Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalisloengute sarjas astus eelmisel hooajal üles Taani tuleviku-uuringute instituudi (Copenhagen Institute for Futures Studies ehk CIFS) pikaaegne juht Johan Peter Paludan, kes on organisatsioonis töötanud 1976. aastast nii teadustöö juhi kui teadurina ning kelle südameasjaks on teaduse populariseerimine.

CIFSi asutas endine OECD direktor Thorkil Kristensen 1970. aastal eesmärgiga keskenduda oma koduriigile Taanile, kuid XXI sajandil on laiendatud haaret, nii et uuringud on järjest rahvusvahelisemad. Loengule järgnenud vestlusringis osales peale minu ja Paludani ka arhitekt ja Umeå ülikooli professor Jüri Soolep. Kõigepealt uurisime, mida tähendab Paludanile mõiste „elukeskkonna kvaliteet”.

Johan Peter Paludan: Kvaliteedi küsimusel on muidugi mitu dimensiooni, millest üks seisneb kindlasti selles, et 50 või pigem 100 aasta eest mõeldi kvaliteedist teisiti, sest ühiskonnas nähti ehitamist kui igavikku suunatud tegevust. Ja seda tegevust sai õigustada kvaliteedile viidates. Selgelt ilmneb see Taani riigi raudtee-ehitistes (-jaamades) , kui vaadata neid 100 või 120 aasta tagant. Need on nii kavandatud kui ehitatud väga hästi – nad olid mõeldud kestma terve igaviku. Nüüd teame, et asjad on muutunud. Siin on muidugi paradoks, sest ehitised tegelikult kestavadki küllalt kaua, kuigi me ei mõtle ehitades enam igavikule.

Toomas Tammis: Seda ütleb ka projekteerimise standard: projektis tuleb määrata ehitise kestvus, on see siis 25, 50 või mingi muu arv aastaid.

Paludan: Teine viis kvaliteedi käsitlemise illustreerimiseks on väga selge hierarhiaga ühiskond, kus keegi teab, mis on hea ühiskonnale, ehitistele ja kõigele neis sisalduvale. Tänapäeval on minu arvamus sama hea kui iga teise oma, mis teeb kvaliteedist rääkimise väga raskeks. Kvaliteedil on ka palju erinevaid tähendusi. On võimalik mõelda kvaliteedist kui millestki, mis inimestele meeldib. See on vahest isegi levinuim arvamus: kvaliteetne on see, mis meeldib mulle.

Jüri Soolep: Kas ei või öelda, et sinu kirjeldatud kvaliteedi ja hierarhiate kadu on tegelikult efemeerne? See jääb välispidiseks, nähtuste-siseselt on alati olemas hierarhiad, mille põhjal langetatakse otsus. Demokraatia võidukäik on vaid meie illusioon. Ma väidan vastupidist: kvaliteedid ja hierarhiad on tänapäeval peidetud ja see osa, mis neist välja paista lastakse, on tegelikult manipuleeritud nimelt selle varjatud osa poolt.

Paludan: Sul võib selles osas õigus olla. Minu väide on see, et kvaliteedi mõiste muutub tänapäeval kiiremini. Kui siin ongi peidetud hierarhiad, siis need muutuvad kiiremini kui varem. Sest need peidetud hierarhiadki paiknevad ühiskonnas, mis on pidevas muutumises. Need, kellel on raha, otsustavad, vanadel headel aegadel kuningas või riik. Riigil on ka tänapäeval suhteliselt palju raha, aga nüüd on palju raha ka paljudel teistel. Võib-olla ei ole see hierarhia tänapäeval mitte peidus, vaid hoopis laiali laotatud, hajus.

Soolep: Sinu eilne loeng käsitles megatrende praeguses poliitikas, nii Euroopas kui maailmas. Raha on seal üks olulisi küsimusi, täpsemini raha kontseptsioon. Seda võiks nimetada ka kapitaliks, aga mitte ainult. Minu hirm on see, et praegune kriis ei ole enam üks paljudest, vaid sellest on saanud üks sinu eilses loengus kirjeldatud nn jokker. Raha ei ole enam ei kapitali ega ka väärtuse mõõdupuu. Kas kapitali mõiste tööjõu ja (lisa)väärtuse mõõdupuuna on muutumas?

Paludan: Vähemalt digitaalses maailmas, kus kõik on tiražeeritav ilma reaalsete kulutusteta. Oleme sisenemas anajanduse ajastusse, mis on anarhia ja majanduse liit. Meil on kaks paralleelset majandusmudelit: tavapärane rahal ja autoriõigusel põhinev ja anarhiline, mis põhineb jagamisel. Need kaks majandust erinevad. Kui jagamisel põhinevas süsteemis miski ei tööta, siis võib seda võtta nii, et seekord lihtsalt ei vedanud, ja kahju või parandamist ei ole kelleltki nõuda. Tavapärases mudelis saab alati tuvastada tootja, kes vastutab. Et suurte muutuste ajal ellu jääda, on vaja uusi ärimudeleid. Näiteks muusikatööstuses ei liigu suur raha enam niivõrd CD-de müügiga seoses, vaid pigem kontsertesinemistega. Kui nn vanadel headel aegadel oli võimalik mõõta töölise kasu(m)likkust ja (marksistina) mõõta kapitalisti röövellikkust, siis meie tänase majanduse immateriaalsete toodete juures ei ole sellel enam tähendust. Meil ei õnnestu enam mõõta, kui palju tööd on kulunud millegi tegemiseks ja kui palju on see väärt. Zygmunt Bauman räägib, et kõik on voolav, suhted on voolavad, majandus on voolav, armastus on voolav. Raha kui selline on olnud alati kokkuleppeline. Raha ei ole iseenesest mitte midagi, kui sa ei usu, et seda on võimalik kasutada – saada selle eest endale midagi, mida soovid. Selles mõttes on raha olnud alati muutlik. Siin võib meenutada olukorda Saksamaal pärast Esimest maailmasõda, kui leiva ostmiseks pidi olema kohvritäis raha. Voolavus ei ole iseenesest uus nähtus, kuid tundub, et vool on kiirenemas.

Soolep: Mida arvata panganduskriisist? Kas digitaalne majandus on oma globaalselt liikuva, voolava kapitaliga loonud olukorra, kus rahal on maailma eri paigus väga erinev väärtus ja tähendus nimelt seetõttu, et seda on võimalik liigutada üle maailma. Seetõttu pole tegu tavapärase majanduskriisiga, mil selgelt nähtavad põhjused.

Paludan: Ilmnevad juba ka märgid soovist globaliseerumisest tasapisi tagasi tõmbuda. Näeme, kuidas riigid on muutumas üha protektsionistlikumaks. Globaliseerumisest eemaldumine omakorda mõjutab üleilmset rahandust. Taasreguleerimine võib siin appi tulla, sest praeguse kriisi üks olulisi põhjusi oli kindlasti 90ndate mahukas finantsturgude deregulatsioon. Kapitalismi ei tohi jätta omapäi – ta on ise suures kriisis. Peabki olema, sest kui võtta kapitalismi tõsiselt (mida me kindlasti peamegi tegema), siis selle efektiivsuse üks põhitingimusi on konkurents. Kapitalismil ei ole olnud tõsiseltvõetavat konkurentsi viimased 25 aastat. Konkurents ideoloogiate vahel kadus ja kapitalism üksi jäi ellu. Öeldakse küll, et sotsialism ei ole surnud, vaid pigem tõsiselt tõbine, aga tõsiseltvõetavat konkurentsi kapitalismile temast ikkagi ei ole. Enne seda oli olemas kapitalismile alternatiivne süsteem, teine viis reaalsuse, majanduse, mille tahes struktureerimiseks. Meile ei pruukinud see meeldida, aga meil oli vähemalt postulaat teistsugusest asjade korraldusest. See on nüüd kadunud ja lahenduseks saab olla mingisugune kunstlik konkurents, mida võib nimetada nt „reguleerimiseks”. Kui kapitalism ei saa üksi hakkama ja tal ei ole loomulikku võistlejat, siis peame selle ise looma. Provokatsiooni mõttes võib öelda, et Hiina on tuleviku kapitalismi mudel. Hiinlased on väga jõulised kapitalistid, aga riik ja partei oma regulatsioonide ja juhtimisega on neist üle. Kui nii, siis ei pruugi tuleviku maailm olla enam nii globaliseerunud, kui praegu paistab, ja see võib osutuda hädavajalikuks.

Soolep: Ja sellega on globaalsel rahandusel lõpp?

Paludan: Ega see päriselt kao, aga ei suudeta teha enam nii suuri liigutusi, mis võivad hetkega kõik pea peale pöörata. Sest me oleme näinud, kuhu selline olukord viib, ja nii rumalad ei saa me ometi enam olla.

Tammis: Kui tulevik on liikumas eemale lõputust fluktueerimisest ja muutumas pigem fragmenteeritumaks ja ühel või teisel viisil reguleeritumaks, kas siis on (nt arhitektil) ehk lootust, et mõneti traditsiooniline „eksperdi” roll võib jälle osutuda oluliseks. Senine eksperdi taandumine on olnud suures osas tingitud liberaalsest vaba turu olukorrast, kus eksperdi arvamus oli sama hea kui iga teise turuosalise oma ja ekspertarvamus vormus lõpuks turuosaliste kokkuleppest. Kui see saab nüüd mingil määral reguleeritud, siis on ehk sellega koos ka teistsugune otsuste tegemise viis jälle väärtuslik.

Paludan: Mina nii ei arva. Me räägime siin ikkagi kapitalismist, mis siis, et reguleeritud. Kapitalism on tulnud, et jääda. Turu toimimise mehhanism jääb alles. Tuleviku ekspert on reguleerija – ja see ei ole arhitekt.

Tammis: Suur küsimus on siis, kes on see reguleerija. Kas ta pöördub oma otsuste tegemisel majandusspetsialisti või arhitekti või arsti poole?

Paludan: Kuna see on ikkagi kapitalism, mida tuleb reguleerida, peab see olema inimene, kes kapitalismi mõistab – näiteks majandusinimene või poliitikateadlane või jurist.

Tammis: Aga nii on see ju ka praegu. Kas siin ei ole võimalik ikkagi näha kohta traditsioonilisele eksperdile, mõnes mõttes käsitöölisele selle sõna parimas mõttes. Ka arst ja arhitekt on mõneti käsitöölised – nad oskavad teha asju, mida teised ei oska.

Paludan: Ma arvan, et eksperdi „müstika” on kadunud ja seda on väga raske taastada. Me elame jätkuvalt turuühiskonnas, kus ei ole enam eksperte selle senises tähenduses. Alati on keegi, kes on parem arst või arhitekt kui teised, aga ma ei näe, et arstidel või arhitektidel oleks ühiskonnas edaspidigi selline positsioon, nagu neil seni on olnud.

Soolep: Kui räägime reguleerimisest, eeldame, et on keegi, kes reguleerib – näiteks majanduse uuesti konkurentsipõhiseks. Kui seda tehakse ilma ekspertideta ehk ilma kvaliteedipõhise otsuseta (sest me ei tea enam, mis asi kvaliteet on, kuna otsustused on kokkuleppelised, demokraatlikud), siis me oleme olukorras, kus ei ole enam võimalik langetada mõistlikke väärtusepõhiseid otsuseid. Reguleerija teeb otsuseid mingisuguste regulatsioonide põhjal, mis peavad olema formaliseeritud. Kui eksperdi hinnang kvaliteedile pole enam oluline, siis peame olukorda hindama millegi muu formaalse põhjal. Oleme liikumas üha enam formaliseeritud süsteemide suunas. See on eri maadel hästi näha näiteks hariduses, täpsemalt arhitektuurihariduses, kus on ühtäkki esile kerkinud erinevad hindamis- ja akrediteerimisnõuded. Ei ole enam mingit usku kvaliteeti ega kvaliteedipõhisesse otsusesse. Selle asemel tuleb tõestada asjade vastavust normatiividele, mis on ülimalt tüütu ja vaevanõudev protseduur. Riigi ja majanduse tasemel näeme end formaalsuste võrgustikus, mida täitmata ja läbimata ei saa me enam midagi tehtud.

Paludan: Ma väidan, et kvaliteedil ei ole objektiivset definitsiooni, vähemalt tänapäeval enam mitte, aga ma olen nõus, et tõeliselt mustas stsenaariumis kulutame üha rohkem oma jõudu kontrollile ja üha vähem asjade tegemisele. See akrediteerimise hullus on üsna rumal. Näiteks Taani sotsiaalkaitsesüsteem on jõudnud olukorda, kus töötajatel kulub rohkem aega oma tegevuse dokumenteerimisele kui tegevusele endale. See süsteem on nii halb, et peab mingil ajal kokku kukkuma. Tuleb hakata taas usaldama, et inimesed teavad, mida teevad. Taani maksusüsteem ei kontrolli näiteks enam kõiki. Kuna enamik meist tegutseb ausalt (või vähemalt peaaegu ausalt), siis oleks potentsiaalne kasu totaalsest kontrollimisest üsna väike. Maksuamet hakkab kontrollima alles siis, kui mingil põhjusel on tekkinud kahtlusi. Teisisõnu tuleb lasta asjadel minna ja ma loodan, et üha enam süsteeme jõuab selleni, et regulatsiooniga on määratud vaid see, et töötaja peab teadma, mida tal tuleb teha. Aeg-ajalt tuleb muidugi teha kohalikke kontrollkäike, et olla kindel süsteemi töötamises, aga mitte enamat. Avalik raha erineb selles mõttes erakapitalist. Siin tuleb ikka asju kontrollida ja dokumenteerida, et inimesed saaksid otsustada, kas nad soovivad sel viisil jätkata või mitte. Loodan, et sellega ei minda liiale, sest praeguseks on kontrollimehhanismiga seotud inimeste arv juba arulagedalt suur. Regulatsioonid ei pea olema detailsed, vaid pigem üldised reeglid näiteks selle kohta, kuidas finantssektor peab käituma või mismoodi on selle tegevus piiritletud. Miks peaksime hoidma oma raha erapankades? Raha hoidmine pangas on osa infrastruktuurist. Teed ja sillad ei ole eraomanduses. Miks peaks raha olema hoiustatuna eraomanduses? Üks viis finantssektori reguleerimiseks on avaliku süsteemi loomine, kus inimestel on palgakontod, kuhu kuu alguses laekub palgaraha, mis sealt kuu lõpuks ära kulub. Sellele lisaks oleksid siis väikesed erapangad, mida võiks võimalikult vähe reguleerida ja mida võiks ka üsna rahumeeli pankrotti lasta.

Soolep: Seda toetab mõneti ka osa maade mõte vabaneda sularahast. Alles jääks vaid plastikraha. Kuid kes ütleb, mida miski asi on väärt? Oleme tagasi reguleerimise juures.

Paludan: Turumajanduses kujuneb väärtus vabal turul. See ole ilmtingimata kvaliteedipõhine otsus, vaid pigem demokraatlik otsus, mis väljendab nõudlust. Me võime ju olla kapitalismist tüdinud või selles pettunud, aga me ei kavatse seda hüljata. Kapitalism on kehv süsteem, aga meil ei ole ka midagi paremat. Sama lugu on demokraatiaga.

Soolep: See viib meid järgmise huvitava teemani, mis on vaesus. Üha suuremal hulgal inimestest pole ligipääsu elementaarsetele eluks vajalikele asjadele nagu vesi, kanalisatsioon, haridus, toit. Rahvastiku ja vaesuse kasvuga on ka probleemid läinud ulatuslikumaks.

Paludan: Esiteks ei ole see globaalsel tasemel tõsi. Vaesuses elavate inimeste arv ei kasva. Vastupidi. Vaeseid on muidugi liiga palju, aga nende hulk maailma rahvastikus tegelikult väheneb. Toimub ka polariseerumine: rikkad lähevad rikkamaks, vaesed ei jää küll otseselt vaesemaks, aga ei saa ka kuidagi rikkamaks. USA on hea näide, kus 1% inimestest on oma varandust ja sissetulekut viimase 15 aasta jooksul tohutult kasvatanud. Keskklass ja vaesed ei ole otseselt jäänud vaesemaks, aga ei ole oma majanduslikku olukorda ka kuidagi parandanud. See on minu arvates tõepärasem pilt vähemalt nn arenenud maailmast. Varem toimis mingisugunegi ühtlustumine, kui rikkaid maksustati rohkem. Tekkis nn Gaussi kõver, mille keskmises osas on suur hulk meiesuguseid tavalisi inimesi, kes saavad oma eluga kenasti hakkama, ning ühes servas väike kogus väga rikkaid ja teises väike kogus inimesi, kes ei tule oma eluga kuidagi toime. Nüüd on keskmine osa sattunud surve alla. See ei tähenda, et inimesed jääksid nälga, aga üha enam inimesi ei ole enam võimelised osalema ühiskonna tavaprotseduurides. Laps ei sure sellest ära, kui ta ei saa minna sõbra sünnipäevale, sest tal pole raha kingi ostmiseks, aga vaimus ta siiski natuke sureb. See on üks teine vaesus, mis puudutab meie mõttemaailma. Keskklass kasvab, üleilmselt, eriti Hiinas ja Indias, kus keskklassist on 200 miljonit elanikku ehk pool USA elanikkonnast ning see arv kasvab. Hiina kasvab tänu riigi ja partei survele, kuid India kasvab ka riigi ja partei surve puudumisele vaatamata.

Soolep: Aga kuidas on lugu hariduse kättesaadavusega?

Paludan: Ka haridus levib, kuid mitte piisavalt kiiresti. Erasektor teeb selle heaks palju.

Tammis: Kui mõelda infrastruktuurile – eriti siin põhjamaadel, kus suuri territooriume peab haldama väga väike hulk inimesi –, siis kuidas siin hakkama saada? Infrastruktuuri (nii füüsilise kui immateriaalse) korrashoid ja arendamine on üks kallemaid ettevõtmisi. Näeme siin infrastruktuuri hajumist suurtele territooriumidele, kus elab järjest vähem ja vähem inimesi, kes koonduvad linnadesse. Kas mõned piirkonnad jäävadki tühjaks?

Paludan: Inimtühjadel aladel on oma väärtus.

Tammis: Kuna nad on maailmas haruldased?

Paludan: Inimkonnana ei väärtusta me seda, mida meil on külluses. Aga kõik see, mis on haruldane, on kuldaväärt.