Müürileht

Pärast „Kahekesi” esietendumist kuulsin kuluaarides etteheiteid, et muidu nii eksperimentaalne Kinoteater on seekord kindla peale välja läinud, lavastanud suhtedraama. See väide ei pea paika, sest kui „Kahekesi” midagi suhete kohta ütleb, siis seda, et suhte otsimine või suhtesse astumine on kõike muud kui kindla peale minek.

Perekonna „traditsiooniline” ideaalmudel, nagu me seda ette kujutame, ei pärine kusagilt tsivilisatsiooni koidikust, vaid on 19. sajandi romantismi ja jõuliselt esile kerkinud kodanluse pärand.

Lastesaamise keskkonnamõju üle arutamine on nii mõneski seltskonnas endiselt tabu, ent ajal, mil nooremad põlvkonnad juba ise häälekalt elamisväärset planeeti nõuavad, on see siiski igati kohane teemapüstitus.

Lastekasvatus on üks pikemat sorti ellujäämismatk. Kuidas on juurdunud idee, et sedasorti matka on optimaalne läbida tuumikpere vormis, kus pooled tajuvad end oma muredega üksi olevat ning tunnevad alailma puudust ajast, vabadustest, kogukonnast? Ütleme otse välja: tuumikpere on ebaõnnestunud nii laste, vanemate kui ka riigi jaoks.

Filmikriitikat kiputakse tänapäeval pidama kaduvaks nähtuseks. Või on see kriitikute enda kurbirooniline sisekaemus, sest tundub, et pole piisavalt lugejaid, raha ega järelkasvu? Müürilehe filmikriitikute konkurss tõestab, et vähemasti huvi on valdkonna vastu suur.

Ärajätmised, edasilükkamised, ajutised sulgemised ja sundpuhkused – kultuurikatkestuse kannatajaiks ei ole vaid suured teatrimajad jt institutsionaalsed kultuuriasutused, vaid ennekõike omaalgatuslikud tegijad ning vabakutselised – kunstnikud, muusikud, literaadid, produktsioonitiimid, koomikud…

Maailm kubiseb probleemidest, mille üks põhjus on inimeste kalduvus eelistada iseennast teistele, kohest tulevasele ja tajutavat abstraktsele. Laiaulatuslik reaktsioon koroonale oli tunnistus risti vastupidisest. Mis seekord teisiti läks?

Nüüd mil avalikkusele on enam-vähem kohale jõudnud, et koroonaviiruse pandeemiasse ei saa suhtuda samamoodi nagu hooajalisse grippi, ning sotsiaalne distantseerimine on riigis toimima hakanud, ähvardavad suurt hulka inimesi haiguspuhangust enam nii kodusest karantiinist kui ka majanduslangusest tulenevad probleemid.

Suveajale oleme nüüd igatahes enam-vähem üle läinud, aga see üleminek tuli muidugi teisiti kui oleks võinud arvata… Samas ega kultuur nüüd selle väikse asja pärast ei vaibu, et teatrimajad on kinni ning ka kontserdile, näitusele ega raamatuesitlusele minna ei saa.

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (16.03– 29.03) olulisemad sündmused välispoliitikas. Kuigi pandeemiat kajastavad uudised varjutavad mitmeid tõsiseid rahvusvahelisi teemasid, suutsime mõned huvitavad siiski välja noppida.

Seekord pakume eelkuulamiseks elektroonilise muusika artisti Lauri Lesta debüütalbumit „Duality”, mis koondab endas minimalistlikke meloodiaid, atmosfäärilisi helimaastikke ja melanhoolseid seisundeid. Lauri Lesta ja ta loominguga saad tutvuda järgnevas intervjuus.

Eesti avangardpopi artist Mart Avi avaldas täna, 30. märtsil muusikavideo oma uue topeltsingli palale „Soul ReaVer”. Tegu on omalaadse järellooga nädala eest ilmunud videole „Spark”.