Müürileht

Ilmselt paljud meist on mõelnud viimastel aastatel – või varemgi – vähemalt korra, et kui peaks juhtuma halvim, siis kuidas saaksin mina Eesti kaitsesse panustada. Või kõigepealt: kuidas oleks julgem olla, kuidas saaksin tunda end kindlamini, et vajaduse korral oskaksin midagi teha?

Sel nädalavahetusel, 14.–15. veebruaril Paavli Kultuurivabrikus toimuv Dreamscape festival ühendab kontserdiprogrammi, klubiöö, visuaalse kunsti ja töötoad ning püüab juhtida tähelepanu sellele, kuidas me muusikat kuulame ja mida see meiega teeb.

Päästeameti eksperdid Leho Lemsalu ja Anni Alev kirjutavad, mida saaks igaüks teha, et võimalikus kriisiolukorras toime tulla ja ellu jääda.

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Rubriigi avame kirjaniku, tõlkija, kultuuriteoreetiku, japanisti, publitsisti (jne) Rein Raua kodust riiulit uurides.

Kas Estonia juurdeehitus võiks tsiviliseerumisprojektina tagada meie julgeolekut? Mida arvaks sellest Tammsaare? Vahest suurendaks julgeolekut hoopis see, kui kogu eesti kultuuri läbistaks leppimine kammerliku kutsumusega?

Popmuusika poksiringis on võtnud koha sisse Miriko. Kindla valemi järgi ta ei toimeta – peaasi et enda muusika cringe’ima ei paneks.

Popkultuuriankeet kaardistab ajavaimu ja nähtusi Eesti ning muu maailma kultuuris, õitsegu need siis nurgatagustes või suuremate masside seas. Oma märkamisi jagab seekord meelelahutaja ja ürituste korraldaja Mia Estonia.

Oleme justkui astunud püsiva ebastabiilsuse ajastusse, kus julgeolekust tuleb mõelda seda enam, mida ebastabiilsem on keskkond, ja mida rohkem julgeolekust rääkida, seda ebastabiilsem kõik tundub.

Suits ja peeglid Dew8 kuutõbises triphop’is võrgutavad diipi ja tähenduslikku luulet.

Noored eesti produtsendid teevad väljapeetult külma kroomläikega klubipoppi, mis ei häbene eeskujudelt laenata, aga ei mõju seejuures hetkekski allahindlusena.

Karameele album on nagu sangria, mis meeldivalt veenides suriseb.

„Ao” on üks parimatest helikogumitest, millega muserdava-masendava halliga võitlemiseks ajju hädavajalikku lisaserotoniini süstida.