Müürileht

Täna, 23. veebruaril, ööl enne vabariigi aastapäeva sirutab Kõva Karneval Sveta Baaris taas käsi-jalgu. Eestimaa pinnale tuuakse kõva kogus põrandaalust ja erinevaid subkultuure tutvustavat muusikat.

2012. aastal sündinud eesti indie-roki ja dreampop’i klassikute (Pia Fraus, Imandra Lake, Dreamphish, Wolfredt) mitmest liikmest ja kirjanik Jan Kausist koosnev sõpruskond-rokigrupp hoiab eesti indie-loomakest kenasti kaitse all. 2019. jaanuaris ilmunud LP „Käed” tatsab oma olmepoeetilist eksistentsi kindlatel radadel ega lase neil rohtuda.

Kui emotsionaalne tohib olla kodanikuaktivist? Ühiskondlikult turbulentsel ajal kodanikuaktivismi puhangute üle reflekteerides pole pääsu ka SAPTKist, hõberemmelgast ega parteikoosolekutest.

20. ja 21. sajandil on sportlastelgi olnud piisavalt sotsiaalset kapitali, et oma väljaütlemiste ja avalike valikutega ühiskondlikke hoiakuid kujundada. Viimane niisugune püüdlus kuulub soome jalgpalluri Riku Riski pagasisse.

DAU on üks viimase kümnendi enim elevust tekitanud filmiprojekte. Kuid sellest võrsunud Nõukogude teemapargi hiljutine avamine Pariisis võitles suurürituse organisatoorse reaalsuse ning omaenda identiteedi mäletamisega.

Kali Briisi detsembris ilmunud uus kauamängiv lubab kuulajale pilvisust ja vaikset tuuleiili ning seekord ilmaennustuses pettuma ei pea.

Meie veendumused polariseeruvad üsna lihtsa skeemi järgi. Millal on meie tõekspidamised ratsionaalsed ja eetilised ning millal (enam?) mitte? Kui ma saan teadlikuks sellest, et minu kogutud tõendusmaterjal on süstemaatiliselt kallutatud, siis kuidas ma peaksin sellesse edaspidi suhtuma?

Üha enam brände on hakanud sekkuma ühiskondlikku dialoogi ning võtnud ülekeevas poliitilises kliimas suuna, mis peegeldab nende väärtushinnanguid.

Hiljuti uue albumi „Rubicon” välja andnud Grinks räägib sellest, miks ta looming pole soovitatud nõrganärvilistele ning kuidas läheb Eestis sellisel muusikastiilil nagu grime.

HIV levik ja selle tõkestamine on suurel määral seotud ühiskonnas ringlevate stigmade ja diskrimineerimisega, mis takistavad vajaliku info jõudmist abivajajateni.

Me ujume nagu vaalalised info-ookeanis, läbides pikki vahemaid, et süüa digitaalset planktonit. Mis juhtub aga siis, kui meie keskkonda satub suur hulk sünteetilist prügi, mida me ei suuda enam filtreerida ja seedida?

Ma ei saagi aru, mis toimub. Ilus maa ju ja toredad inimesed. Aga kodanikud kõnnivad ringi, turjad vimmast pinevil, sõrmenukid valged, silmad kurdude keskel kalgilt kollased. Nad tuututavad oma autodes, nagu käes oleks viimnepäev, ja saadavad kaasmaalastele läbi tuuleklaasi hääletuid raevupuhanguid.