„Kirsitubakas” (Eesti, 2014). Režissöörid ja stsenaristid Katrin ja Andres Maimik, operaator Mihkel Soe, originaalmuusika Sten Šeripov, osades Maris Nõlvak, Gert Raudsep, Maarja Jakobson jt. 93 min.

Kui Nabokov oma „Lolita” valmis sai, pidi ta ootama veel mõned aastad, enne kui šokeeriva sisuga raamat ilmavalgust nägi. Kaasajal ei tekita noore neiu ja vanema meesterahva suhte käsitlemine enam nii suurt furoori ning kord aastas ilmub ikka mõni film, mis seda teemat kujutada võtab. Tänavu esitlesid Katrin ja Andres Maimik oma versiooni vanuseülesest armastusest filmis „Kirsitubakas”. Võrreldes paljude teiste samateemalistega on meie kodumaine tubakahõnguline teos tõeliselt rahulik ja ehe. Filmi iseloomustab läbivalt pigem õrn tuulesahin puuladvus kui kõike murdev maru.

Intervjuus Müürilehele ütlevad Maimikud, et võtete ajal peetigi silmas rahulikku töökeskkonda, tagamaks noorte näitlejate turvatunne. Võib öelda, et see on hästi õnnestunud, sest näitlejad tunduvad ekraanil sundimatutena, kõik etendatavad nüansid näivad karakteritele loomuomastena. Ehkki teismeliste puhul peetakse loomulikuks kiireid meelemuutusi ja emotsionaalsust, on „Kirsitubaka” noored kaalutletult jonnakad ning täiskasvanutele vastu karjumise asemel piinavad neid vaikimisega. Ka sündmuste järgnevus on balansseeritud. Paraku jätab kõik see kokku liialt puhastatud mulje: midagi dramaatilist ei sünni ja vaatajas ei jõua tekkida ootusärevust ega ka põnevust. Kord peavad tegelased häält tõstma, ähvardab isegi kakluseks minna, kuid enne kui pinge jõuab kinosaali, on ekraanil kahe-kolme lausega situatsioon lahendatud ja järgnev kaader on rahulik piibupopsutamine.

Isegi ootamatud olukorrad on esitletud tasakaalukalt – põhjust pakkumata, aga ka küsimusi tõstatamata. Sellega on jäetud ruumi vaatajale, kes vajalikud küsimused ja vastused ilmselt ise leidma peaks. Nii kohtume südaööl kurguni järves istuva keskealise Joosepiga, keda noor Laura veenab psühholoogi tasasel häälel välja tulema. Mis meest vette sundis? Oli see värskelt teadvustatud armastus noore neiu vastu? Selliseid ja teisi küsimusi võiks esitada peaaegu igas stseenis. Kaasamõtlemist nõudvad filmid on igati tervitatud, vastupidine efekt tekib siis, kui vaataja peab terve filmi ise konstrueerima. See meenutab mulle esimese klassi aabitsat, kus oli kõrvuti kuus pilti, millele toetudes tuli koostada sidus jutuke. Iseenesest ei ole ju paha, kui esitatud stseenide vaheline motivatsioon tuleb ise leida. Kuid sellise võtte edu tagavad ebatavalised kaadrid ja järgnevused, „Kirsitubaka” puhul pidi ikka lähtuma oma elukogemusest ja üldistest loodusseadustest ning tulemus on kõike muud kui üllatav.

Nagu ükski asi ei ole läbinisti halb või hea, nii leidub ka selles filmis meeliülendavaid hetki. Suvevaheaegsest väikelinnast sohu ja metsast tagasi paneelmajadesse – meeleolupiltide ja paikade vaheldumist saadavad kaunid loodusvaated, mis said minu jaoks teose suurimaks tugevuseks. Nii vähe kui üldse Euroopas soid ja rabasid veel alles jäänud, on Eesti oma ürgmaastikuga unikaalne. Haruldased sood on väga mitmekülgselt ja tundeküllaselt jäädvustatud ning vaatajani toodud.

Aristoteles ütles, et elus tuleb leida kuldne kesktee, teisisõnu hoiduda käimast ääripidi ja olla tasakaalukas. Kuid Aristoteles õpetas oma kaasaegseid elama, mitte filmi tegema. Paraku võib suurel ekraanil rahulikku elu kajastades jääda vaataja jaoks puudu nii motivatsioonist kui ka intriigist.

Püüan filmi mõista selle autorite vaatepunktist. Suure vanusevahega suhetele ei läheneta enam tagurlikult, film on taotluslikult kõige selle vastand, kuidas sageli kujutatakse lolitalikke suhteid – väga intensiivsete, seksiküllaste ja isegi destruktiivsetena. Maimikute film loob niisugusele tunnete kujutamisele kontrasti. Mehe tardumus võib mõista anda tema sees valitsevast tormist, suurest segadusest, mis ei lase enam tegutsedagi, aga see võib jääda ka lihtsalt eesti mehe arhetüübi sedastamiseks. Pigem seda viimast. Võimalik, et armastus tõesti ei küsi vanust ja lugu ei pea kalduma klišeelikku melodraamasse, kuid „Kirsitubakas” jääb minu arvates liialt neutraalseks ja argiselt keskpäraseks.