peale võtma. On siiski küsitav, kas aktiivsem võistlustel osalemine kajastub kuidagi ka hoonetes endis, sest uute tööde vajadus meelitab arhitekte projekteerimislaua tagant eemale. N-ö kindla peale võitma minnes kannatab ka looming, kuna pinnale jäävad juba väljakujunenud ja läbiproovitud lahendused. Riskida pole mõtet. Nalja teha ei tasu. See on juba ammu liiga kallis. Ka meil on vaja söögi, elektri ja üha suuremate arvete eest maksta. Hinnatõus ja inflatsioon mõjutavad kõiki. Kooli lõpetanud noored arhitektid tahavad ilmselt avada oma büroo, saada lapsi ja esimese kodu osta. Ehk tasuta töö tegemine on neile väga kallis. Ja mõelgem, mida kõike saaksid arhitektid teha selle mahavisatud 10 000 töötunniga võistluse kohta…

Keskmisele võistlustööle kulub meil nüüd juba ca 500 töötundi – varem jäi see tavaliselt 300 kanti.

Ettepanekud võistluskorralduse muutmiseks 

Jõudsime ajurünnaku käigus kolme ettepanekuni, mida võiks võistluste korraldamisel arvesse võtta. 

1. Preemiat võiks maksta esikümnele ja auhinnafondi tuleks suurendada.

Traditsiooniliselt on võistlustel olnud neli või viis äramärkimist, mis on olnud loogiline, sest võistlustöid on olnud keskmiselt kümme. Suuremate võistluste puhul, kuhu esitatakse üle 25 töö, võiks äramärgitavate tööde hulka suurendada, et esiletõstetavate tööde proportsiooniks jääks pool või kolmandik. Kindlasti tuleks kasvatada auhinnafondi. Täpne summa sõltub juba lähteülesandest. Elu on igatahes võrreldes viie aasta taguse ajaga kindlasti kallimaks läinud. „Hea avaliku ruumi” võistluste puhul peaksime rääkima auhinnafondi vähemalt kahekordistamisest. See summa ei pea kajastuma tingimata esikoha preemias, vaid võimaldaks maksta rohkem eripreemiaid. 

Meil on muidugi lihtne öelda, et tõstke preemiate hulka ja suurust. Tegemist on siiski struktuurse muudatusega, mille eesmärk on tõsta arhitektide töö väärtust turul. Preemiate info jookseb läbi kõigist maakonna- ja riiklikest lehtedest – nii võistlust välja kuulutades kui ka lõpptulemusest teatades. Need summad on teada ka arhitektuurivõõrale inimesele. Sellele teadmisele tuginedes asutakse sõlmima ka esimesi projekteerimislepinguid ja tihti tekivad käärid „päris töö” ja võistlusmaailma vahel. 

2. Võistlused tuleks muuta kaheetapiliseks.

Üldiselt esitatakse kogu töö korraga ja see muudab protsessi osaleja jaoks riskantseks, sest töö on vaja täielikult läbi mõelda ja see on ajakulukas. Alternatiiv oleks muuta võistlused kaheetapiliseks, nii et esimeses etapis oleks võistlustöö maksimaalselt ühel A1-suurusel planšetil või kehtiks mõni muu töömahu piirang. Teises etapis, kuhu pääseb juba tunduvalt vähem osalejaid, tuleks esitada võistlustöö praegu tavapärases formaadis. Kogu võistlus oleks endiselt anonüümne. 

Sarnast formaati võib kohata tihti näiteks rahvusvahelistel üliõpilasvõistlustel, kus osalejaid on sadu. Nii on arhitektidel võimalik oma tööd paremini optimeerida. Esimeses etapis väheneks töömaht märgatavalt ja ebaõnnestumise korral poleks see büroole nii suur väljaminek. Lisaks aitaks see tõsta võistlustel n-ö põnevamate mõtete ja lahenduste osakaalu. Väidame, et „kindla peale võitma minnes” suretab võistluskultuur suure osa originaalsetest ideedest ära. Kaheetapilisus aitaks esimeses etapis riske vähendada ja tänu sellele loomingule vabamalt läheneda. 

3. Kutsega võistlustele võiks lubada ka teisi arhitektuuribüroosid.

Võistlused ei ole Eestis otsa saanud. Paljud neist toimuvad „kutsega võistluse” formaadis ehk tegemist on võistlustega, kus osalejate arv on piiratud, nad on arendaja valitud ja enamasti on iga võistlustöö ka tasustatud. Väljavalitute ringi kuulub enamasti väike arv tuntud Eesti büroosid. Saksamaal on toimunud kutsega võistluste formaadis oluline areng. Nimelt saavad lisaks kutsutud arhitektuuribüroodele, kellele makstakse tasu, ka teised bürood võistlusest tasuta osa võtta ehk võistlus on n-ö osaliselt kutsega.

See aitaks osalevate arhitektide tööd võistluste vahel paremini hajutada. Kui valikus on ainult avalikud võistlused, siis näiteks kortermajad ja büroohooned jäävad sellest enamasti välja. Paljudel arhitektuuribüroodel on oma spetsialiteet ning kutsega võistluste formaat takistab nende eneseteostust. See on oluline just väikesel Eesti turul. Lisaks võimaldab osaliselt kutsega võistlusformaat ka noorematel ja väiksematel büroodel jala ukse vahele saada. 

Lõpetuseks küsime, mis on noorte eesti arhitektide pikemaajaline plaan, kui võistlustega seotud risk kasvab? Enamik tuntud büroodest alustas pärast kooli just võistlustel osalemisega. Novembrikuisest The Architectural Review’st saab lugeda, kuidas arhitektuuri maine, eriti alustavate büroode seas, on kreenis. Noorte arhitektide ärakasutamine on üleilmne probleem ja neil on vähe kaugeleulatuvaid väljundeid. Probleem kandub edasi ka vanemate arhitektide ellu. Meie kogemuse põhjal on suuremate tiimide keskmine vanus Eestis tavaliselt alla neljakümne. Vanemad arhitektid peavad vastu enamasti ainult partnerina või akadeemias. Pärast büroos reaarhitektiks või mõnel juhul vanemarhitektiks saamist vaatab vastu karjääriredeli lõpp. Eesti büroodel ei ole kombeks uusi partnereid värvata. Oma büroo ja arhitektuurivõistlused on eriti noortele arhitektidele üks vähestest väljakujunenud võimalustest päriselt läbi lüüa. Usume, et võistlusformaadi muutmine on üks viis, kuidas arhitektid saaksid oma mainet kujundada, kui see on arhitektide kollektiivne otsus. Alati on võimalik ühiselt öelda: „Ei, me ei võta osa. See on meie jaoks liiga kallis.” Arhitektidest tuleb rohkem lugu pidada, sh üliõpilastest ja noortest arhitektidest, ja see peab algama arhitektidest endist. 

Stuudio Ela[mus] on kolmest noorest arhitektist koosnev eesti ja šveitsi taustaga loominguline kollektiiv.