Isemoodi tihedas veepealses linnas tuleb kõik igapäevased tegemised pesu kuivatamisest prügiveoni uuesti leiutada. Siinses kummalises kivikülas ei tasu midagi iseenesestmõistetavana võtta. Kogemus on näidanud, et ka paviljonide ehitamisel võib ilmneda ootamatuid ebameeldivusi, näiteks liigselt siestalembeliste töömeeste otsa sattumist või ruumipuudust ekspositsioonialal. Selle aasta Eesti paviljon tehti viimse viimistluseni valmis Eestis, pärast mida see laevaga Veneetsiasse saadeti ning siin taas usaldusväärsete sõprade abiga püstitati. Kui kiirete projektide puhul saab siinseid iseärasusi põhjaliku ettevalmistusega vältida, siis pikema peatumise korral tuleb sobitumiseks ennast ja enda harjumusi vastavalt veidra linna rütmile ja nõudmistele kohandada.

5.00–8.00 armastus hommikute vastu

Varahommikul tundub, nagu oleks meie päralt määramatul hulgal energiat. Kõige parem on ärgata poole kuue ajal, pisut enne päikesetõusu. Vesi puhkab meres ja kanalites, sile nagu klaas. Linna kohal hõljub heleroosa udu ja õhk tundub nii mõnus, et tahaks selles ujuda. Kohtume kokkulepitud kohas ja meil on jooksukingad jalas – nii kulgeme tänavatel kiiremini, tupikutest välja, ega väsi ekslemast. Mõnikord muutub suhe ümbritseva kivist linnaga nii kummaliselt intiimseks, et tahaks temaga tantsida. Maagiline personifikatsioon – pastelne marmor, graniit ja lubikrohv moodustavad elava linnakeha ja meie jookseme selle loogikavaestes soontes, otsime linna suurt tukset. Harva kohtame teisi omasuguseid – me tunneme nad ära, sest nad seisatavad kahtlevalt ristteedel, keeravad vahel sisse tupiktänavatesse. Aga üldiselt pole väljas kedagi, aknaluugid on suletud. Seda et nendes majades keegi siiski elab, kinnitavad uste kõrval konutavad prügikotid, mis igal hommikul avaliku teenuse korras kokku kogutakse. Millegipärast kangastub keskaeg, olgugi et jäätmed on värvilistes Coopi kilekottides. Silmapilgu vältel jookseb suur rott üle tänava ja kaob siis jälle kusagile. Varsti teeb linn läbi faasimuutuse, mis algab n-ö kulissidetaguste tegevustega: poodidesse viiakse paatide ja kärudega kaupa, tänavad koristatakse eelmise õhtu prahist. Esimesed kohvikud teevad uksed lahti ja levitavad värskete croissant’ide lõhna. Inimesed muutuvad tänavatel tavalisteks ja varsti kuuleme enda ümber lausekatkendeid kümnes erinevas keeles. See ei ole enam see Veneetsia, kellega me varahommikul kohtusime. Ta ehib ennast vaatevälja varjavate inimtihnikute, kõrvetava päikese ja poodide-kohvikute-müügilettide virvarriga ning teeskleb, nagu midagi muud poleks kunagi olnudki. Kehitad õlgu ja lähed koju hommikusööki valmistama. Päeva teises pooles hommikut meenutades tunduvad toona veedetud tunnid nagu väljamõeldis.

Tänavad

Kitsad tänavad järgnevad üksteisele ilma erilise loogikata. Pärast pikemat ekslemist tekib ängistus, vajadus kuhugi saabuda – välja jõuda. Pimedad labürindid vahelduvad aeg-ajalt avarate piazza’de ehk väljakutega, mis rahustavad taas kord rütmi nagu muusikapalas, milles järgneb intensiivsetele lõikudele paus.

Samalaadne on ka kahe biennaali ala struktuur: Arsenale on kui tihe tänavavõrk, intensiivne kulgemistunnel harvade pausidega, Giardini on rahulikum õuekäikudega puhverala, mille peatumispaigaks ja sihtpunktideks on paviljonid.

10.00–18.00 tööpäev paviljonis

Päev möödub külastajatele Eesti paviljoni tutvustades ja teiste riikide omi uurides. Tänavune arhitektuuribiennaal üritab kurikuulsa peakuraatori Rem Koolhaasi nägemuse kohaselt kunstibiennaalist eristuda. Peateemaks on valitud „Põhitõed”, mille kõrval uuritakse ka arhitektuuri moderniseerumise ja globaliseerumise protsessi. Uurimistöö ülekülluses valatakse külastajad infoga üle, kuid kahjuks pole valitud esitlusviisid alati kõige intrigeerivamad, muutes keskendumise raskeks ning meenutades pigem just tavapärast kunstinäitust. Ka kohalikud arhitektuuritudengid ütlevad, et tänavune biennaal on varasematega võrreldes kuivem.

See-eest mõjuvad värskelt paviljonid, mis on lähenenud teemale omapäraselt. Näiteks Taani oma uurib lihtsate algelementide, nagu valguse ja looduslike materjalide, mõju esteetilisele kogemusele, tuues need samaaegselt ruumi. Puhas keskkond suuremõõtmeliste elementidega ning nende juurde kuuluvad lihtsad poeetilised tekstid muudavad näitusekogemuse nauditavaks. Ka Hiina paviljon „Mäed mägede taga” eristub teistest, sest data kogumise kõrval pole unustatud tegeleda ruumiga. Kummipaeltest põimitud, õhu ja valgusega mängivad kolmemõõtmelised objektid kutsuvad ruumi loovalt suhtuma.

Siesta

Tänavad on Veneetsia kohalikele teise tähendusega – siin kajastuvad kõik asumi sündmused. Seintel on surmakuulutused koos matmiskohaga, värvilised lindid akendel-ustel tähistavad kellegi sündi ning kõik sotsiaalsed kohad, nagu turg, pood, kohvik või pidu, ulatuvad tänavatele, kuivava pesu alla. Uudistevoog muutub ajas, nii nagu muutub päeva jooksul tänavapilt: hommikusest sagimisest keskpäevase siestani, mil kuumus peletab linnatänavad tühjaks ning suletakse akende ja uste luugid.

10.00–21.00 laevad

Veneetsia, vesi ja laevatamine on teemad, mille leiab ka arhitektuuribiennaalilt. Suurimast näitusealast Arsenalest oli kujunenud XVI sajandiks välja maailma mõjuvõimsaim laevaehitusettevõte. Seal ehitatud kauba- ja sõjalaevu peeti maailma parimateks; laevad leiavad tee Veneetsia laguuni ka tänapäeval – mõned neist on hapras linnas ehk isegi liiga võimsad ja suured. Kolossaalsed kruiisilaevad tungivad igapäevaselt Veneetsia ajaloolisse ruumi, tuues endaga kaasa nädalavahetustel ligi 40 000 „ühepäevaliblikat”, kes saabuvad nn valgete ujuvate kortermajadega ning vaatavad ülevalt kõrgelt väljakute ja hoonete peale. Laevad on nõnda massiivsed, et suudavad tekitada mõneks hetkeks tänavafrondi ükskõik millisele Veneetsia tänavaotsale, olles tunduvalt kõrgemad Veneetsiale iseloomulikust hoonestusest. Kohalike elanike püüded leida tasakaalu teemapargiks olemise ja rahuliku elu vahel väljenduvad erinevates protestiaktsioonides: aktiivseima liikluse ajal on kohalikud elanikud näiteks end laevade teele ette sättinud – kas siis kummiülikondades ujudes või hoopis väikestes paadikestes –, kattes juunis toimunud meeleavaldusel kogu vaatevälja.

Tantsubiennaal

Itaallaste ekspressiivne kehakeel ning Veneetsia kitsastest tänavatest tingitud tänavatango saavad uue tähenduse paralleelselt aset leidva IX nüüdistantsubiennaaliga. Arhitektuuribiennaali näitusealal asuval seitsmel laval segunevad kirju kompotina proovid, tantsuetendused, uitavad näitusekülastajad ja väljapanekud. Kohati skisofreeniline kooslus meenutab kohalikke linnatänavaid, kus kohtuvad turistid, juristid ja tänavamuusikud.

Peapaviljon

Peapaviljon „Arhitektuuri elemendid” („Elements of Architecture”) uurib hooneid moodustavate osiste, nagu aknad, uksed, põrandad jmt, käekäiku. Aastatuhandeid on põhielementide kombinatsioon jäänud samaks, kuid iga element on muutunud ajas nii sisu, välisilme, materjali, tehnoloogia, digitaliseerumise kui ka lisafunktsioonide poolest. Muutust tunnetab eriti vanade hoonete puhul – Veneetsia keskaegsete ja vanemategi kirikute ruum on tänu tänapäevase tehnika pealetungile tajutavalt lõhestunud. Võõralt ruumi muundav elektrivalgus asendab mahedalt võbelevat küünlahelki; kui kunagi jutustasid freskod seintel liturgilist lugu, siis nüüd näeb ekraanilt videot ning kõlaritest kuuleb juba kaugelt teksti. Arhitektuuribiennaal suunab mõtlema arhitektuuri tuleviku üle, mida dikteerivad üha enam mugavus, turvalisus ja jätkusuutlikkus.

Eristuvad osad

Teatavasti ümbritsevad Veneetsiat mitmed saared ja nii nagu biennaali erinevad paviljonid, üritab ka iga saar oma nišši ja identiteeti leida ning külastajat isemoodi kõnetada. Pikliku Lido autosõbralik linnaruum sarnaneb keskmisele vahemereäärsele kuurortlinnale. Murano on sedavõrd klaasile orienteeritud, et muud kihistused on sordiini all. Buranol on kaks peamist iseärasust: ülierksates värvides majad ning filigraanne pitsikunst. Kompaktne kanalite ja platsidega liigendatud Veneetsia kese pakub romantilisi jalutuskäike ja rikkalikke vaateid. Igal saarel on sedavõrd erinev atmosfäär, et veetakso või vaporetto’ga liigeldes võib tekkida samalaadne tunne kui Giardini paviljonide vahel jalutades. Sarnaselt inforikkale biennaalile võib eri saarte külastus lühikese aja vältel üleküllastavalt mõjuda.

19.00–00.00 õhtud kohalike üritustega

Veneetsia on turistirohke teemapark-linn, kus toimub lõputu rodu üritusi: suviti vahelduvad eri kunstiharude biennaalid; muuseumitest käivad läbi maailmakuulsate kunstnike näitused; talvel meelitavad uppuvasse linna värvilised karnevalid. Turistimass on mitmekordses ülekaalus ja tundub, et kohalikud on varjunud vaiksematesse linnaosadesse. Omavahel saadakse kokku väikestes söögikohtades või asumifestivalidel, mille kohta pole suuri plakateid – info levib suust suhu.

Tihti on piirkonna elanike kogunemispaigaks nurgataguse kiriku esine ala, kus veedavad kõrvuti mõnusalt aega kõik põlvkonnad. Toiduvalmistamisest ja vanakraamimüügist saadav tulu läheb heategevusse. Inimesed on kogunenud gruppidesse ümber söögilaudade või istunud muruplatsile lava ette, kust võib kuulda nii bändi, kohalikku koomikut või siis hoopis üleskutset tulla lava ette zumba’tama. Veidi pärast südaööd, kui melu on kõige suurem, lõpeb üritus itaaliapäraselt vara, kuid inimesed jäävad veel mõneks ajaks sumedasse öhe platsile suhtlema.

Privaatsus

Veneetsiat on nimetatud ka vabaõhulavaks, sest sealne linnakude annab kõigile võimaluse esineda ja nähtav olla. Veneetslased elavad külg külje kõrval naabritega ning kõik, mis toimub ühes korteris, on teada ka teistes. Eluruumide aknad asuvad vastakuti, nende vahele jääb kitsuke, mõnikord vaid pooleteisemeetrine tänav. Õhtuti suletakse aknad katete ja luukidega, mis muudab tänavad ühest küljest ahistavamaks, kuid teisalt annab võimaluse liikuda vähemate silmapaaride all. Ajaloost on teada, et privaatsuse huvides kandsid kohalikud maske – identiteedid varjusid turvalise maski taha, mis lubas ohutult äritehinguid sooritada, ülekuulamisi korraldada ja tunnistusi anda, kartmata kättemaksu. See andis võimaluse ka erinevate pahede levikuks, mille puhul Rooma silma kinni pigistas, kuna Veneetsia maksis heldelt makse.

00.00–6.00 Veneetsia ööd

Öösiti omandab linn uue näo. Kesköö paiku tühjenevad linnatänavad nii turistidest kui ka kohalikest. Viimased lahtiolevad ärid tõmbavad ette metallist katted ning söögikohad viivad toolid-lauad sisse. Veneetsia tänavad muutuvad äratundmatuseni, teatud mõttes anonüümseks labürindiks, sest enam pole võimalik määrata oma asukohta konkreetse poekese järgi. Samas muutub linn sarnasemaks oma sajanditetagusele pildile. Ainult öösiti on linnaruum niivõrd hästi hoomatav. Päeval varjutab turistimass vaate, öötundidel aga on võimalik rahulikult ümbrusega tutvust teha. On arusaamatu, miks pole kohandatud elurütmi lisaks siestale ka ööde järgi, kus päike ei kõrveta sametises õhus ning linna näeb tema tegelikul kujul.

Päevasele palavusele järgnevad tihti õhtused sajud ja äike. Vihmaga tühjenevad Veneetsia tänavad, jäätiseputkad sulgevad oma uksed – tekib öölaadne atmosfäär, kuid see vaikus on vaid ajutine. Niipea kui sadu lakkab, ilmuvad justkui loomariigis varjualustest välja vihmapõgenikud.
Veneetsias pole uppumiseks vihma vaja – tõusuga võib näha linna kanalisatsioonisüsteemi tagurpidi töötamas. Linna peaväljakut San Marcot katab siis säärekõrgune veepeegel. Kui muul ajal kanalite solgivette ei roniks, siis nüüd ei jää muud võimalust.

Ristimine

Varem või hiljem tekib moment, kus enam ei anna aru, kas liiguvad lained ning majad on paigal või hoopiski maapind ja hooned on pidevas liikumises. Selle läbielamine on justkui üks samm lähemale karastunud kohalikuks saamisele.