Müürileht

Miks on Immanuel Kant paigutatud näiteks näitekirjanike Madis Kõivu ja Marius Ivaškevičiuse kujutluses esmajoones just söögilaua taha ehk meelelis-seltskondlikku sfääri? Kas seesugune nautlemine tähendab otsejoones „puhta mõistuse” puudumist? Ja lõppeks, kas filosoofil on üleüldse kohane süüa!?

Estrada Orchestra on oma neljanda kauamängivaga seda jälle teinud – hakkama on saadud kaasahaarava heli- ja mürarännakuga.

Darkwave’i mõjutustest läbi imbunud tõuaretus on kandnud vilja albumi „Sublime Malaise” kujul, mis toimib sügisesele kuulajale kui jääkülm tantsupõrand.

Uuel nädalal jõuab kinodesse Vallo Toomla portreefilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad”. See on film filoloogist, religiooniloolasest, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõust.

„Retsept” on rubriik, kus erinevad tuntud ja vähem tuntud inimesed jagavad oma teadmisi sellest, kuidas eluga toime tulla ja võtta sellest aeg-ajalt või ka pidevalt maksimumi.

Tuleviku toit valmib üha vähem suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Aina rohkem pannakse rõhku tervisele ja keskkonna säästmisele ning tuuakse menüüsse ootamatuid tooraineid.

Läinud nädalavahetusel toimunud muusika- ja kunstifestival Üle Heli lubas külastajatel teostele käed külge panna ning tunda, kuidas mõjutab kompimismeel seda, millisena me helisid tajume.

Kuidas tuvastada, milline on õige ja originaalne eestimaine rahvarõivas, eestipärane nimi, autentne eesti toit ja aiavärav? Aga milline majandus sobib eestlase hingelaadile? Need on küsimused, millega satutakse silmitsi, kui 1930. aastate eeskujul võetakse siinmail taas ette kogu eluolu eestistamine.

Eesti esimese kauamängiva õudusfilmina promotud „Kiirtee põrgusse” (2019) laveerib slasher’i ja õuduskomöödia vahet, kuid koperdab (teadlikult?) žanriklišeede otsa.

Nüüdseks juba kolmeosaline plaadisari „Bullets” asetub Porridge Bulleti žanrikirevasse tagakataloogi küllaltki orgaaniliselt.

Tänapäevane korilus ei ole ellujäämismehhanism, vaid võimalus mõtestada ümber toidu tähendust ja oma suhet keskkonnaga.

Kevadel ilmunud omanimelisel debüütalbumil pakkus Joshua Stephenz, kodanikunimega Carl Tuulik, kuulajatele popist, elektroonikast ja soulist mõjutatud lugusid. Tema jaoks on oluline aga pidevalt oma maailma avardada ning uusi asju proovida.