Müürileht

Kool kui institutsioon on inertne ja tema pea pöördub aeglaselt, see aga ei peaks takistama uute koolimajade ehitamise kõrval nõukaaegsete tüüpprojektide loominguliselt kasutamist.

Mis ohud varitsevad hariduses vaid kergesti mõõdetavatele asjaoludele – nagu koolide pingeread, PISA testid jm – keskendumisel ja kuidas üldse saaks mõõta kõike seda, mis on tegelikult oluline? Kui suur on Eestis hariduslik ebavõrdsus? Ja mis on meie koolisüsteemis hoopis paremini, kui me arvasime?

Mitu aastat lugusid juhusliku intervalliga SoundCloudi tilgutanud, vaikselt arvutisse produtseerinud või pelgalt tuttavatega jaganud Hugo Mesi on suutnud oma loomebloki lahti muukida ning leidnud kõla, mis talle päriselt meeldib, laskmata ühelgi stiilil end piirata.

Võimaluste aken venekeelsete koolide eesti keelele üleminekuks on avanemas – mida teha, et see reform oleks edukas?

Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.

Marmormaze’i on raske (kui mitte võimatu) suruda ühe kindla nimesildiga žanrikuuti. Mis on ju ainult hea.

Galerii kuraator Šelda Puķīte kutsus kuus kunstnikku keskkonnateemalisse raamatuklubisse ning sellest sündis „Bambi projekt” – grupinäitus, mis on inspireeritud muinasjututegelase hirv Bambi loost. Millest räägib projekti tulemus meile rohkem – kas loodusest või popkultuurist?

Mis saab siis, kui kunagi mitte väga kauges tulevikus – näiteks paarikümne aasta pärast – on ühtaegu hästi järsku hästi palju inimesi, kes üleöö jäävad väga, väga vaeseks, veel kõvasti vaesemaks sellest, mis on praegu, mis oli nädal tagasi.

Iga neljas Eesti õpilane on kogenud omal nahal koolikiusamist. Igal neljandal Eesti elanikul on rääkida selle kohta oma lugu. Kogusime need vägagi isiklikud lood kokku, et näidata, mida koolikiusamine inimestega teeb.

Eesti esimese institutsionaalse NFT-kunstiprojektiga Mutagen tehtud katse ehitada iseteeniv kunstiline finantsorganism toob välja nii krüptokunstibuumi omandikultuse kui ka kaasaegse kunsti jätkusuutliku potentsiaali.

Viimase kümnendiga on Eesti avaliku ruumi debatt tunduvalt elavnenud. Kvaliteetset linnaruumi ja elukeskkonda nõutakse üha valjemal häälel. Iseküsimus on, kui kiiresti ja mis tasemel on neile ootustele vastatud.

Kliima- ja elurikkuse kriisi üheks põhjuseks on inimeste suutmatus keerulisi süsteeme mõista. Me teame küll, kuid ei käitu teadmistele vastavalt. Kuidas tekitada süvateadmisi, mis muudaksid ka meie käitumist ja suhtumist ümbritsevasse keskkonda?