Milkgirl373 avab armastuse kabineti toimikud, võtab ette oma eksid, crush’id ja peas loodud armastuslood ning otsib teed nüüdisaegse kohtingukultuuri labürindis. Ikka selleks, et teha ruumi uutele ning pakkuda ka teile võimalust olla vähem „XD” ja rohkem „<3”.

≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼

kui ma väike olin, vaatasin enamasti filme ja sarju koos emaga. peategelaseks oli läbivalt Julia Roberts, kes leidis selle ühe ja õige. sellest tekkis ka illusioon, et mina kasvan suureks, saan töö sekretärina, kohtun oma ärimehest unistuste mehega, saan temaga lapse ja elan õnnelikult elu lõpuni. viga. ma olen 25-aastane ja Eesti on vallutanud avatud suhted. 

üks asi, mida ma olen enda kohta aastate jooksul – täis küsitavaid reedeid ja kahtlaseid teisipäevahommikuid – õppinud, on see, et monogaamia pole üsna kindlalt mulle. kui keegi üritab minuga midagi püsivamat luua, hakkan väljapääsu otsima. see tunne pole seotud kellegi isikliku puuduse, vaid pigem mu enda sisemise rahutusega – nagu igatsus vabaduse järele, mida ma ei oska traditsioonilisest suhtemudelist leida. samal ajal tunnen, et ihkan romantikat ja seda sügavat ühendust, mida monogaamsed suhted sageli tõotavad. :3

esimest korda kuulsin monogaamia alternatiividest umbes kümneaastaselt, kui mulle räägiti „hirmsaid” lugusid moslemi meestest, kellel on mitu naist. siis tundus see mulle absurdsena – miks peaks issi armastama mitut emmet? xd. kuskil viisteist aastat hiljem olen jõudnud kohta, kus ma ei tunne enam, et saaksin kellelegi öelda, et ta ei tohi tahta kedagi teist. samuti ei usu ma enam, et see, mida keegi klubis mingi inimesega tegi, peaks tingimata meie koos loodud elu lõpetama. samas, olla osa avatud suhtest kõlab mulle nagu heavy deprekas ja ebakindluste maraton.

avatud suhted on muutunud üha tavapärasemaks, eriti nooremate põlvkondade seas.

sellest hoolimata olen olnud alati skeptiline mitte ainult seoses monogaamia, vaid ka avatud suhete toimimisega. kas ma olen potentsiaalselt ideaalne kandidaat avatud suhteks? jah, teoreetiliselt küll. sõprade ja armsamatega teemat arutades olen kõva vend: contra monogaamia ja pro me-kõik-tahame-üksteist-kogu-aeg-nussida. sellest lähtuvalt tasuks korra üle vaadata, mida need nähtused endast kujutavad.

≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼

polüamooria -yyyy- mitme romantilise suhte loomine samal ajal kõigi poolte teadlikul nõusolekul. see hõlmab nii emotsionaalseid kui ka füüsilisi sidemeid. 

avatud suhe – – – suhe, kus sinul ja su partneril võivad olla seksuaalsed, kuid mitte romantilised suhted teiste inimestega. puudub otsene „reegel”, et kõik osalised peaksid selleks nõusoleku andma, samas oleks viisakas oma two-night stand’ile teada anda, et sellest ei arene midagi enamat, sest sa tegelikult oled juba suhtes. 

avatud suhted <3 on muutunud üha tavapärasemaks, eriti nooremate põlvkondade seas. siin on mõned põhjused, mida olen sõpradega vesteldes ja artikleid uurides täheldanud. 

1. skeptitsism traditsiooniliste normide väärtuse suhtes. kunagi oli lahutus ebaseaduslik, kuid tänapäeval lahutuste arv kasvab. teisest küljest abielude arv väheneb ning inimesed saavad koos elada, lahutada ja sünnitada väljaspool abielu lapsi ilma sotsiaalse häbimärgistamiseta.
2. nii nagu töömaastik liigub rohkem suhtumise „mida ma päriselt teha tahan” poole, muutub ka armastuse ja suhete struktuur, et vastata mõlema poole päris ootustele, vajadustele ja elutempole. 
3. 2022. aastal tõi Francesca Miccoli oma doktoritöös „Legal recognition of polyamory: Notes on its feasibility” mittemonogaamse elustiili põhjuseks tänapäeva meediamaastiku. alates telesarjadest ja podcast’idest kuni eneseabiraamatute ja ajakirjadeni – avatud suhted on muutunud tavaliseks vestlusteemaks. see on julgustanud inimesi ise neid suhtevorme proovima või vähemalt tundma rohkem huvi selle vastu, mida need endast kujutavad.[1]
4. samuti toob dr Francesca Miccoli välja, et ühiskonna avatum suhtumine samasoolistesse suhetesse ja nende õiguslik tunnustamine, näiteks samasooliste abielude seadustamine, on loonud keskkonna, kus inimesed tunnevad end vabamalt, et väljendada oma seksuaalsust ja suhte-eelistusi. see on vähendanud traditsiooniliste ootuste survet ja julgustanud inimesi avastama mitmekesisemaid suhtedünaamikaid, sealhulgas avatud suhteid.

Stanfordi professori Robert Sapolsky loeng „Human Sexual Behavior I” (2010) räägib inimsuhteid puudutavatest universaalidest ja eripäradest. monogaamsete suhete kontseptsioon – kaks inimest loovad eksklusiivse sideme – on kõigis kultuurides formaalselt olemas, ent ajalooline ja sotsioloogiline uurimistöö näitab, et tegelikkuses pole inimeste seksuaalkäitumine alati monogaamiaga kooskõlas. inimesed ei ole loomupäraselt loodud eluaegseteks monogaamseteks suheteks, vaid kipuvad olema pigem järjestikused monogaamid. näiteks kestab keskmine abielu üle maailma kaks kuni neli aastat, mis omakorda tähendab, et oleme monogaamsed, kuid seda ainult mingi aja. see on nimetatud „sarimonogaamiaks” – s.o liikumine ühest monogaamsest suhtest teise. seda teadvustades tõmbab Sapolsky paralleele inimeste loomuliku kalduvusega mitmekesisusele – kuigi enamik astub ühel hetkel elus monogaamsesse suhtesse, eksisteerib lääne kultuuris pigem sotsiaalne, mitte seksuaalne monogaamia.[2]

keskmine abielu kestab kaks kuni neli aastat, mis tähendab, et oleme monogaamsed, kuid seda ainult mingi aja.

mida veel inimeste kohta teatakse? petmine on universaalne nähtus ja kogu suhte vältel kestev romantika on pigem väga uus kontseptsioon, ulatudes tagasi 50ndatesse.[2]

kui kuulsin esimest korda, et mitmed mu sõbrad on astunud avatud suhetesse, mõtlesin, et see on mingi hipisitt. mu sõbranna Kirke oli olnud oma peikaga koos pool aastat, kui nad oma suhte „avasid”. minu esimene reaktsioon oli teda aidata, kuna arvasin, et armastus uue qti vastu on ta täiesti pimedaks teinud. ta nuttis ebakindluste ja kadeduse pärast, kuid ei andnud alla. kui mina üritasin lohutada teda lausetega „ta ei väärigi sind” ja „jäta ta maha”, tegi tema mulle selgeks, et ta on sellises suhtes konsensuslikult ning ka tema soovib, et tal oleks vabadus eksperimenteerida. ta ei tunne, et ta peaks panema ühe inimese õlule kõik oma vajadused: olla elukaaslane, sõber, vestluspartner, seksuaalpartner jne. seda on palju, mida oodata ainult ühelt inimeselt. igaühel on rohkelt vajadusi ja soove, pros and cons’e – miks siis mitte leida see perfektne elustiil, mitte partner?

sellest vestlusest on nüüd möödas paar aastat ja armastusest sel moel mõtlemine on mu aju umbes viis korda sassi ajanud, aga samas paljastanud enda kohta ka uusi arusaamu. mida ma ikkagi tahan? kellega ma olla tahaksin? kuidas ma selle inimesega olla tahaksin? kas ma tunneksin ebakindlust, kui mu partner suudleks kellegagi peol, aga oleks sellega seoses aus ja ütleks, et see oli tühine sebimine? aga kui ta seksiks temaga? 

nüüd vaatabki mulle otsa see kauaoodatud vabadus. üks prantsuse kutt, kellega ma parasjagu sebin, tahab olla… tõn-tõn-tõõ… avatud suhtes. pray for me. will keep you updated…

[1] Miccoli, F. 2021. Legal recognition of polyamory: Notes on its feasibility. – Whatever. A Transdisciplinary Journal of Queer Theories and Studies, nr 4 (1), lk 357–380.

[2] Sapolsky, R. 2011. Human Sexual Behavior I. – YouTube, 02.02.