Müürileht

17. juunil avaneb Eesti Kaevandusmuuseumis kaasaegsete kunstnike grupinäitus „Kohanemine kahanemisega”. Endise Kohtla kaevanduse administratiivhoone ekspositsiooni sekkuvad kunstnikud tegelevad sellega, mis toimub kahanemise või lagunemisena kirjeldatavas seisundis.

Kui hindad ühelt poolt jooga mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele, kuid samas kosutab su hinge ka doom metal, on järgmine teade just sulle! Nimelt toimub 12. juunil Tallinnas Sveta Baaris Doom.Yoga seanss, mida juhivad tuntud joogatreener Kamellia Sara, produtsent Laima Leyton ning Igor „Iggor” Cavalera, kes on ehk enim tuntud metal’i-maailma kultusbändi Sepultura trummarina.

Viimasel ajal on eesti pärimusmuusikas säranud akordionimängijate hulgas naised, näiteks Tuulikki Bartosik ja Maimu Jõgeda, aga tänavu tõuseb fööniksina tuhast Kuno Malva.

Simon Reynolds on kirjutanud eelmise kümnendi kohta, et see oli periood, mil meeleolu loov muusika, nagu ambient ja new age, tegid suure tagasituleku laiema publiku ette. Justkui järellainetusena on tunda kerglaselt kulgevate helimaastike kasvavat populaarsust ka kodumaises elektroonikaskeenes.

"Õitsengu äärel" on veidralt realistlik romaan, mis kujutab küll lähenevat katastroofi, kuid ei tegelased ega neile kaasa elav lugeja tunne seepärast hirmu.

Kirjutan seda arvustust Narva-Jõesuus oma vanemate kodus, on hommik ja vihma sajab plekk-katusele. Samamoodi, just sellise tiheduse ja rütmiga algab ka album.

Õudusfilmide tegelased kipuvad tegema korduvaid tüüpvigu, millel võivad olla tihti ka dramaatilised või lausa letaalsed tagajärjed. Kuidas hoiduda neist eksimustest (täiesti tõenäolises) olukorras, kui keegi meist ise mõne verdtarretava linateose kangelaseks peaks sattuma?

„Nüüd lähen ja panen aga seemned idanema,” sõnab Aleksander Tsapov, kes on viimased kolm aastat töötanud Müürilehe kultuuritoimetajana.

Parim avangard võiks olla nagu maailma loomine. Nagu muusikat ei oleks, inimesi ei oleks, maa ja taevas on mingi üks puder kõik ja me alles hakkame ette kujutama, kuidas võiks näha välja kuu ja tähed ning kõlada ookean.

Uni kui vastuhakk, uni kui kaitse, uni kui vale, uni kui surm. Vaatame läbi H. P. Lovecrafti kosmilise tühisuse kaleidoskoobi, mida on või pole ühist košmaaride nägemisel ja uueks inimeseks saamisel.

Karatiiniajal lõksus olnud inimesed leidsid ühise lohutuse toidust, et lahutada meelt ning nihutada fookust igapäevamuredelt. Ent kõik see keerles koleda toidu piltide ümber. Sarnaselt koleda graafilise disaini gruppidele, sündisid ka koleda toidu üle arutlevad veebikogukonnad, liites inimhingi nii heas kui halvas.

Tänavust kevadet normaliseerib näitusemajade avamine. Milline rõõm on astuda sisse Tallinna Kunstihoone kevadnäitusele, tervitada reipalt piletimüüjat, piiluda kaaskülastajaid, teha mõne teose ees maski varjus halvustavat grimassi ja lõpuks isegi tunda rahulolu teatavast näitusetüdimusest.