Alternatiivklubide eelistus leida endale kodu vanades tööstushoonetes või päevinäinud jääkruumides peidab viiteid nii ajaloole, ideoloogiale kui ka ühiskonna suhtumisele klubikultuuri.

R: „Siis eelmine nädal me saime mingi tasuta asjade… saime ühe jacuzzi, mis läheb siia.” 
A: „See on ainuke jacuzzi’ga klubi Tallinnas?”
R: „Ma arvan küll, jah!”

See mullivanniseik pärineb möödunud aasta detsembrist, kui külastasin magistritöö tarbeks Paavli Kultuurivabrikut, kus omanik Roman sealseid ruume tutvustas. Nimelt olid nad leidnud kasutatud asjade turult spontaanselt mullivanni, mis ootas integreerimist sauna eesruumi.

Sarnaseid aktsioone toimub teisteski kohalikes alternatiivklubides, kui uue klubi kontseptsiooni luues saab tõukepunktiks ruum ise. Nõnda võib kujuneda kohapealsest vanast diivanist, tööstusest maha jäänud kalaluugist või tasuta saadud mullivannist väärtuslik kaasavara, mida säilitades saab uus klubiomanik tuua välja selle parimad omadused, pannes selle nii enda kui ka ruumi kasuks tööle. Seda ütlesid ka paljud intervjueeritavad: kui kapitali pole, tuleb kasutada olemasolevat.

Alternatiivse klubikultuuri puhul on eelistus kolida odava üüriga päevinäinud jääkruumidesse ühtlasi selle suurim nõrkus, kuna piiratumate võimalustega kogukondadel ei ole erilisi finantsilisi alternatiive ega sõnaõigust üüripinna üle. Kogukonna oskus luua ruumidesse midagi täiesti originaalset, mis on nende skeene nägu, on tihti peavoolukultuuris alahinnatud. 

Vanast diivanist, tööstusest maha jäänud kalaluugist või tasuta saadud mullivannist võib kujuneda väärtuslik kaasavara.

Turumajanduslikus linnaplaneerimises on saanud kultuurist ja loomingust müügiartikkel, mida müüakse maha suurfirmadele, turistidele ja/või keskklassi linnaelanikele, kelle tarbimisvalikud tuginevad asukoha kuvandile. Ruumi tullakse tarbima eelkõige meelelahutuslikul eesmärgil, et leida standardse igapäevakeskkonna kõrvale vahelduseks midagi uut ja eksootilist, mitte selleks, et hinnata või väärtustada sealset kultuuri ja loodud tähendusi.[1] Piirkonna populaarsuse kasv mõjutab hindasid ja üüri, mille tõttu alternatiivskeene ei suuda end enam ülal pidada ja on sunnitud edasi liikuma, kuigi tegelikult on nemad justkui sealse väärtuse algsed loojad. Nõnda pakibki kogukond end kokku ja suundub otsima järgmist asukohta, kus ootab ees eelmisega sarnane saatus.[2][3][4] Seda nähtust võib nimetada gentrifikatsiooniks.

Tallinn on pikima klubikultuuri ajalooga linn Eestis ning metropolidest ja mujalt pärit trendid on seal sõltuvalt ajast ja ruumist glokaliseerumise kaudu kord rohkem, kord vähem mõju avaldanud. Alternatiivne klubiruum ei taha järgida ettekirjutatud reegleid. Nõnda tekivad need eelkõige linna tuiksoonte asemel kasutamata või tähelepanuta kõrvalaladele – Tallinna puhul tihti hüljatud tööstuskvartalitesse, näiteks praegused (juba gentrifitseerunud) Telliskivi, Krulli või Noblessneri kvartalid jpt.[3][4][5] Nii toimib klubi linnaplaneeringulise indikaatorina – uus koht võib anda oma kohaloluga aimu uuest atraktiivsest linnaosast.

Võib ka oletada, et klubide paiknemine vanades tööstushoonetes või lagunenud majades on seotud klubikultuuri enda ajaloo ja päritoluga. Ööklubid, kus esimesena elektroonilist tantsumuusikat mängiti, nagu Paradise Garage vanas garaažikompleksis New Yorgis ja Warehouse vanas laohoones Chicagos, asusid väljaspool peavoolu ja kasvasid Ameerikas 1980ndate keskel välja mustanahaliste geikogukonnast. Nendesamade klubide järgi on saanud oma nime ka algupärased elektroonilise tantsumuusika žanrid garage ja house. See on sisearhitektuursest vaatepunktist huvitav asjaolu, et uus muusika nimetati seda ümbritseva ruumi järgi.[3][6] Martti Kalliala kirjutab, et klubikultuuri ajalugu on dikteerinud omaenda esteetika, mis soosib olemasolevat pinda ja leitud jääkruume. Seda lähenemist nimetab ta nomaadlikuks architettura povera’ks.[2][6]

Klubikultuurist rääkides on oluline eristada, et tegu on üldise terminiga ja tegelikkuses on võimalik jagada klubid kaheks (koos underground-klubidega kolmeks, kuid neile see lugu ei keskendu).[7] „Peavooluklubi” ja „alternatiivklubi” erinevused on defineerinud hästi Airi-Alina Allaste kogumikus „Subkultuurid. Elustiilide uurimused”:

„Vähemasti teoreetilise konstruktsioonina saab aga eristada kommertskultuuri ja süvakultuuri tootmise välja. Kui esimene toimib majandusloogika alusel ja olulisteks näitajateks on menukus ja majanduslik kasum, siis teine lähtub peamiselt autonoomsuse põhimõttest: kunsti/kultuuri tehakse selle olemusliku väärtuse, mitte eeldatava tulu pärast ning publiku suurusele eelistatakse selle teadlikkust ja kvaliteeti.”[5]

Keldritest taskusse, vanalinnast Koplisse

Klubikultuuri algusaegu defineerib tugevalt do-it-yourself-mentaliteet. Muusika kuulamiseks ja/või esitamiseks üüriti mõne vanalinna restorani kelder või seltsimaja ruumid. Pidusid korraldati eelkõige omade vahenditega ja vabatahtlikult. Tehti ise reklaamlehed, leiti vajalikud ruumid ja tehnika, müüdi pileteid, avati baar, mängiti muusikat ja hiljem ka koristati ruumid. Esimesed keldri-seltsimaja peod toimusidki vanalinnas – Kodulinna Majas (Gümnaasiumi 3) ja näiteks Restko baaris (Lai 29).[5][8][9]

1990. aastate teises pooles muutus elektrooniline muusika aina populaarsemaks ja vanalinna keldrid jäid kasvavale kuulajaskonnale üha kitsamaks. Narva maantee alguses asuvasse mahajäetud Raadio-Elektrotehnika Tehase hoonesse, mida kutsuti lühidalt RETiks, tekkis omaette reiviskeene. Sopistatud tehaseruumid ja nende rohkus võimaldasid eri DJdel mängida samal ajal eri žanre. Kõlasid ka kohalikule kuulajale uued žanrid, nt drum’n’bass, jungle, breakbeat, hardcore, techno ja gabber, millest esimese generatsiooni klubihuviline võis omal ajal infonappuse tõttu ainult unistada.[5][6] 1995. aastal avati Mere puiestee alguses Tuletõrjemuuseumi keldris Bel Air (Vana-Viru 14). Kui varem korraldati üritusi pikkade pausidega ja eri kohtades, siis Bel Air oli üks esimesi kesklinna klubisid, mis pakkus regulaarset iganädalast alternatiivset muusikaprogrammi.[5][9]

Ellujäämisstrateegiana ja/või lisakapitali teenimiseks on klubide ruumiprogramm muutunud aina mitmekesisemaks.

2000. aastate algul jõudis laiema kasutajaskonnani internet ja sellega koos MP3d. Kui varem oli klubikultuur linnaruumipõhine – infot levitati reklaamlehtede, plakatite, raadio ja kuulutuste kaudu ning üksteise leidmiseks käidi füüsiliselt klubist kluppi –, siis interneti tulekuga tekkis täiesti uus platvorm. Füüsilised kokkusaamised asendusid aina rohkem suhtlusega telefoni ja arvuti teel (nt kunagine kohalik foorum mutantdisco.com). Lemmikartiste sai kuulata klubi asemel otse oma magamistoas ning klubiruumi roll uue muusika tutvustajana hakkas jääma aina rohkem minevikku. Selle kõige taustal toimus vanalinnas gentrifikatsioon ning alternatiivskeene pressiti linnaosast välja edasi Põhja-Tallinnasse ja Kristiinesse.[5][8][9] Viimases avati Polymeri-nimeline kultuuritehas (Ülase 16). Sellesse kunagisse kummiloomavabrikusse loodi rohkelt stuudiopindu kultuuriinimestele – kunstnikele, muusikutele, filmitegijatele, seltsidele ja teistele subkultuuride esindajatele. Mainimist väärivad ka samas piirkonnas 2010. aastatel tegutsenud Helikopter, ULME ja Asum.[8] Praeguseks on alternatiivskeene vanalinnast sisuliselt kadunud ja alles jäänud ainult peavooluklubid. Veelgi enam, gentrifikatsioon kägistab vaikselt ka Põhja-Tallinna, mistõttu alternatiivskeene liigub linnasüdamest aina kaugemale Paljassaare ja Kopli poole. Siiani on jäänud puutumata Tulika-Madara kvartal. Ellujäämisstrateegiana ja/või lisakapitali teenimiseks on klubide ruumiprogramm muutunud aina mitmekesisemaks – päevasel ajal toimuvad näiteks plaaditurud või seminarid, õhtuti kontserdid või klubiüritused.[10]

Backstage kui kõik-ühes-pakett 

Klubi koosneb eri funktsiooniga ruumidest, mis on igas kohas erinevad ning tulenevad identiteedilisest taotlusest ja olemasoleva ruumi pakutavatest võimalustest. Plaanilt jagunevad klubid pea alati sissepääsuks, garderoobiks, tantsupõrandaks, lavaks, backstage’iks, tualetiks ja puhkealaks. Näiteks võib backstage olla korraga hängimisala kõigile (lisaks artistidele ka külastajatele), paikneda kõigile nähtaval rõdul või pakkuda hoopis kõik-ühes-majutust samal õhtul esinevale artistile. Vastavalt klubide ideoloogiale, suurusele ja/või kontseptsioonile esineb veel teisigi ruumitüpoloogiaid, nt klubi siseõues peetav restoran, hostel esinejatele, helistuudio, tehnikaladu professionaalsete kontsertide korraldamiseks, kontor klubi omanikule, tagaruumides peetav vinüülipood muusikahuvilistele jne. 

Skeenesisene väljendus – näiteks loosungid, mis kõnelevad majareeglitest, muusikamaitsest, ohutusest või poliitilisest hoiakust – muudab ruumi selles viibijatele turvalisemaks.

Selle kõige juurde käib veel kuhjumisfaas, mille käigus ruumid kattuvad skeenele oluliste loosungite, kleepsude või plakatitega. Skeenesisene väljendus – näiteks loosungid, mis kõnelevad majareeglitest, muusikamaitsest, ohutusest või poliitilisest hoiakust – muudab ruumi selles viibijatele turvalisemaks, aga on ka heaks tutvustuseks või hoopis hoiatuseks sinna saabuvale esmakordsele külastajale. Sellest kuuluvustundest ja eneseväljendusest saadavast laengust sünnib mööda linna mitmeid iseseisvaid paradiislikke ruume, mille hulgast igaüks leiab õhtuks endale sobivaima.

Milline võiks olla arhitekti roll klubi rajamisel?

Klubiruumi rajamine on introspektiivne protsess. Eriti Tallinna näitel, kus see saab alguse väikestest sõpruskondadest, kes on juba osa mõnest subkultuurist või laiemalt alternatiivskeenest. Rajatav klubiruum on kui peegel, mis näitab omanikele endile ja ümbritsevale skeenele kõige olulisemaid väärtusi. Seega siinkohal võiks arhitekti sekkumine alternatiivklubi loomesse olla piiratud, et mitte kontrollida liialt skeene olemust ja vältida olukorda, kus valmiv klubiruum on kõike muud kui selle enda inimeste ja nende väärtuste nägu. Arhitekt võiks olla pigem toetav abiline ja ehitusmeister kui professionaalne projekteerija. Erandina võiks toimida olukord, kus arhitekt on ise skeene liige.

Klubi lähteülesandeks on oma kogukonna kaasamine ja toimimine perementaliteedist lähtuvalt. See on üks alternatiivse klubiruumi suurimaid väärtusi – pakkuda turvatunnet kellelegi, kellel väljaspool skeenet seda ei ole. Klubiruum ei pea olema funktsionaalsuselt pelgalt peokoht, vaid mõjub ka muude kogukonnasiseste tegevuste kaudu võimestavalt. Olgu nendeks drag show’d, punkaritele mõeldud õmblusklubi, kogukonnaaed, lava koos helisüsteemiga bändiproovideks ja lindistamiseks või klubi oma DJ-kool järelkasvu väljaõpetamiseks. Oma inimeste kaasamine ruumi loomisesse aitab koosloome kõrval kaasa subkultuuri laiemale teadvustamisele. Lisaks ei seisa ruum nii peovälisel ajal tühjana.

Uurides skeenel tegutsejatelt endilt, mis on klubiruumi baaselemendid, leidus ühiseid näitajaid, mida nii mõnigi klubiomanik oma ruumi planeerimisel välja tõi.

• Tantsusaali kontsentreeritus – tantsuplats on eraldatud kas täielikult või poolenisti ruumi teistest funktsioonidest ja ristuvatest käiguteedest, et võimalikult vähe tantsimist ja muusikakuulamist häirida.
• Helisüsteem ja akustika – õige akustika tagamine ei teeninda vaid klubiliste nõudlikku muusikamaitset, mille pärast peamiselt klubisse tullakse, vaid aitab ka vähendada müra lähikonnas. Naabrite öörahu ja külastajate kõrvatervist aitavad hoida detsibelliandurid, mis peaksid olema igas klubis tantsusaali paigaldatud.
• Põhivajaduste täitmine ja turvatunde tagamine – tualetid, joogivesi, majareeglid, skeeneteadlik personal, talvise kütte ja puhkekohtade olemasolu on inimese põhivajaduste täitmine.
• Vaheruum ja pudelikaelad – jääkruumid, mida muudes kontekstides peetakse pigem halvaks, nagu koridorid või tupiksopistused, saavad klubides täiesti uue tähenduse puhkekohtade ja sotsiaalsete kokkupõrgete katalüsaatoritena.
• Oma kogukond – ruumi kasutamine peovälisel ajal skeenesisesteks tegevusteks, mis mõjuvad sealsele kogukonnale motiveerivalt.
• Kasutaja osalus – kasutajal on võimalus luua ruumiliselt sekkudes oma maailm ja reeglid (vabadus valida esinemiskoht, mittestatsionaarne sisustus, eraldamisvõimalus jne).

Alternatiivne klubiruum väljendab oma skeenega aegade algusest kaasas käinud kaootilisust ja isetegemist, mida kogevad kõik klubiomanikud, aga millest osatakse selle vähesuses alati parimat võtta. Klubis kaasalöövad inimesed moodustavad tugeva sõpruskonna, kogevad koos luues ühtekuuluvustunnet ja on alati valmis vajaduse korral käsi külge panema, et aidata kaasa klubi säilimisele. Kõik saavad panustada – omanik oma ressursside, külastaja oma osaluse ja töötaja oma teadlikkusega.

Oma inimeste kaasamine ruumi loomisesse aitab koosloome kõrval kaasa subkultuuri laiemale teadvustamisele.

Alternatiivkultuurid väärivad oma ruume ja kogukonna elujõulisuse säilitamist, millele võiksid aidata lisaks linnavõimule kaasa ka ühiskond ja arendajad, kes peaksid mõistma nende olulisust. Nende kogukondade ja ruumide säilitamine on mitmekesise linnaruumi ja alternatiivkultuuri jaoks hädavajalikud. Need on kohalikule alternatiivskeenele olulised paigad, kus kehtestatakse ühisest maailmavaatest tõukudes ruumis kehtivad reeglid, vahetatakse või luuakse muusikat ja vastandutakse tugevalt peavoolule. Selle tulemusena panevad need üksikud öised paigad linnaruumis plahvatama eredaid kultuuripomme, mille kilde võib täheldada hiljem näiteks mõnes akadeemilises väljaandes, singlis või albumis, filmis jm.

[1] Shaw, K. 2007. The Place of Alternative Culture and the Politics of its Protection in Berlin, Amsterdam and Melbourne. – Planning Theory & Practice, nr 6 (2), lk 149–169.
[2] Kalliala, M. 2016. Club Ruins. – Flash Art, 16.11.
[3] Ojari, T. 2013. Taaselustamise võlusõnad: loomelinnak, avalik ruum ja gentrifikatsioon. – MAJA, nr 1, lk 14–19.
[4] Damm, S.; Drevenstedt, L. 2019. Club Culture Berlin. – Clubcommission Berlin. 
[5] Allaste, A. 2013. Triiviv „meie” klubikultuuris Eesti iseseisvumise algusest tänaseni. – Subkultuurid. Elustiilide uurimused, lk 142–163. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
[6] Allaste, A. 2001. Klubikultuur Eestis. – Ülbed üheksakümnendad: probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis (toim. Helme, S.; Saar, J.), lk 67–84. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus.
[7] Vihma, P.; Allaste, A. et al. 2010. Uimastite tarvitamine ja sellega seotud riskikäitumine Tallinna ööklubisid külastavate noorte hulgas. Uurimistöö. Tallinna Ülikooli elustiilide uurimiskeskus.
[8] Mets, N. 2024. Klubikultuur eesti- ja venekeelsete inimeste integreerijana Sveta Baari näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool.
[9] Davidjants, B.; Tõnso, A. 2022. Vanalinna keldrid. – Tallinna Muusikarajad.
[10] Selles artiklis olen maininud ainult väikest osa Tallinnas tegutsenud alternatiivklubidest, aga sellegipoolest loodan, et huvi Eesti klubiloo ja selle kirjastamise vastu tulevikus aina kasvab.

Ann-Katriin Kelder on sisearhitekt, kes uuris möödunud aasta vältel kohalikke alternatiivklubisid ja hävitas selle käigus oma unegraafiku.