Müürileht

Mitmed tänapäeva maailma ebakohad saaksid lahendatud, kui inimesed aktsepteeriksid iseenda surelikkust. Alles siis saame päriselt iseendaks ja muutume oma valikutes julgemaks.

Viimase paari aasta jooksul on Zaha Hadid Architects võitnud Tallinnas kaks tähtsat arhitektuurivõistlust: Vanasadama arendusplaani ja Rail Balticu Tallinna lõppjaama konkursi. See tähendab, et Eesti saab endale oma esimese „staararhitektuuri”. Kuidas see nii läks ja kas meil on seda tarvis?

Muusik ja produtsent Andres Lõo tuiskab ambient’i-rännakutelt otse klubipimedusse, sünteesides kokku autoripopi ja tumeda funktsionaalse biidi.

Meie ihade ja unistuste võimaliku ideaalmaailma kiuste eksisteerib konkureeriv glamuurist ja särast toituv ning stripparitest, selgeltnägijaist ja sõjaveteranidest koosnev vikerkaarevärviline autsaiderkultuur.

Esimene Eesti Wabariik kangastub meile tihti jõukuse, pidutsemise ja meelelahutuse võtmes. Ilmselt on selles suur annus pimedat nostalgiat, kuid samas ka omajagu tõtt.

Vipassanā, mis hõlmab kümme päeva vaikimist ja intensiivset mediteerimist, pakub võimalust heita pilk oma mõttemustritele ning nendest ka vabaneda.

Pole vast enam mõtet konstateerida, et Misha Panfilov on väsimatu helimeister. Alles novembris esitles ta oma kollektiiviga Estrada Orchestra krautrock’ist nõretavat uut albumit „Zucker Tanzclub”. Värskeim tabamus on soolona lansseeritud astraalse atmosfääriga võluv LP „Heli maagia”.

Filmimees ja Ööülikooli loengusarja ellukutsuja opereerib kõiki filme ja saateid tehes põhiliselt kolme küsimusega: mis on reaalsus, mis on teadvus ning kes on inimene?

Praegu on võimalik soetada paarisaja euro eest paremaks mediteerimiseks Nepali munkade peal väljatöötatud peavõru. Toote turundus paljastab nüüdisaja sekulaarse tehnokapitalismi varjatud eelduse, et elustiili reaalseks muutuseks on tarvis järjekordset vidinat.

Lühemat kasvu inimestele ei pruugi osutuda ootamatult harjumuspäraseks väljakutseks ainult tooteasetus poeriiulitel ning rõivanumbrid, vaid ka kaaskodanike suhtumine.

Rassismi visuaalses esteetikas on nahktagid asendunud polosärkide, viikingikiivrid neoonvärvide ja heavy metal elektroonilise muusikaga. Inspiratsiooni ammutatakse hoopis keskklassi peavoolu naudinguid ironiseerivast vaporwave’ist.

Aasta (või lausa kümnend) on küll puhta uus, aga mingis mõttes läheb kõik vanaviisi edasi – ikka tabavad kunstiinimesi loomepalangud, ikka avatakse näituseid, kirjutatakse ja tõlgitakse raamatuid, lavastatakse, filmitakse, ja ikka tahab Müürilehe lugeja teada, kuhu õigupoolest peaks minema, mida vaatama, lugema, kogema.