Müürileht

Ah, küll kirjutaks! Kui ainult need kurjad inimesed minu istumise alust sulaliimiga kokku ei oleks määrinud! Kui koer ei hauguks! Kui ei segaks poliitika, uudised ja loodetuul!

Talv on kindlasti parim aeg kirjutamiseks, pole enam tüütuid suvekohustusi. Külalisi vastu võtma ei pea, lapsed on koolis, inimesed on tööl. Rannad on taas tühjad, nagu ka metsarajad. Saab piiluda iseenda sisse.

Miks vahetada ülikond matkasaabaste vastu, mis on e-spordil ühist tavalise spordiga ja mis väljakutsetega seisab silmitsi võttepaigaotsija.

Lastest, sõjast ja surmast luuletab Natalja Nekramatnaja.

Mis ühendab Jeesust Vargamäe Andresega ja Oblomovit vanajumalaga? Millal puhata, millal teha tööd ja kuidas hoiduda läbipõlemisest?

Ei oska enam niisama passida? Olete iseendale võlgu? Elu on õhukeseks kulunud? Tasub alluda melanhooliale.

Vabakutselise kultuuritöötaja panus SKTsse on sisuliselt olematu ning karjääriredel võib osutuda illusiooniks, kuid on mõned (tingivad) märksõnad ja eeldused, mis siiski hoiavad mängu käigus.

Skandinaavias leiba teeninud Eesti Kalevipojad on juba praegu paljude oma kolleegide töökeskkonda ohutumaks muutnud. Nende kogemuse tõttu on teisenemas arusaam normaalsest töönädala pikkusest, aga ka perekondlikest rollijaotustest.

Joseph Helleri originaalis 1961. aastal ilmunud romaan „Nõks-22” (ingl „Catch-22”) kuulub maailmakirjanduse kullafondi ning on väga rõõmustav, et see on nüüd olemas ka eesti keeles.

Anett Kulbini mahedalt küps ja hingestatud vokaal ning tema loomingus peegelduv voolav ja vahetu nüüdissoul on mõjunud kohalike naisartistide ridades värskendava helisõõmuna. Kuigi mainitud elemendid on kohal ka tema debüütalbumil, jääb LP tervikuna loodetust lahjemaks.

Valitsus on vahetunud ja elu sotsiaalmeedias jälle üksluiseks muutunud – see annab koos pandeemia jätkumisega laialt aega igavikuliste teemadega tegelemiseks ja inimloomuse põhjatusse olemusse süüvimiseks.

Detsembris välja tulnud „Funeral Child” kõlab nagu korralik industriaal ikka, aga sellega asi piirdubki.