Selgepiirilise terviku asemel on „Hands Tied” pigem tugev showreel, mis jätab tulevikuks kõik uksed lahti ega anna meile nimme vastuseid selle kohta, kes Ariadne päriselt on.

★★★★☆

Esimestel kuulamistel tuhiseb Ariadne 12-minutiline debüüt-EP nii kiiresti kõrvust läbi, et ma ei jõua seda tähelegi panna. Kümnel muul juhul loobuksin seejärel, kuid praegu on tegu selgelt sihipärase käiguga. Ei mingeid nurki, teravaid servi ega liigset eripära, need neli lugu on parimas mõttes ülelaetud raadiopopp, mis käib meiega kaasas taksos ja toidupoes ja suvefestivalidel, polegi vaja teada, keda ja miks me kuulame, vaid Ariadne poeb salamahti meie ajukäärude vahele ega kavatsegi enam ära minna.

Kui umbes neljandal-viiendal kuulamisel lõpuks rakmetest kinni saan, tuleb tegelikult välja, et Ariadne ei taha end kuulajale lõpuni kätte anda. Ehk ta ei tea isegi veel päris täpselt, kuhu ta muusikaliselt liikuda tahab? Lühialbumi nimilugu on Robyni ja Kate Boy vaimus süntpopp, „Don’t Need Ya” suvetuulena mööda puhuv hüperpopi lahjendus, „Better Without You” naksakas nätsukommipopp ja „Take a Chance” hoopis avara produktsiooniga tasane retroballaad. Võimalusi, kuhu tulevikus edasi liikuda, on kõvasti, oluline on seejuures, et ükski neist katsetustest pole teistest lahjem. 

Seni peaks Ariadne selle neljaloolise valiku CDdele kõrvetama, seljakotid ja tote bag’id täis toppima ning siis muusikafestivalidel tähtsatele ninadele külje alla ronima ja plaadi näppu sokutama, sest läbilöögipotentsiaali on siin igati. Popartisti seisukohalt tuleb tunnustada sellist elutervet lähenemist: sa ei võta endale alustava muusikuna piiravat persona’t, vaid kiikad vaikselt muusikatööstuse hammasrataste vahele ja katsetad, mis täpselt töötab.

Taas kinnitus sellest, et eesti raadiopopp kõlab paremini kui kunagi varem. Tundub, et varsti jõuab kätte aeg, kui võibki päriselt kommertsraadioid kuulata, ilma et kõrvadest hakkaks sedasamust voolama…