Müürileht

Pärnitsa lühiromaanis või jutustuses on kokku neli omamoodi värvikat peategelast: paranoiline skisofreenik, „nõiasaates” osaleja ja keegi unehäiretega valgekrae, lõpuks veel ka teadlane, kes seletab nii tegelastele kui ka lugejale, mis ja kuidas.

Viimati eesti räpi ja hiphopi olmest kirjutades viitasin Sammalhabemele kui tagapingipoisile – artistile, kes toimetab kulisside taga, vabana levimuusika dogmadest.

Meeste ja naiste sissetulekute erinevusest on räägitud aastaid. Järjest enam hakkavad need lõhed väljenduma aga vanaduspõlves, kus meestest kauem elavad naised peavad suutma nigelate säästude varal endal hinge sees hoida.

Vaadeldes Vintage Humanas ühe euro päeval riideesemete pärast võitlevaid pensionäre ja Sveta baari püsikaid, I could not help but wonder: kas mood on muutunud ideoloogilise mängumaana tõepoolest inklusiivsemaks?

Usinaimad internetis toimetavad pensionärid sobituvad hästi Eesti e-edulukku. Nad aitavad läbi õhu tuttavatel välismaal kinnisvara soetada, kuuluvad „Angry Birdsi” edetabelis maailma tippu, teevad tuttavatele toitumisalaseid videoõpetusi, võivad pool päeva ekraani ees veeta, laigivad ja svaibivad. See on tuleviku vanaduspõlv, mis on juba kohal.

Meelelahutusmaailmas leidub küllalt näiteid muusikutest, kes vanust trotsides ikka lavalaudadele ronivad. Mõned jaanipidudel, teised väljamüüdud staadionikontsertidel.

Viineri tõusus ja languses rahvatoiduna läbi 20. sajandi on midagi enamat, kui esmapilgul näib.

Juhani juhid, Eesti keelte tundlik viisistaja Jaak Sooäär ja laia kitarripaleti ning lugemusega Riho Sibul, jätkavad oma teise Liivi plaadi tekstivalikuga varjatud kaanoni avamist.

Kaisa Maria Ling luuletab sellest, mis ootab naisi ees, kui kätte jõuab menopaus. Esmakordselt luulerubriigi ajaloos on read ka viisistatud – lauljaks Kaisa Maria Ling ise ning kitarril Vilho Meier.

Maailm on aastaks 2059 katastroofikursilt kõrvale juhitud. Praeguse aja noored veedavad juba õndsat elusügist, kus Facebook on minevik ning sõpradega suhtlemisel kasutatakse kirjatuvisid.

Munandivähist saab ja peab kunsti tegema, ent see ei saa sündida enne, kui me hakkame vähist uuel moel mõtlema.

Inimene saab ajas selgesti vanemaks, aga see, kas võtta seda kui kehvemaks jäämist või kogemuste kogunemist, on meie endi ja meid ümbritseva kultuuri teha. Miks võtab varastes kolmekümnendates inimene komplimente oma „nooruslikkuse” kohta kui tunnustust?